Tänase pühapäeva jutlusetekstiks meie kirikus on Jh 7: 37-39: „Aga pühade viimasel, suurel päeval seisis Jeesus ja hüüdis valjusti: "Kellel on janu, see tulgu minu juurde ja joogu! Kes usub minusse, nagu ütleb Kiri, selle ihust voolavad elava vee jõed." Aga seda ta ütles Vaimu kohta, kelle pidid saama temasse uskujad.”
Ülestõusmispühade ja nelipühade vahelisel ajal kõneleb kirik uuenemisest Püha Vaimu läbi. Apostel Paulus räägib kirjas roomlastele, et kogu loodu ägab ja ootab Jumala laste ilmsikssaamist ja tulevase kirkuse ilmumist. Teame, et kõik siin maailmas muutub, kuid see muutus ei peaks tegema olukorda halvemaks vaid paremaks. Pauluse sõnul tuleb Püha Vaim ise meile appi meie nõtruses ja elu Vaimu seadus Jeesuses Kristuses vabastab meid surma ja patu meelevalla alt, sest lihalik mõtteviis on surm, Vaimu mõtteviis aga elu ja rahu. (Rm 8).
Nälg ja janu on heaks võrdpildiks sellele üldinimlikule vaimu-vajadusele. Ajalikud ja ihulikud kategooriad, tarbimis- või eduühiskond, seda vajadust ei vaigista, sest nad ise vajavad hingestamist , vajavad Vaimu. Apostel Paulus täpsustab: „Kui nüüd teis elab selle Vaim, kes Jeesuse surnuist üles äratas, siis see, kes Kristuse surnuist üles äratas, teeb ka teie surelikud ihud elavaks oma Vaimu läbi, kes teis elab.”
Veelgi enam! „Kes usub minusse, selle ihust voolavad elava vee jõed,” tõotab Jeesus. Samas võtmes nimetab ta oma õpilasi Mäejutluses maa soolaks ja maailma valguseks. Juba varem oli prohvet Taaniel kõnelnud mõistlikest, kes küll magavad mulla all, kuid keda äratatakse igaveseks eluks, ja kes paistavad nagu „taevalaotuse hiilgus ja need, kes saadavad paljusid õiguse teele, otsekui tähed ikka ja igavesti.” (Tn 12:2,3)
Kas eestlaste seas leidub selliseid tähti? Võime kõnelda paljudest ustavatest palvetajatest, usklikest emadest ja isadest, kes oma lapsi on juhatanud Jumala juurde. Kas on aga neid, kelle vaimutöö säraks üle aegade, keda võiksime rahvana usaldada ja kelle eeskuju järgida? Iga rahvas vajab neid. Sellised vaimusuurused on võrreldavad sohu rajatud vaiadest teega, mida mööda pääses kindlasse linna ja varjupaika. Neid vaiu pidi aga teadma ja tundma. Ehk teine pilt: Ilmutusraamatus ütleb Issand: „Kes võidab, selle teen ma sambaks oma Jumala templis” (Ilm 3:12). Kes on meie kiriku ja ühiskonna tugisambad?
On palju kõneldud sellest, et Eesti ajaloos ja folklooris on vähe kangelasi ja nendestki mitmed – nagu Kalevipoeg või Suur Tõll – kirjanduslikud kujud. Meie usulised ja rahvuslikud suurmehed ilmuvad ajaloolavale alles ärkamisajaga. Kuid nemadki pole veel pälvinud üldist tuntust ja tunnustust, sest eestlaslik rivaalitsemine ja vaenulik okupatsiooniaeg on jätnud oma jälje. Ka pole see aeg olnud piisavalt pikk, et selguks kestev aukoht rahva mälus ja südames. Kiriklik kogemus kõneleb, et selleks kulub vähemalt sajand.
Nüüd, kui Villem Reimani sünnist möödub 150 aastat, võime kindlalt öelda, et üks sellistest suurkujudest on tema. Veel paari aastakümne eest kartis peapiiskop Konrad Veem, et (tsiteerin) „Villem Reiman, tõeline Eesti vaimusuurus, kaob keskpärasuse küüsi. Isegi ajaloovaatlejail pole enamasti aimu tema suurusest.” Siiski. Juba sõjaeelsetest autoritest, kes kirjutasid raamatu Villem Reimanist, nimetab Friido Toomus teda „eesti kriitilise rahvusluse isaks” ja August Palm „saavutusrohkeks rahvuslikuks võitlejaks”. Elava vee jõed, mis voolasid Kolga-Jaani kirikuõpetaja vaimuvaramust ja vaimustunud tööst, jootsid nii meie kiriku kui kultuuri janunevat põldu.
Reiman taotles kolme eesmärki: usulist, moraalset ja rahvuslikku uuenemist. Ta propageeris kirikureformi, et Jumala Sõna ulatuks iga eestlaseni ja et kirik oleks tõepoolest rahva oma usu väljendus. Tema põhimõtted saavutasid sihi 1917. a toimunud I Kirikukongressiga ja Eesti luterliku vaba rahvakiriku moodustamisega. Kristlik eluhoiak eeldas ka moraalset uuenemist, rahva kõlbelist ja karsket eluviisi. Reimanist sai Eesti Karskusseltside Kesktoimkonna juht. Viimaks tähendas see ka kultuurilise ja rahvusliku taseme tõusu – kahe aastakümne vältel keskendus Reiman – peaaegu üksi – Eesti rahvusteaduste arendamisele.
Kuidas peaks kirik suhtuma oma ususangareisse, õnnistusrikka ja püha eluga inimestesse? Augsburgi Usutunnistus ütleb: „Pühakute mälestamine on kosutav ja sobiv usule. Võime näha, kuidas arm pühakutele osaks sai ja kuidas usk neid elus aitas.” Kui Eesti luterlik kirik peaks kuulutama kedagi pühakuks, kas ei peaks just õpetaja Villem Reiman olema üheks neist? Erakordne on seegi, et juba 1924. aastal tegi hilisem ülemkarjane, Hugo Bernhard Rahamägi ettepaneku, pühendada Reimani mälestusele aastas teatav päev, mil vähemalt kirik tõstaks esile meest, kes väärib austamist. Meie tänases tähtpäevakalendris on selleks 25. mai.
Janu pole lõppenud. Aga ka vesi pole lõppenud! Meil on mehi ja naisi, kelle ihust voolavad elava vee jõed, kes on uskunud Jeesusesse, saanud osa tema Vaimust ja väest. Selle anni eesõigus on meil kõigil. Andku ka Villem Reimani mälestus meile julgust usaldada Jumalat, tänada teda tema armu eest, saada uueks tema Vaimu läbi ja teha teoks elu ja rahu mõtteviisi. Aamen.