Austatud eminentsid ja ekstsellentsid, daamid ja härrad, õed ja vennad!
Advent tähendab tulemist ja selle tulemise ootust. Olge tänatud, kes võtsite vastu minu kutse tulla siia iidsesse pühakotta, et rõõmustada saabuvate jõulude üle ja mõelda Jumala tulemisele inimlapsena inimeste maailma. See oli muutus, mis pani aluse nii meie ajaarvamisele kui õhtumaisele tsivilisatsioonile, mille sümboliks ja südameks sai kirik. Kuid ka kirik ise, sealhulgas Eesti luterlik kirik, seisab muutuste keskel, mis pintslitõmmetena lisavad värvi ajaloolõuendile. Millisena paistab seal kirik?
Tänase kohtumisega tahaksin ära märkida mitut olulist sündmust. Kõigepealt 20 aasta möödumist Eesti taasiseseisvumisest. Kirik, kes kuulutas end iseseisvaks veel enne vabariigi tulekut ja oli selle teevalmistaja, aitas läbi okupatsiooniaja hoida elavana rahva usku vabadusse. On hea meel tõdeda, et valminud on koguteos luterliku kiriku osast Eesti iseseisvuse taastamisel ja kutsuda teid raamatu „Usk vabadusse” esitlusele Rootsi-Mihkli kirikus teisipäeval, 13. detsembril kell 13.00. Ootus, mis kahe aastakümne eest imeliselt reaalsuseks sai, muutis südamed julgeks ja tänulikuks. Kirikud täitusid palvetajatega, tuldi koos peredega, taheti alustada uuel vaimsel alusel – teistsugusel, kui seda pakkus materialistlik ja sotsiaalutopistlik elukäsitlus. Seda pöördepunkti peaksime meeles pidama ja hindama ka uuenevas ajas.
Teiseks täitus 1. advendil 20 aastat uue „Kiriku laulu- ja palveraamatu” kasutuselevõtust. Eelmise lauluraamatu ilmumisest oli möödunud juba üheksa aastakümmet. Koostöös väliseesti kirikuga valminud raamat on ühendanud mitte ainult eestlasi kõikjal maailmas, vaid pannud meie keeled ja meeled kokku kõlama ka teiste rahvastega. Pärinevad ju paljud kirikulaulud kristlaskonna ühisest varasalvest. Samas on kirikulaul omandanud rahvuslikud jooned ja kujundanud eesti rahvast laulurahvaks. Vaimulike rahvalaulude taassünd ja populaarsus kõneleb kirikulaulu elujõust, kutsudes meid oma lauluraamatut tundma õppima, kasutama ja ka uuendama.
Kolmandaks sai advendiaja algusega aasta kodu- ja väliseesti luterlike kirikute ühinemisest – õigupoolest vägivaldselt hävitatud ühtsuse taastamisest. Haihtus raudse eesriide üks viimaseid varje. Täna on Eesti luterlikul kirikul väljaspool kodumaad kogudusi ja kuulutuspunkte nii Euroopas, Aasias, Ameerikas kui Austraalias, kokku 12 riigis. Oleme suurim eestlasi ülemaailmselt ühendav organisatsioon. Siinkohal on mul hea võimalus tänada kõiki meie sõpru, sealhulgas diplomaate ja rahvuskaaslaste programmi nõukogu, kes on aidanud ja aitavad kaasa eestlaste vaimulikule teenimisele välismaal.
Meie rahva kiriklik elu on saanud tagasi oma katoolse tähenduse, oma oikumeenilise mõõtme ka rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu. Oleme (peamiselt) Põhja-Euroopa luterlikke ja anglikaani kirikuid ühendava Porvoo Osaduse, Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas, Euroopa Kirikute Konverentsi, Luterliku Maailmaliidu ja Kirikute Maailmanõukogu liikmed. Võiks öelda, et kirikule on see sama tähtis kui riigile Euroopa Liit, NATO või ÜRO. Eestlastena annab see meile võimaluse olla kaasa haaratud vaimsesse võrgustikku, mis ühendab miljoneid kogu maailmas ning kujundab arusaamist üksteisest ja meie ühisest tulevikust.
Enne, kui heita sellele pilk, iseloomustan mõne sõnaga kiriku tänast olukorda Eestis. Kuigi kristlased on ühiskonnas vähemuses, on eesti inimeste maailmapilt teinud iseseisvusaastatel läbi kardinaalse muutuse, mis kõneleb religiooni taasavastamisest. Nõukogude inimese jaoks kurt, pime ja hingetu mateeria on saanud hinge. Uuringute kohaselt usub 2/3 elanikkonnast Jumalat või mingit vaimset jõudu. Veendunud ateiste on vaid 6 protsenti. Tee animismist ainujumalausuni on kindlasti vähem vaevaline.
Kirik on tagasi tulnud ja integreerunud ühiskonna ellu. Ootused, mida kirikule esitatakse, on isegi suuremad, kui kirik jõuab kanda. Hoolimata maadlemisest lagunevate muinsusobjektidega, on kiriku ülesandeks olla vaimseks orientiiriks, toetada inimesi nende rõõmudes ja muredes. Kirik kutsub üles märkama ja aitama neid, kes ei suuda oma elukoormat üksi kanda – ebakindlates majandusoludes on selliseid inimesi järjest rohkem. Kirik väärtustab perekonda ja abielu, seisab laste, tõrjutute ja eakate õiguste eest.
Kokkuhoiutuhinas kipub eeskätt kaduma toetus vaimsetele väärtustele ning neid kandvatele paikadele ja asutustele. See muudab traditsioonilised kogukonnad nõrgaks ja haavatavaks. Kui asulast kaovad pood, pank, haigla ja kool, ongi sageli vaid kirik ja kogudus see, kel tuleb olla traditsioonilise kogukonnavaimu edasikandjaks. Seda on üha enam mõistma hakanud ka avalikkus ning ühistöös suudetakse palju.
Tänavust kirikuelu jääb iseloomustama eesti rahvusliku liikumise hälliks olnud Peterburi Jaani kiriku taaspühitsemine, uue pühakoja valmimine Saaremaal Salmes, esimese klassi avamine taastatavas Toomkoolis. Vaimulikel on tulnud seista ülikoolikateedris, aidata vangidel leida paremaid mõtteid, hoida ülal sõdurite lootust Afganistani taeva all ja trööstida leinajaid hauakaldal.
Advendiootus avab kõrvad jõulutõotusele, et maa peal oleks „rahu ja inimestest hea meel”. Kuidas seda saavutada olukorras, kui kasvab äng jätkuva tööpuuduse, väljarände ja maailma rahasüsteemi võimaliku kokkuvarisemise pärast? Kas ei mattu selle varemete alla tarbimisühiskonna mootoriks olnud kujutlus sotsiaalsest ja materiaalsest heaolust, veel parem, küllusest? Kuid millal saab küll? Kas inimkonnal on selleks ressurssi? Üha enam mõistame, kui väike on maailm, kuidas kõik on kõigega seotud ja kuidas meie mured ulatuvad palju kaugemale oma pere, küla, riigi või rahvuse piiridest. Ühelgi kogukonnal pole enam võimalik pidada end universumiks iseendas.
Kui majandusliku heaolu laevuke laguneb, on Hardo Pajula sõnul kasutada kolm K-d: kõrts, kino või kirik. Teisiti väljendudes: unustus, meelelahutus või uue perspektiivi otsimine. Üha enam näib, et ainus lahendus peitub inimeseksolemise, tema väärtussüsteemi ja õnnemudeli ümbermõtestamises, mõõdukuse, vastutuse, hoolivuse ja inimsuhete vaimse rikkuse taasavastamises. Armastus on kullastki kallim. Näha inimeses Jumala last, tema armastuse väljendajat ja jagajat, on jõulude aegumatu ja ikka oodatav sõnum. „Kandke üksteise koormaid, nõnda te täidate Kristuse käsku,” võtab selle sõnumi sotsiaalse sisu kokku apostel Paulus.
Võib nõustuda Francis Fukuyamaga, kelle meelest meie lääneliku demokraatia ideaaliks on olnud soov rakendada poliitikas kristlikku intuitsiooni kogu inimkonna vendlusest. Teatavasti on just kõrgreligioonid olnud need, mis rahvuste ja riikide piire ületades kujundasid esimesena ühtse meie-ruumi ning pildi inimkonnast ja maailmast kui tervikust. Sellise globalismi sisu ei tulene majanduslikust ega tehnilisest ekspansioonist, vaid inimese sügava hingelise väärtuse tajumisest. See tõstab majandushüvede ja kriiside keskel aukohale inimese enda ja aitab korrastada tema suhete prioriteete. Kas ei tule sellist katkenud lõngade kokkusiduja rolli täita ka ristiusul?
Arnold Toynbee meelest on just maailmakirikute ülesanne säilitada hinnalist eluseemet ohtliku interregnumi ajal – ühe maailmakorra huku ja teise sünni vahel. Sest meile on sündinud Õnnistegija, kes on Jeesus Kristus. Jõuluootuses pole me kunagi üksi. Toetagem siis üksteist usus ja armastuses! Soovin teile kõigile õnnistusrikkaid saabuvaid jõulupühi.