Tühi haud ja ingli kuulutus: teda ei ole siin, ta on üles tõusnud! – See on ajaloo suurim, maailma muutev sündmus, mis üheltpoolt täidab südamed erilise sära, rõõmu ja lootusega, teisalt ehmatuse, kahtluse ja uskmatusega.
Johannese evangeelium räägib armsast jüngrist, kes hauda sisse vaadates nägi ja uskus – rohkem polnud talle taipamiseks vaja. Markus kirjeldab, et naised „põgenesid hauakambri juurest, sest neid oli vallanud hirm ja hämmeldus ja nad ei öelnud kellelegi midagi, sest nad kartsid.”
Luuka järgi räägivad naised nähtust apostlitele ja lisatakse: „Ent need sõnad paistsid nende silmis otsekui tühi jutt, ja nad ei uskunud naisi.”
Selline kahtluste ja rõõmu konflikt ilmneb ka siis, kui jüngrid istuvad lukus uste taga ja Jeesus neile ilmub – uskmatu Toomas soovib lausa käega katsuda Jeesuse haavaarme. Samuti Pauluse kõne aegu Ateena areopaagil, mille kohta öeldakse: „Kuuldes surnute ülestõusmisest, hakkasid mõned pilkama, teised aga ütlesid: „Me tahame sinult selle kohta veel teinegi kord kuulda.““
Ka Korintoses on inimesi, kes ütlevad, et surnute ülestõusmist ei ole. Neid inimesi on tänagi piisavalt meie ümber. Apostel Paulus teeb lihtsa järelduse ja ütleb: „Kui ei ole surnute ülestõusmist, ei ole ka Kristust üles äratatud ja kui ei ole Kristust üles äratatud, ei ole ka surnute ülestõusmist!“ Need asjad on seotud.
Lausa ootamatu teravuse ja ägedusega annab ta hinnangu sellisele suhtumisele: Kui me ei usu ülestõusmist, siis on meie jutlus ja usk tühine, siis oleme Jumala vastu valetanud, siis oleme alles oma pattudes ja armetumad kõigist inimestest. Miks? Sest Kristuse ülestõusmises peitub meiegi ülestõusmine ja elu, kogu inimliku elu lootus ja tähendus.
Tõsi. Usu olemusse kuulub usuvabadus, aga vabadus usust on vabadus ja valik hukka minna, olla mateeria tühised mängukannid, olla patu ja surma lootusetud vangid.
Kristus on meie elu eksistentsiaalne kaalukeel, mitte selle maailma paremustaja, heaoluühiskonna järjekordne meede. Paulus rõhutab: „Kui me loodame Kristuse peale üksnes (pangem tähele: üksnes!) selles elus, siis oleme kõigist armetumad!” Sest selles elus ja maailmas on Kristus Ristilöödu ja rist paljude jaoks totrus või narrus.
Aga selles elus – ilma Kristuseta – hukkume ja oleme kaotajad niikuinii. Just sellepärast vajame lunastust, Jumala päästet ja armu. Kristuse ülestõusmine on selle armu kuulutus, lunastuse märk ja pitser. Kas suudame seda mõista ja ära tunda? Või otsime oma inimlikest teadmistest, oma enesekesksest maailmapildist, ettekäänet mitte uskuda ülestõusmise imet: See ei olevat ju võimalik!
Eile õhtul kõneles Raadio Ööülikoolis Eksperimentaalfüüsika ja Tehnoloogia Instituudi juhataja Kalev Tarkpea, kes andis vastuse sellele probleemile küsimusega, mida peab tegema füüsik, kes seisab lahendamatu probleemi ees ja vastas ise: „Palvetama!“
Ta rääkis sellest, kuidas just usklik inimene suudab tajuda oma teadmiste tühisust võrreldes Jumalaga, olla siis ka kriitiline niinimetatud käegakatsutavate tõdede suhtes, näha ja mõista märke ja imet, mida on loodus täis. Seevastu uskmatu, kes on võtnud Jumala rolli, lugedes oma tühised teadmised absoluudiks, hoiab kramplikult kinni oma mustvalgest maailmapildist.
Üks ja sama kogemus võib kätkeda erinevat sisu, nii nagu poolik klaas on pessimistile pooltühi ja optimistile pooltäis. Kristlastele on Kristuse ülestõusmine Jumala armu ja rõõmu täiskarikas! On ilmutus, mis räägib selget keelt Jumala päästeplaanist meiega.
Nüüd on aga Kristus äratatud surnuist uudseviljana magamaläinuist – et meiegi kuuluksime selle vilja hulka. Surm on inimlikku päritolu, alates Aadamast, elu on jumalikku päritolu ja kõigile kättesaadav uue Aadama – Kristuse kaudu. Temas tehakse kõik elavaks. Temas oleme Jumala armsad lapsed! Ükski, kes temasse usub, ei hukku, vaid tal on igavene elu! Kuulutagem ja elagem seda taevalist rõõmu! Soovin kõikidele õnnistusrikkaid Ülestõusmise pühi! Aamen.