Austatud pidupäevalised!
Apostel Pauluse 2. kirjas Timoteusele (2Tm 1:14) on öeldud: Seda head, mis su hoolde on usaldatud, hoia Püha Vaimu abil, kes meis elab.
Lapsepõlvelugude Eesti Vabariik meenutas mulle esivanemate peidetud aaret. Seda hoiti alal sügaval südames. Seda kanti kaasas Siberi sunnitöölaagrites ja põgenikepaatides tormisel Läänemerel. Selle varanduse varjajaks ja väljatoojaks said inimesed mitmest põlvkonnast. See polnud reaalsusetaju või pragmaatiline arvestus, vaid usk, mis motiveeris. Vabaduse vaimul oli väge, see oli püha ja pühitses meie tulevikku. Seda kogeti veebruaris 1918 ning juba ammu enne seda. Vabaduse vaim elas talutubades ja kooliklassides, kasarmutes ja kirikutes.
Oleme äsja saanud rikka pärandi osaliseks 50 mälestusraamatu näol, mida „Eesti mälu” sarjas on välja andnud Eesti Päevaleht ja kirjastus Akadeemia. August Kitsberg toob seal ära liigutava pildi rahvusliku liikumise ühe liidri, Willem Reimani kodust: Õhtupalve aeg. Kõik majalised on koos. Proua Reiman klaveri ees, lapsed – väikesed mudilased alles – ema ümber mütsakus, nende selja taga Reiman. Kui ta sinnamaale oli jõudnud, lõi ta käed naise ja laste ümber ja neid nagu oma käte vahel varjates, neid süleledes, luges ta Meie Isa palvet...
Samast sarjast võime lugeda ülikooli rektori, hilisema piiskopi Johan Kõpu mälestusi omariikluseni viinud võitlustest ja hingehoiakutest, teloogiaprofessor Elmar Salumaa kirjeldusi iseseisvusaja akadeemilistest pürgimustest, kõige kokkuvarisemisest ja küüditatute keskel salaja peetud jumalateenistustest, mis vaimu siiski kõrgel hoidsid, paljude teiste kogemustest ja pingutustest, mis on täitnud meie iseolemise hoone alustrajava ja ülesehitava sisuga.
„Hea” all, mida tuleb hoida, peab apostel Paulus silmas evangeeliumit Jeesusest Kristusest – inimväärikuse ja lootuse sisemist allikat, mida vajame nii teel säravate võitude poole kui ka kaotusehetkil, nagu äsjane tragöödia Haapsalus. Selle eluallika osaline on ka meie rahvas. Apostli sõnu võib laiendada aga kõigele väärtuslikule, mis meile antud nii vaimse kui ainelise kultuurina. Põhiseaduse preambula kohaselt on just Eesti riik see, „mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade, ” olles küll ise samuti osa kultuurist.
Head sõbrad! Vabariigi aastapäev tuletab meelde, et iseseisvus tähendab ülesannet hoida, edasi anda ja arendada sajanditepikkust kultuuripärandit, tänu millele oleme saanud suutlikuks rajada oma riiki ja olla võrdsed Euroopa vabade rahvaste seas. Kuidas oleme suuri poliitilisi ja majanduslikke edusamme tehes selle ülesandega toime tulnud?
Mitte kõige paremini. Vähene, peaaegu olematu võimalus saada koolis usulist haridust on jätnud noore põlvkonna ilma nii avarast silmaringist kui ka kristlikust traditsioonist, mis sõjaeelses Eestis oli endastmõistetav ja mille sihiteadlikult purustas võõras võim. Suuremat tunnustust ja toetust vajaksid isamaalised noorteorganisatsioonid, mis väärtustavad perekonda ja koduarmastust – aateid, mis on hoidnud ja kandnud meie rahvast.
Kultuuripärandi kaitse arutelul riigikogus 18. jaanuaril tõdeti, et iseseisvusajal on olukord pigem halvenenud. 2007. aastal oli Eestis 500 avariilist mälestist, sealhulgas pühakojad, tänaseks on see number muutunud neljakordseks. Arvestuse järgi hävib kümne aastaga rohkem kui veerand praegustest objektidest. Ilmselt on mõistlik oodata uute kultuurirajatistega seni, kuni on tagatud ajalooliste väärtuste püsimine ja korrasolek. Seadused võivad jagada käske ja esindada soovmõtlemist, kuid ennekõike tuleb ühiskonnal panustada kultuurikaitsesse sama tõsiseltvõetavusega nagu riigikaitsesse – toetudes mitte ainult professionaalidele, vaid nähes seda üldrahvaliku ülesandena.
Lastes endas elada Pühal Vaimul ja kandes läbi aja Kristusese vabastavat ja ülesehitavat evangeeliumit, püsib elavana vaimukultuur. Hoides vaimukultuuri, suudame säilitada ja austada kõike head, mida eelmised põlved aardena meile on pärandanud. Siis võime täiel rinnal rõõmustada 93 aasta eest välja kuulutatud Eesti Vabariigi üle ning eesõiguse üle, olla kodanikena – ka valimiste kaudu – osalised selle tuleviku kujundamisel.
Armsad õed ja vennad! Olgu meie riik heades kätes! Ja ta on seda, kui ta on Jumala kätes. Hoidkem Willem Reimani eeskujul üksteist kui Jumala perekonda, sirutagem käed ja palvetagem: Meie Isa, kes sa oled taevas... Siis sünnib tema tahtmine maa peal nagu taevaski ning see tahtmine on hea ja armuline. Olgu õnnistatud Eesti Vabariik! Soovin õnnistatud iseseisvuspäeva meile kõikidele! Aamen.