Austatud ministrid, austatud konverentsi korraldajad ja sellest osavõtjad! Tervitan teid Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku nimel!
Peale kodu- ja väliseesti kirikute liitumist on luterlik kirik riigi järel suurim eestlasi ülemaailmselt ühendav organisatsioon. EELK-l on kokku 230 kogudust ja kuulutuspunkti, neist 62 väljaspool Eestit.
Teatavasti kujundab ja kannab rahvust keelel, kultuuril või usul põhinev identiteet. Teame, et juba rahvusliku liikumise aegadest on ristiusk meie rahvusliku identiteedi osa. Seetõttu sisaldas okupatsioonivõimu rünnak eestluse vastu ka usu- ja kirikuvastast võitlust.
Siinkohal on mul hea võimalus öelda tänusõnad kaasmaalastele väljaspool Eestit, kes sõjajärgsel ajal kandsid vabas maailmas edasi kristlikku vaimu, rajasid kogudusi ja toetasid oma tegevuse ja eestpalvetega kodueesti kirikut ja kogu meie rahvast. Teame, et idapoolsetel aladel, mis juba enne sõda jäid Nõukogude Liidu meelevalda, hävitati eestlaste kirikuelu praktiliselt täiesti. Nüüd on suur rõõm näha ja kuulda, kuidas Peterburi Jaani kiriku taastamisega on antud ilus sõnum, et ka seal ärkab taas mitte ainult meie rahvuslik vaim, vaid ka kirikuelu, ja läheb edasi.
Täna on meie kiriku ülesanne toetada ka rahvuslikku vaimu ja korraldada kaasmaalaste usulist teenimist kõikjal, kus nad asuvad. Teame, et üha rohkem eestlasi on siirdumas elama välisriikidesse ning üheks väljakutseks ja tööpõlluks kirikule on asuda neid teenima ka seal, kus seda veel tehtud ei ole. Just praegu on käsil koguduse rajamine Brüsselis. Loodame, et see õnnestub. Samuti on sarnased plaanid Iirimaaga. Euroopas ja mujalgi on veel mitmeid eestlaste asupaiku, kus kiriku kätt ja ligiolu oodatakse.
Globaliseeruvas maailmas, kus emakeel, isamaa ja esivanemate kultuur kui rahvuse tunnused ja tegurid järjest enam oma tähtsust kaotavad, on usul eriline tähendus.
Ühelt poolt toetab usk kõrgeid aateid ja ideaale väärtustades mitte ainult üksikisiku elu ja eripära, vaid ka inimese päritolu, tema juuri, perekondlikku ja rahvuslikku kokkukuuluvust ja omanäolisust. Samas võimaldab igapäevane koguduseelu hoida alal inimestevahelisi suhteid, viljeleda oma keelt ja traditsioone, mille hulka kuuluvad ka jumalateenistused, kiriklikud tavad ja kirikumuusika.
Tänavune aasta on eriline, kuna möödub 20 aastat kodu- ja väliseestlastele ühise „Kiriku Laulu- ja Palveraamatu” ilmumisest. Eelmise aasta 1. advendil peetud jumalateenistusel Torontos kuulutasin käesoleva aasta kiriku laulu- ja palveraamatu aastaks. Hulk tähtpäevaüritusi on juba toimunud ja veelgi toimumas. Novembris seisab ees konverents kiriku laulu- ja palveraamatu tuleviku teemadel. Loodan, et ka väljaspool Eestit elavad inimesed saavad sellest osa võtta ja kaasa rääkida, et seegi raamat meid tulevikus veelgi rohkem liidaks. Ühtaegu kutsun seda ühist vaimuvara järjest enam kasutama meie kodudes, rahvuslikel üritustel ja kokkusaamistel.
Aidaku ka algav konverents tugevdada eestlaste rahvuslikku ja usulist kokkukuuluvust ja koostööd. Selleks soovin teile rohket Jumala õnnistust!
Taaveti 33. laulu 12. salmis on öeldud: „Õnnis on rahvas, kelle Jumal on Issand, rahvas, kelle tema on valinud enesele pärisosaks.”
Õnnista ja hoia kõigeväeline Jumal meie väikest rahvast, kingi üksmeelt ja üksteise teenimise vaimu! Anna tänulikkust vaimuvara vastu, mille oleme pärinud esivanematelt, aita seda hoida ja edasi kanda. Ava usu, lootuse ja armastuse allikad, et iga päev ja ettevõtmine, ka algav konverents, võiks korda minna!