Austatud Tartu ülikooli usuteaduskonna pere! Armas kogudus, õed ja vennad! Tervitan teid usuteaduskonna taastamise 20. aastapäeva puhul ja loen pihimõteteks Peetruse esimese kirja 1:14–16: „Nii nagu kuulekad lapsed ärge ka teie kohanege oma kunagise teadmatuseaja himudega, vaid saage pühaks kogu oma käitumisega, nii nagu on püha see, kes teid on kutsunud; sest kirjutatud on: "Olge pühad, sest mina olen püha!"“
Jumala pühaduse ja inimese patususe tunnistamine on usu olulisi eeldusi. See elustab, loob pinge ja dünaamika, juhatab Jumala armu juurde, mis Kristuses on ilmunud ja aitab kasvada tema pühaduses. Ega asjata nimetata konfirmatsiooniõpetust Soomes pihikooliks! Ja Püha Augustinus on pealkirjastanud oma biograafilise kirjelduse teest Jumala juurde „Pihtimusteks”.
Ühiskonda ja inimest, kes on anastanud Jumala positsiooni ja seadnud ennast kõigi asjade mõõdupuuks, valdab teofoobia – hirm Jumala ees selle kõige negatiivsemas, eituse tähenduses. Nädala algul Cardiffis toimunud Porvoo ühenduse kirikupeade kohtumisel kõneldi teofoobia levimisest kaasaja Euroopas. Canterbury peapiiskop rääkis ühest Inglise juhtivast humanistist, kes hiljaaegu oli meedias kurtnud, et kristlased oleksid muidu päris toredad inimesed, kui nad ainult Jumalat ei usuks.
Nõukogude ajal püüti seda humanistlikku printsiipi kõigi vahenditega ellu viia. See oli valus õppetund. Olen meenutanud 80. aastate alguses toimunud vestlust Tartu ülikooli nimeka õppejõuga, kes oli veendunud, et usuteaduskond võiks ülikooli tagasi tulla alles peale uut maailmasõda. See polnud üksnes okupatsioonivõimu vormiline vastuseis, vaid ka maailmavaateline hingehoiak. Olulised polnud põhimõtted, vaid huvid, kohanemine maailmaga ja selle himudega.
Usuteaduskonna taastamist 20. aasta eest võiks niisugusel taustal nimetada ka ühiskondlikuks ja akadeemiliseks pihitalituseks. Sellega tunnistati ühtaegu nii tehtud eksisamme kui ka vajadust Jumala ja tema tundmise järele. Usun, et see on tähendanud uut vaimu, silmapiiri avardumist, inimmõtte avanemist Jumala puhastavale ja pühitsevale ligiolule Kristuses. Selleks on meid kutsutud.
Teoloogia algab lapsemeelsest alandumisest püha Jumala ette, palvest ja patukahetsusest ning suundub Jumala armu abil täiuse ja pühaduse ülevate kõrguste poole. Selle üheks väljenduseks on ka Tartu ülikooli usuteaduskond, mille eest täna Jumalat täname ja austame, samuti need, kes siin töötavad ja õpivad. Olgu nad pühaduse teejuhid kogu oma käitumisega ning hoidku ja õnnistagu neid ja meid kõiki kõigeväeline kolmainus Jumal!
Väljendudes Augustinuse „Pihtimuste” avasõnadega: „Suur oled, Issand, ja kõrgeks kiidetav, suur on Su vägi ja Sinu tarkusel pole määra. Ja kiita tahab Sind inimene, mingi osa Sinu loomest, inimene, kes kannab endaga kaasas oma surelikkust, kannab kaasas oma patu tunnistust ja tunnistust, et Sa paned suurelistele vastu…” Kuid „Sina õhutad, et ta Sind kiites rõõmu tunneks, kuna oled meid teinud enda jaoks, ja rahutu on meie süda, kuni ta rahu ei leia Sinus.” Aamen.