JESAJA 2:17-27: Eks ole ju veel ainult pisut aega, kuni Liibanon muutub viljapuuaiaks ja viljapuuaeda hakatakse pidama metsaks? Sel päeval kuulevad kurdid kirja sõnu ja pimedate silmad näevad pilkasest pimedusest. Siis tunnevad alandlikud aina rõõmu Issandasja kõige vaesemad inimesed hõiskavad Iisraeli Pühas. Sest vägivaldsele tuleb lõpp ja pilkaja saab otsa, ja hävitatakse kõik, kes kavatsevad kurja, kes teevad sõnaga inimese süüdlaseks, kes seavad püünise kohtumõistjale väravas ja tõrjuvad õige põhjuseta kõrvale. Seepärast ütleb Issand, kes lunastas Aabrahami, Jaakobi soole nõnda: Jaakob ei jää nüüd enam häbisse ja ta pale ei kahvata enam. Vaid kui ta näeb oma lapsi, mu kätetööd, enese keskel, siis nad pühitsevad minu nime ja peavad pühaks Jaakobi Püha ning kardavad Iisraeli Jumalat. Ja need, kes olid eksivaimus, tulevad mõistusele ja nurisejad võtavad õpetust.
Prohvet Jesaja kuulutab, kuidas Jumala pääste, lunastus, muudab olukorda. See on nähtav ja kuuldav, veel enam – see teeb nägijaks ja kuuljaks ja kindlasti mitte ainult füüsiliselt, vaid ka vaimselt: kuulma ja mõistma Jumala sõna ja nägema ja taipama tema tegusid. See on mõjus pilt: kõrb muutub viljapuuaiaks, lausa metsaks. Mitte padrikuks, vaid viljapuumetsaks! Kurdid kuulevad ja pimedad näevad. Nad on hoopis teised inimesed.
Meenutagem, et Jeesuse imeteod, mille tulemusel kurdid kuulsid ja pimedad said nägijaks, olid esmajoones märgid Jeesuse äratundmiseks ettekuulutatud Päästjana ja Lunastajana kõigile inimestele kõikideks aegadeks. Neile viitab Jeesus vastates Ristja Johannese küsimusele, kas tema on see, kes pidi tulema, või tuleb oodata kedagi teist. (Mt 11:5) See on sõnum ka meile, otsida temas lahendust oma elu põhiküsimustele.
Kus Jumala pääste ja arm ligi on, muutub midagi nii inimeste sisemuses kui välistes olukordades: alandatud rõõmustavad, vaesed hõiskavad. Ehk mitte sellepärast, et neist saavad miljonärid, vaid et muutuvad nende väärtushinnangud ja nende elu saab uue sihi. Vägivallale tuleb lõpp, pilkaja saab otsa, kuri hävitatakse.
Kas pole see lausa revolutsiooniline? Kas pole see uus loodu? Kas just sellist maailma, sellist Eestit või isikliku elu me ei oota ega tahagi? Kas poleks aeg unustada nostalgilis-skeptiline õhkamine „Eesti Nokia” järele ja paluda selle asemel Jumala abi ja õnnistust? On see utoopia?
Kuid, kas just selliseid imesid pole sündinud ega sünni, ikka ja taas! Kas me märkame neid?
Jesaja kõneleb, et Jaakobi sugu „kuuleb” tõotust, et ta ei jää häbisse, ja „näeb” oma lapsi, Jumala lapsi, tema kätetööd, ja austab Jumalat!
Jaakobi sooks kõige laiemas tähenduses nimetab Piibel kõiki neid, kes VT usuisa Jaakobi kombel on valmis vastu võtma ja uskuma Jumala ilmutust ja õnnistust, kelle kohta maksavad Jumala tõotused ja kes teevad neist oma elu juhtnööri.
Kahe aastakümne eest ja veelgi varem kogunes meie rahvas kirikutesse, et palvetada kurjuse impeeriumi langemise ja Eesti iseseisvuse taastamise pärast! Nüüd oleme juba 20 aastat võinud nautida vabadust. Kas oleme selle eest tänulikud? Kuidas oleme seda kasutanud? Palju ilusat ja rõõmustavat on selle aja sees sündinud. Palju ebaõiglust on jäänud minevikku. Aga juurde on tulnud mõndagi uut ja inetut.
Ikka ja taas pannakse meid valikute ette, eristama head halvast ja ilusat inetust. Ikka seisame küsimuse ees, kas oleme Jaakobi sugu? Kas Kristus, kelle Jumal on saatnud maailma Õnnistegijaks, on ka minu Issand ja Päästja? Kas ta elab ja valitseb? Kas ta muudab midagi minus ja minu ümber?
Võin olla Jumalale tänulik, et juba koolipoisina, enam kui nelikümmend aastat tagasi, nägin ja kuulsin kirikus ja kirikurahva keskel – ka siin Hageri kirikus ja vennastekoguduse palvemajas – midagi, mis tegi tühjaks kõik võimumeeste suurelised kõned Jumala surmast ja kiriku kadumisest. Kuidas võis kirik repressioonide kiuste püsida ja kuulutada , kui see oleks vaid unistus? Teame, et tühi kott ei seisa püsti. Jumal ise kutsus, muutis ja läkitas inimesi! Kaunimatena ja parematena kui see maailm! See oli nähtav! Kui seda nimetatakse unistuseks, siis just sellist unistust, mis muudab ja ülendab elu, me vajame!
Täna, vanavanemate päeval ja siinse kiriku aastapäeval, öelgem tänu neile paljudele põlvkondadele, Jaakobi soole, kes on olnud Kristuse töö viljad, eestpalvetajad ja usutunnistajad, kes on rajanud ja hoidnud meie kauneid pühakodasid vaimulikuks koduks ka järeltulevatele põlvedele! Kas näeme ja mõistame seda? Kas lisame ka oma panuse? Tänane päev on selle ilusaks tunnistuseks!
Ajal, mil õppisin usuteadust, oli populaarseks teemaks multimeedia. Koostasime tudengitega ühe kogumiku, kus üks artikkel oli visioonist ja auditsioonist – s.o nägemisest ja kuulmisest luterlikus kirikus. Tahtsime noorte inimestena jõuda selgusele, kuidas anda edasi meile nii olulist. Selle kirjutise järeldus oli, et ka pühakoda peab nähtavalt ja kuuldavalt väljendama rõõmu, mida toob sõnum Jumala armastusest, mis Jeesuses Kristuses on ilmunud ja mis meidki Jumala lasteks teeb!
Kuidas võiks Jumala lastetuba olla inetu! Kas ei võiks ja peaks see olema kauneim paik maa peal! Täna oleme siin kirikus õnnistanud midagi nähtavat: uued liturgilised katted, kantsli ja armulauariistad ning midagi kuuldavat, uuendatud oreli! Prohvet Jesaja kuulutus on siingi tõeks saanud ja oma väljenduse leidnud!
Olen kindel, et pooltühjas, hooletusse jäetud ja lagunenud kirikus ei mõju jutlus Jumala armastusest ja väest just eriti veenvalt. On tulnud olla ka sellistes pühakodades ja tunda, kuidas need kisendavad armastava ja toetava käe järgi. Need käed on meil kõigil olemas. Käed, mis hingestavad.
Aidaku siinne kaunis pühakoda ja seda kirikut armastav kogudus avada ikka ja taas meie keelt Jumala kiituseks ja silmi tema armastuse ja meie endi ülesande nägemiseks! Et ka eksiteedel olijad tuleksid ja jõuaksid äratundmisele ja nurisejad võtaksid õpetust, nagu kõneleb Jesaja.
Viimselt on Jesaja sõnum mõeldud ju meile igaühele: milline on ja milliseks saab meie elu – on see viljapuuaed, on see täis hõiskamist ja rõõmu, täis Jumala austamist, tunnistamist ja teenimist? Olen ma ise viljapuu, ka siis, kui maailm meie ümber on veel ebatäiuslik ja poolik, vahel otsekui pilkamise ja ülekohtu kõrb, mis ootab oma hävingut? Või ehk hoopis vastupidist: jumalalaste kirkuse ilmsikssaamist. (Rm 8)
Kui kaunis ka oleks pühakoda, teame, et see on siiski vaid selle väljendus, kui kaunid on nende südamed, kes armastavad Kristust! Selleks soovin sulle rohket Jumala õnnistust!