Kiriku ees seisvaid väljakutseid, mille üle on arutletud käesoleval konverentsil, ja tänase pühapäeva teemat – „Kristlase vabadus” – sobib kokku võtma tänaseks antud juhtmõte 1 Jh 5:4: „See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk.”
Öeldakse, et kes pole 17. aastaselt revolutsionäär, sellel pole südant ja kes pole 70. aastaselt konservatiiv, sellel pole mõistust. On aegu, mil öeldakse: „meie isad tegid nii“, järelikult on see õige ja aegu, mil öeldakse: „meie isad tegid nii“, järelikult on see vale.
Usk tähendab uueks saamist ja nooruslikku vaimu. Teisalt on kirikul juba piisavalt vanust ja kogemust, et mõista: kõike, mida kiriku reformimisel on ette võetud sotsiaalse või teadusliku revolutsiooni nooruslikus tuhinas, olgu hermeneutilises või organisatsioonilises mõttes, ei saa heaks kiita. See poleks intellektuaalselt aus.
David Vseviov on kõnelnud teooriast, mille kohaselt vene rahva revolutsiooniline vaim tulenes asjaolust, et seal köideti imikud kangaga kookoniks kokku, nii et kogu nende pingutus kujunes protestiks, sooviks vabaks saada. Seda mõttekäiku võib üldistada.
Siia maailma sündides leiame end sõltuvat tuhandest pisiasjast. Oleme oma keha ja keskkonna vangid. Tärkav eneseteadvus ei rahuldu sellega. Puberteediea protestid pole üksnes tänamatus ja ebaõiglus, vaid ka äratundmine, et see, kus elame, pole piisav, pole täiuslik, pole eesmärk. Franz Kafka sõnadega: „Ära siit, ainult ära siit – see ongi minu siht!“
Usu siht on ületada maailm, vabaneda selle ahistavast piiratusest. Ometi pole kristlase vabadus üksnes vabadus vabaduse end pärast! Kristlane mõistab elu mitmetahulist, kompleksset ja osaduslikku iseloomu. Täielik sõltumatus, vabadus kõigest, tähendaks olematust!
Usu valik ja võimalus on selline suhe ja kokkukuuluvus, mis peitub inimelu olemuses, mis tõstab ta kõrgemale loodud maailmast ja annab talle jumalalapse eesõiguse. Lutheri meelest seab see piirid isegi tahtevabadusele: „Üksnes seal, kus Kristus meid lunastab ja vabastab, vabaneb meie orjastatud tahe toimima ja otsustama kooskõlas Loojaga, arvestama tema tahte ja pühadusega. Üksnes täielik sõltuvus Jumalast teeb tõeliselt vabaks!“
Getsemani aias palub Jeesus: „Ometi ärgu sündigu nõnda, nagu mina tahan, vaid nii, nagu sina!" (Mt 26:39) Ja Meie Isa palves õpetab ta palvetama: „Sinu tahtmine sündigu… Usk on kanal, mille kaudu Jumala tahtmine sünnib maa peal nagu taevaski, uuendab inimsuhteid, ehitab Jumala riiki, rajab ja kannab kirikut.
Seal, kus Peetrus jüngrite eestkõnelejana on tunnistanud Jeesuse Messiaks, elava Jumala Pojaks, tõotab Jeesus ehitada temale – õigupoolest sellisele tunnetusele, tunnistusele ja usule – koguduse, mida ka põrgu väravad ära ei võida! (Mt 16:18). Küsimus on, kas ka meie sellisesse kogudusse kuulume? Oma tuleviku ja hingeõndsuse pärast ei pea muretsema mitte kirik, vaid üksikisik.
Kreekakeelne sõna ecclesia, mida tõlgitakse nii koguduseks kui kirikuks, tähendab väljakutsutute kogu – kuningas Kristuse poolt maailmast päästetud ja temale kuuluvat osaduskonda, mida Uues Testamendis nimetatakse ka Kristuse ihuks. Kindlasti pole see ihu üksnes nähtamatu, vaid ka nähtav. Me oleme igaüks omast kohast Kristuse ihu liikmed ja meie tegemised ja mõtteviis peaksid kõnelema mitte meist enestest, vaid temast!
Esmajoones on see teenimine, kus me üksteist armastades kanname üksteise koormat, toimides Jumala perekonnana – mitte üksnes organisatsioonina, vaid Jumala Püha Vaimuga täidetud organismina. Selle armastuse ja hoolimise üheks väljenduseks on kindlasti kinnipidamine nii lepingust Jumalaga, tema Sõnast, kui ka omavahelisest lepingust kiriku põhikirja ja seaduste mõttes, sest just need loovad aluse koostööle, üksteisemõistmisele ja usaldusele, loovad meie-tunde ja identiteedi.
Kirik ei ole maailma tellimuste täitja, demokraatliku enamuse kuulekas teener, vaid vastandühiskond, Kristuse kuningriik, maa sool ja maailma valgus. Ta ei tohi muutuda magedaks ja hämaraks, sest ta täidab Jumala missiooni, kes tahab, et „kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele.” (1Tm:2:2) Selline kirik peab olema avatud – asi, mis seisabki juhatuste meelevallas. Peaksime püüdma, et igas Eestimaa kirikus peetaks igal pühapäeval, veel parem, ka nädala keskel, jumalateenistust, et kirik oleks tõesti palvekoda! Kirik peaks jõudma ka kooli, hooldekodusse, omavalitsusse ja ajakirjandusse. Kuid see peab olema kirik, kellel on maailmale midagi ütelda, kes teab, et ta esindab Jumalat.
Mõned salmid enne jutluse aluseks loetud kirjakohta võidukast usust ütleb Johannes: „Sellest me tunneme ära, et armastame Jumala lapsi, kui me armastame Jumalat ja teeme tema käskude järgi. See ongi Jumala armastamine, et me peame tema käske ja tema käsud ei ole rasked.” (1Jh 5:2-3) Teisisõnu: võidukas on usk, mis seab nõudeid, püüdes olla kuulekas Jumalale, mitte usk, mis ihaleb lodevat vabadust, otsides kooskõla ja sarnasust jumalakauge maailmaga.
Kindlasti ei sõltu kiriku võimekus niivõrd organisatsioonilistest reformidest – nagu orkestri kõla mängijate ümberpaigutamisest, kuigi ka seda tuleb vahel teha, vaid meie innukast püüdest järgida ja tunnistada Kristust, iga koguduseliikme ja töötegija elavast ja maailmavõitvast usust, mis otsekui halg on lisatud kiriku ühisesse, lõõmavasse lõkkesse. Sellise lõkke soojust ja valgust ei mata ka tormiöö, sellist kirikut ei võida ka põrgu väravad.
Just sellist usku ootab meilt kirik. Ega asjata sõnasta EELK põhikirja viimane, 75. paragrahv: „EELK lõpetab oma tegevuse Issanda Jeesuse Kristuse taastulemisel.” Aamen.