Jumal ilmutas end unes Jakobile ja ütles: „Vaata, mina olen sinuga ja hoian sind kõikjal, kuhu sa lähed, ning toon sind taas sellele pinnale, sest ma ei jäta sind maha, kuni olen teinud, mis ma sulle olen öelnud!" Siis Jakob ärkas unest ja ütles: "Issand on tõesti selles paigas, mina aga ei teadnud seda!" Ja ta kartis ning ütles: „Küll see paik on kardetav! See pole muud midagi kui Jumala koda ja taeva värav!” (1Mo 28:15-17)
Vana Testamendi usumehele Jakobile andis Jumal tõotused, mis kandsid teda ja ta järeltulijaid. Veel enam: „Sinu ja su soo nimel õnnistavad end kõik maailma suguvõsad,” oli Jumal tõotanud. Jakobile oli näidatud avatud taevast ja Jumala ingleid kõndivat mööda taevaredelit üles ja alla. Paigale, kus Jumal end ilmutas, pani Jakob nimeks Peetel – tõlkes Jumala koda.
Otsekui ratas ümber rummu, tiirleb inimelu ümber ideaalide, püsiväärtuste ja pühaduste. Pühakojad on alati olnud need vaimsed tõmbekeskused, mis ühendavad rahvast. Seal, kus kõlab Jumala Sõna, kus inimesed end palves talle avavad, on Issand ligidal. Ta julgustab ja lepitab, loob osadust ja ehitab kogudust, laseb tunda taevariigi ligiolu.
Ka Eestimaal on kirik sajandeid olnud keset küla ja kihelkonda, kristlikku kogukonda, ning kihelkond (Kirchspiel või Barochie) tähendanud ühe maakiriku tegevuspiirkonda, kirikuringkonda. Küla, kuhu ehitati kirik, sai kihelkonnakeskuseks, kogudusse kuulus aga kõigi ümbruskonna külade rahvas.
Aja jooksul on kirikuid juurde ehitatud ja kihelkondade arv kasvanud. Kui muinasaja lõpul oli kihelkondi 45, siis 16. sajandi lõpul 83 ja enne kihelkondade kaotamist riikliku haldusüksusena 1925. aastal 102. Praegu koostab Regio tänapäevast kihelkondade kaarti, kus kihelkondi 0n 152. On seda vähe või palju? Kas on neid üldse tarvis?
Mäletan aega, kus kõneldi kihelkondlikust mõtlemisest kui millestki piiratust ja kolkalikust. Olukorras, kus kiriku rolli ja kristlikke traditsioone alahinnati, oli selline suhtumine mõistetav.
Näib, et tasapisi on hoogu saamas kihelkondlik renessanss. Üha enam peetakse kihelkonnapäevi. Alles üleeile pühitsesin Kambja kihelkonnapäevade käigus uhke ausamba eesti perele. Teeservadesse on ilmunud kunagisi kihelkonnapiire tähistavad tahvlid ja takerduva haldusreformi üheks teemaks on olnud küsimus, kas just kihelkondade arv ja piirid ei sobiks meie tuleviku omavalitsustele.
Tasapisi avaneb ka kihelkondade vaimne rikkus, mitte ainult kohaliku identiteedi, omakultuuri ja sotsiaalse koosluse mõttes, vaid ka rahvusliku ja vaimuliku varamuna. Kui Haljala 770 aasta eest Taani hindamisraamatu kaudu ajaloo lehekülgedele ilmus ja kristliku maailma osaks sai, oli see muutus, mida tagant järele on raske hinnata. Ehk võib seda siinse rahva jaoks võrrelda selliste murranguliste sündmustega nagu elektri leiutamine või autode turule tulek.
Korraga oli astutud maailma, mille palet olid kujundanud Platon ja Aristoteles, Augustinus ja Aquino Thomas, mehed keda tänapäevalgi igas ülikoolis õpetatakse. Vaimuvalgust oli Haljalastki kaugemale jagada. Siinse pastori Martin Zareniuse 1658. a pärandatud 250 nimetusega raamatukogu sai oluliseks toeks Eesti esimesele avalikule, nimelt Oleviste raamatukogule. 1684. a tegeles eestikeelse piiblitõlkega siinne õpetaja Joachim Balecke, 1687. a asutatud Haljala kool on kogu Virumaa vanim.
Püüdmata üles lugeda kultuuriloo ketilülisid, võib usaldada nende arvamust, kes ütlevad, et just kristliku kogukonna, kihelkonna püüd kujundada ühelt poolt ennast Jumala loominguna väärtustavat ja teostavat üksikisiksust ja teisalt ligimesearmastusel ja koostöövaimul põhinevat kollektiivi, pani aluse eesti rahvuse kujunemisele 19. sajandil ja sealt edasi meie rahva ja riikluse sünnile.
Haljala kirik püüab pilku võimsa ja väärtusliku arhitektuurimälestisena. Kõige tähtsam aga, nagu selle pühakoja sõnumgi, on silmale nähtamatu. See seisneb inimese vahekorras oma Loojaga ja oma ligimesega, usalduses ja armastuses, vastutuses ja valmisolekus võtta riski ja kanda risti, teades et Jumal ise on temaga, hoiab ja kannab teda. Paikkond, kus kardetakse ja austatakse Jumalat, ei ole kolgas, seal avaneb taevas ja inimelu saab oma jumaliku, igavese perspektiivi.
Jaakob pani Peetelisse kivi ja lisas, et see saab Jumala kojaks. Vaimulikule kojale ja kogukonnale on Jumal ise pannud nurgakivi oma Poja Jeesuse Kristuse läbi, kelles on ilmunud Jumala armastus ja pääste, lunastus ja lepitus. Tema on saanud inimlapseks, et meie saaksime Jumala lasteks.
Apostel Paulus kirjutab efeslastele: Nüüd ei ole te „enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed, ehitatud hooneks apostlite ja prohvetite alusele, mille nurgakiviks on Kristus Jeesus ise. Tema, kelles kogu hoone kokkuliidetuna kasvab pühaks templiks Issandas ja kelles teidki üheskoos ehitatakse Jumala eluasemeks Vaimus.” (2:19-22).
Rõõmustagem, et võime usu kaudu astuda sisse taevaväravast, olgu sajand, milline tahes. Soovin Sulle, armas Haljala kihelkonna rahvas, et teie kihelkond ei oleks pelgalt geograafiline, halduslik või kultuuriline mõiste, vaid eelkõige koht, kus Jumal teid kõnetab, hoiab ja õnnistab. Aamen.