Armsad vennad ja õed Kristuses! Rõõm tuua teile siin Marylandis tervitusi Eestimaalt, mis alates 1201. aastast kannab samuti Maarjamaa nime. Oleme siin üle kauguste koos sellepärast, et oleme sisse astunud ühest ja samast uksest, kelleks on Jeesus Kristus. Samas on Kristus ka hea karjane, kes oma lambad kokku kogub. Hea karjase pühapäeva evangeeliumis Jh 10:1–10 ütleb Jeesus:
„Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes ei lähe lambatarasse uksest, vaid ronib üle mujalt, see on varas ja röövel. Aga kes läheb sisse uksest, on lammaste karjane. Temale avab uksehoidja ning lambad kuulevad ta häält, tema hüüab oma lambaid nimepidi ning viib nad välja.
Kui ta on kõik omad välja ajanud, käib ta nende ees ning lambad järgnevad talle, sest nad tunnevad tema häält. Aga võõrale nad ei järgne, vaid põgenevad ta juurest, sest nad ei tunne võõraste häält. Selle võrdumi rääkis Jeesus neile, nemad aga ei mõistnud, mis see tähendab, mida ta neile rääkis.
Siis ütles Jeesus taas: "Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, mina olen uks lammaste jaoks. Kõik, kes on tulnud enne mind, on vargad ja röövlid, ja lambad ei ole neid kuulanud. Mina olen uks. Kes iganes läheb sisse minu kaudu, see pääseb ning käib sisse ja välja ning leiab karjamaad. Varas ei tule muu pärast kui varastama ja tapma ja hukkama. Mina olen tulnud, et neil oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti.”
Kõneldes endast kui heast karjasest, alustab Jeesus võrdpildiga lambatarast ja uksest – teisisõnu, suletud või avatud maailmast. Lihtsa, üle aegade ulatuva pildiga kirjeldab ta inimese eksistentsiaalset olukorda ja juhib meid põhiküsimuse juurde. Kuidas leiame oma elus õige tee? Kas meie kannatuste, patu ja surma maailmast on väljapääsu? Kes seda näitab ja kus see asub? Kaasaja inimene on tihti segaduses, sest postmoderne elukäsitlus kinnitab, et uksi on palju, või, vastupidi, et pole üldse mingit aeda. Ukse otsiminegi on mõttetu.
Euroopas mäletavad paljud raudset eesriiet, mille taga loodi pettepilt kõige vabamast, demokraatlikumast ja inimlikumast ühiskonnast. Kusagile mujale polnud põhjustki püüelda ega pääseda. Ometi oli see maailm väljakannatamatu – iseloomustatav Franz Kafka sõnadega: Ära siit, ainult ära siit – see ongi meie siht!
Kas ei ehita inimene ikka ja jälle taolist, iseendaga piiratud maailma, milles püüame üksteist lohutada, luua maist paradiisi ja paratamatusega leppinu rahulolu. Kas ei püstita ta ainuvõimu ihates ja väärtusi devalveerides uut tara, kust pole mingit väljapääsu ja mis jätab nälga inimhinge: Kui kõik on võrdselt tõde, pole seda miski.
Jeesus, vastupidi, on öelnud: „Kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ellu ja pisut on neid, kes selle leiavad” (Mt 7:14). Värav, mis viib hukatusse, on aga lai – kogu maailm, maailm ilma tõeta, ilma lunastuseta, ilma Kristuseta, ilma Jumalata. Kristus on uks Jumala juurde – olgugi kitsas, aga siiski konkreetne ja leitav. Uks, mis annab elule uue suuna ja sisu, muudab selle külluslikuks.
Samas hoiatab Jeesus meid kõrvalteede eest, varaste ja röövlite eest, kes tulevad sisse mujalt, et tappa ja hukata. Mõned salmid edasi kõneleb ta huntidest, kes kisuvad ja pillutavad karja. Apostel Paulus nimetab huntideks mehi, kes moonutavad tõde (Ap 20:29) ja manitseb meid saama täisealiseks Kristuse täisea mõõtu mööda, et meid ei pillutaks iga inimliku õpetuse tuul (Ef 4:13:14).
Koguduste juhte manitseb apostel Peetrus hoidma nende hoolde usaldatud Jumala karja, et nad Ülemkarjase ilmudes saaksid kirkuse närtsimatu aupärja (1Pe 5:2–4). Kaasaeg, mis aina sünnitab uusi usuliikumisi ning nõuab kirikult nendega arvestamist, annab neile sõnadele erilise kaalu. Karja hoida aitab eelkõige ustavus Jumala sõnale ja julgus olla ülestõusnud Issanda tunnistaja.
On ju heaks karjaseks eelkõige Jeesus Kristus ise. Ta on tulnud omade juurde läbi surma ja haua avatud ukse, et ka nendel, kes talle järgnevad, oleks osa ülestõusmisest ja igavesest elust. See külluslik elu ei alga alles peale hauda, vaid ilmneb meeleparanduses ja andestuses, uues eetilises ja usulises eluhoiakus. Hea karjane ei näita ainult teed, ta on teekaaslane, ta on ise tee. "Mina olen tee ja tõde ja elu,” ütleb Jeesus, „Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu” (Jh 14:6).
Meenub lugu sõjavangist vabanenust, kes püüdis koju jõuda läbi Valgevene soode. Seal polnud teid, vaid hukutavad laukad. Keegi kohalik ütles: „Ma viin su siit läbi, käi täpselt minu järel, mina olen sinu tee.“ See sõdur jõudis isakoju. Meie kodutee, identiteet, vabadus ja eneseteostus, meie südamerahu ja isamaa on Kristuses.
Pole suuremat rikkust, kui olla rikas Jumalas. Ka meie oleme seda, sest tohime kuulda ja kuulutada tema evangeeliumi. Jumal ise kõneleb meiega oma sõnas ja sakramendis ja kutsub meid nimepidi. Ning tema omad tunnevad teda, sest armastuse hääl on alati äratuntav, otsekui laps tunneb ära oma ema ja isa hääle või vanem oma lapse hääle.
„Ma olen sind igavese armastusega armastanud, sellepärast jääb mu osadus sinuga,”(31:3) kõneleb Jumal prohvet Jesaja kaudu (31:3) ja lisab: „ Ära karda, ma olen sind lunastanud, ma olen Sind nimepidi kutsunud, sa oled minu päralt!” (43:1). Pilt karjasest ja lambast pole võimu, vaid elu küsimus.
Omada Head Karjast, tähendab teada teed, tähendab olla armastatud, tähendab olla hoitud. Tahan siinkohal väljendada Eesti kirikurahva tänu, kes ka oma partnerkirikute kaudu on võinud kogeda Jumala hoidmist ja õnnistust. „Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist!” ütleb Jeesus. „Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate." (Jh 13:34:35). Armastuse kaudu kogub ja ühendab Kristus oma rahvast. Armastus annab ka misjoniülesande ja läkitab tööle heade karjastena. Toetagem üksteist selles ühises töös.
Aamen.