Austatud represseeritud, austatud ettekandepäevast osavõtjad!
Tervitan teid Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku nimel, kelle liikmeteks on olnud enamik Eestimaalt küüditatuid. Sama saatus tabas nii karja kui karjaseid. Paljud vaimulikud kas saadeti Siberisse, tapeti või põgenesid välismaale, nii et luterliku kiriku vaimulikkond vähenes selle tagajärjel 85% ja õigeusu vaimulikkond 51%. Kogu meie ühiskonna hoone varises kokku ning kirik kannatas koos oma rahvaga.
Kas võis seda ette näha? Jumalatu okupatsioonivõimu inimvaenulik pale paljastus lõplikult 14. juunil 70 aastat tagasi vaid loetud tundide jooksul, kui vagunitesse topiti üle 10 000 inimese, kellest kolmandik olid lapsed. Üle poole väljasaadetutest hukkus nälja, külma, haiguste, üle jõu käiva töö ja piinamiste tagajärjel.
Olen vaimulikuna võinud kuulata kümnete, võib-olla isegi sadade inimeste mälestusi nende Siberi teelt. Kogu seda valu ja traagikat – purustatud kodusid, lõhutud perekondi ja inimsaatusi – ei mahutaks ükski inimsüda. Üksnes Jumala juures on sellele ruumi. Laulik Taaveti sõnadega: „Üksnes Jumala juures on mu hing vait, tema käest tuleb mulle pääste (Ps 62:2). Ja ime küll, sealt on paljud leidnud ka lohutust ja lootust, julgust ja elujõudu, et toime tulla, et säilitada inimväärikust.
Just viimase murdmiseks, inimese muutmiseks tahtetuks tööriistaks, kuritegude moraalituks kaasosaliseks, pingutas kogu kommunistlik reþiim. Ideoloogia, mis humanismi kuulutades oli asetanud inimese Jumala kohale, oli tõuganud ta seda sügavamale porri – õigusetusse ja alandusse, ahnuse ja ülekohtu meelevalda. Tegu oli tõelise vaimuvõitlusega ja vaid väga tugev vaim suutis vastu panna.
Kohates ja kuulates Siberis käinuid, olen sageli tundnud imetlust ja austust, mõistes nende inimeste kindlameelsust, kodumaa- ja ligimesearmastust, mis ilmnes ka tollastes ebainimlikes tingimustes. Nemad jäid inimesteks, samas kui nende vangistajad seda nime ei väärinuks. Julgen arvata, et kaasa aitas siin ka lapsepõlves omandatud kristlik eluhoiak, südames kaasa võetud Jumala käsud ja Meie Isa palve. Rahva usujõust tunnistab seegi, et Siberist pääsenute lapsedki toodi ristimisele, noored tulid leeri ning kirik kasvas, olgugi, et kestis veel vaenulik võõrvõim. Selleski väljendus vaimu võit kaose ja kurjuse üle.
Olen nüüd lugenud mitmete vaimulike, Harri Haameri, Elmar Salumaa ja August Arumäe Siberi mälestusi. Nad kirjutavad, kui tähtis oli inimestele Jumala sõna ja palve, kuidas salaja peeti jumalateenistusi ja kuidas avanesid südamed ja sündisid imed.
Tsiteerin praost August Arumäed, kes vangistati samuti laupäeval, 14. juunil 1941, pühapäevase jutluse ettevalmistamisel: „Ühtegi pühakirja-raamatut meil selles laagris ei olnud. Kellelgi oli käsitsi ümber kirjutatud Johannese evangeeliumi 15. peatükk, selle kirjutasin ka mina endale ära ja lugesin iga päev... Kui Sõna on meil iga päev käes, siis ei oska me selle väärtust küllaldaselt hinnata, aga kui sõna on meilt ära võetud, siis tuleb nälg selle järele ja siis oled tänulik iga ainsagi sõna eest, mida lugeda saad.”
Taolistel Siberi-kogemustel on suur tähtsus ja ülesanne ka meie tänases, vabas Eestis. Nad aitavad meenutada inimeseks oleku ohte ja aluseid, toovad kainenemist aga ka julgust raskustega toime tulla, uskuda muutuste võimalusse ja ka ise selleks panustada. Kuigi nõukogude ajal küüditamisest avalikult ei räägitud, oli see teadmine oluliseks astlaks ja tõukejõuks ka tollal.
Minu isiklik side 14. juuni kui küüditamispäevaga jääb aastasse 1980, kui otsustasime sel päeval, hoiatustest hoolimata, korraldada Suure-Jaani kirikus suure vaimuliku laulupäeva. Oli samuti laupäev ja kirik rahvast tulvil. Avakõnes ütlesin, et meenutame selle laulupühaga ka küüditamise ohvreid, sest kirik ei unusta neid. Sarnane laulupäev toimus ka aasta hiljem, kui juuniküüditamisest möödus 40. aastat.
Tähistades nüüd 70. aastapäeva, avaldan austust kõigile represseeritutele, tänu neile, kes on aidanud mälestust neist sündmustest edasi kanda ja soovin tänasele ettekandepäevale Jumala õnnistust.