Joh:16:31–33
Jeesus vastas neile: "Kas te nüüd usute? Ennäe, tund tuleb ja on juba tulnud, et teid hajutatakse igaüks ise kohta ning te jätate mu üksi. Ja ometi ma ei ole üksi, sest Isa on minuga. Seda ma olen teile rääkinud, et teil oleks rahu minus. Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud."
Kristuse kannatamisajal küüditamisele mõeldes on põhjust süveneda Kristuse hüvastijätukõnesse, kust pärineb ka kuuldud evangeeliumitekst.
Jeesus julgustab siin oma õpilasi, kuid rõhutab korduvalt: „Kui maailm vihkab teid, siis teadke, et nad on mind vihanud enne teid.” Ja miks nad vihkavad? Sest nad tunne seda, kes Kristuse on saatnud – nad ei tunne Isa. Jeesuse sõnadega: „Seda nad teevad, sest nad ei ole ära tundnud ei Isa ega mind.” Ja täpsustab: „Kui te oleksite maailmast, siis maailm armastaks teid kui omi, aga et te ei ole maailmast, vaid mina olen teid maailmast ära valinud, seepärast maailm vihkab teid.” – Maailm, mis on unustanud Isa ja ta armastuse.
Maailm selles kontekstis ei tähenda midagi muud kui Jumalast taganenud, iseenda võimu ja himusid nautivat inimest, egoistlikku ja eetikavaba eluhoiakut.
Kommunistlik riigipööre tõi Venemaal esmakordselt võimule jumalasalgajad. Kas kõik järgnev oli juhus? Kuigi igasuguse maailmavaate kattevarjus on pandud toime kuritegusid, siis siin muutus kurjus ise suurriiklikuks ideoloogiaks, muutes inimese, tema isiksuse, tema kannatused ja elu tähtsusetuks ning külvates hirmu ja halastamatust. Olgu näiteks tsitaat eelmisel aastal ilmunud mälestusteraamatust „Siberi karm kool”: ”Uno lahutati isast juba enne vagunitesse ajamist. Isa surigi Siberi vangilaagris. 15. juulil suri ema. Samal päeval suri naabermajas ka üks venelanna, nad maeti ühte hauda. Neil oli veel mingi kast ümber. Viie päeva pärast suri nälga ka Uno õde, tema aeti juba niisama auku.”
Lõppenud nädalal võis televisioonis vaadata Georg Orwelli teose „1984” järgi valminud filmi ühiskonnast, kus valitsev partei oli kehtestanud kolm loosungit: SÕDA ON RAHU, VABADUS ON ORJUS, TEADMATUS ON JÕUD. See oli reþiim, kus lojaalsuse tagamiseks kasutati kõige võikamaid piinamisviise, kus SUUR VEND valvas igaühe mõtteid ja tundeid, kus inimesed olid eraldatud usaldamatuse müüriga ning lootusetult üksi kurjuse vääramatu jõu käes.
Seda, mida võiks pidada ulmekirjaniku fantaasiasünnitiseks, pidi läbi elama ka meie rahvas. Küüditamine, mille käigus hukkusid tuhanded, ei olnud üksnes massimõrv, vaid veel midagi hullemat. Hullemat kui natside koonduslaagrid, sest see nägi ette aastakümnete pikkuse füüsilise ja vaimse piinamise – lahusoleku oma kodumaast, perest ja iseendastki ning ehk ka Jumalast, sest teda ei tohtinud olla. Psühholoog Erich Fromm on öelnud, et ei ole suurimat kannatust kui vaimne üksindus. Seda on inimesel peaaegu võimatu taluda.
Jeesus kuulutab ette, kuidas siis, kui tulevad kannatused, kui võim pöördub tema vastu, jätavad sõbrad ta maha. Aga ka nemad ise hajutatakse, sest inimeste üksiolek on kurjuse siht – see muudab üksikisiku ja rahva nõrgaks ja haavatavaks.
„Ja ometi ei ole ma üksi, sest Isa on minuga,” kinnitab Jeesus. „Isa, Sinu kätte annan ma oma vaimu,” hüüab ta isegi ristipuul. Selles peitub tema tugevus ja võit. Kannatustes ja üksinduses pole muud abi kui usaldus Jumala vastu! Kas te nüüd usute? Kas te olete selleks valmis, küsib Jeesus jüngritelt, sest katsumuste tund on ligi. Usk, mida ta äratab ja kingib, toob tagasi sisemise hingejõu ja rahu, sest kuigi „maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: Mina olen maailma ära võitnud.”
On lausa ime, kuidas headus ja halastus osutuvad tugevamaks kurjusese võimust. Filosoof Max Scheleri sõnadega: „Asjad, mis maailmas näivad kõige nõrgemad, on inimelu jaoks kõige olulisemad”. Mälestades märtsiküüditamise ohvreid, tohime nad tänagi usaldada Jumala armu hoolde. See on suurim, mida me elus teha saame. Olen kohtunud paljude küüditatutega, kes mulle on öelnud, et nad polnud üksinda ka neil ahastuse tundidel – Isa taevas oli nendega. Armastus, mis kingib elu, pole otsa saanud. See liidab inimesed üheks pereks, teeb tugevaks. See on sillaks ka läbi surmavarju oru.
Head kirikulised! Küüditamise traagika meenutamine on ääretult oluline nii oleviku kui tuleviku jaoks. See on nagu Jeesuse meeldetuletus: „Kas te nüüd usute?” Kurjus pole maailmast kuhugi kadunud, ilmugu see valgustkartvate kuritegude näol nagu väikese Varvara koletu mõrv Narvas, mis meid kõiki sügavalt on puudutanud, ebaeetiliste ja seadustväänavate tegude näol omakasu nimel või lausa poliitilise vägivallana. Meil peab olema julgust ja hingejõudu sellele vastu seista. Esmajoones tuleb meil kuri ära võita iseendas. See tähendab meeleparandust – vaimulikku koduteed.
Lähenev suur-reede ja ülestõusmispüha seavad meie silme ette Kristuse risti ja avatud haua – patu ja surma ning elu ja rahu sümbolid, andes seeläbi edasi vabadussõnumi vangistuses, armastussõnumi üksinduses ja rõõmusõnumi ahastuses. „Kas te nüüd usute?” Andku Jumal meile armu selles alati kindel olla.