Jh 17:19-23: „Ja ma pühitsen ennast nende eest, et ka nemad oleksid pühitsetud tões. Aga ma ei palu üksnes nende eest, vaid ka nende eest, kes nende sõna läbi hakkavad minusse uskuma, et kõik oleksid üks, nii nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, et nemadki oleksid meis, et maailm usuks, et sina oled minu läkitanud. Ja mina olen andnud neile selle kirkuse, mille sina oled andnud mulle, et nad oleksid üks, nii nagu meie oleme üks: mina neis ja sina minus, et nad oleksid täielikult üks, nii et maailm tunneks ära, et sina oled minu läkitanud ja et sa oled armastanud neid, nii nagu sa oled armastanud mind.“
Oleme Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel taaspühitsenud Peterburi Jaani kiriku kui eesti rahva usulise ja kultuurilise pühapaiga, väga paljude inimeste töö, palvete ja pingutuste vilja, üksteisemõistmise ja osaduse sümboli. Mida kujutaks endast üksik telliskivi, või ka suur hulk üksikuid kive? Olles aga kokku liidetud kauni plaani kohaselt, olles üks – nagu see kirik siin – on sündinud midagi uut ja vaimustavat. Samuti liidab Jumala armastus inimesi, ehitab ja uuendab kogudust, kogukonda ja ühiskonda.
Pooleteist sajandi eest sai siinsest kogudusest Peterburi eestlasi ühendav keskus. 20. sajandi algul ulatus liikmete arv juba 22 tuhandeni. Asukoht Venemaa vaimses ja administratiivses südames aitas kaasa Jaani kiriku muutumisele eesti rahvusliku liikumise hälliks. Siin on õpetajatena töötanud sellised suurmehed nagu Jakob Hurt, Rudolf Kallas, Willem Reiman ja Jakob Kukk. Muusikute Rudolf Tobiase, Mihkel Lüdigi, Johannes Kappeli jt näol jagas Jumal siin rohkesti oma kirkust ja ülevust. Kõik see innustas ja kujundas meie rahvast.
26. märtsil 1917 kogunes Jaani kiriku juurde ligi 40 000 inimest – sõjaväelased, töölised, haritlased, seltside ja laulukooride liikmed, et lippude lehvides ja laulude kõlades suunduda rongkäigus Tauria palee ette, taotlema autonoomiat Eestile. Seal esitas 600-liikmeline koor Mihkel Lüdigi juhatusel tulevase Eesti Vabariigi hümni: „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm...”. Tuli autonoomia ja tuli ka iseseisvus.
Oleme seljataha jätnud ajad, mis laostasid nii eesti kui vene rahvast ning ka selle pühakoja. Täna võime ühiselt rõõmustada taastatud ja veel kaunimaks saanud kiriku üle! Avaldan tänu Jaani Kiriku Fondile, Jaani kogudusele, Peterburi Eesti Kultuuriseltsile, Ingeri Kirikule, Peterburi linnale, Eesti Kontserdile, Eesti riigile, ehitajatele, suurele hulgale talgulistele, abilistele ja annetajatele, kel on jätkunud usku selle ettevõtmise õnnestumisse. Elusate kividena üksteist toetades on nad loonud selle vaimse hoone, mille nähtavaks märgiks on äsjapühitsetud pühakoda – auks Jumalale ja õnnistuseks inimestele.
Pühitsetud kirik saab taas koduks kogudusele ja eesti kogukonnale, peatuspaigaks sõpradele ja külalistele. Siin kõlab taas Jumala Sõna ja heliseb muusika. Headus, õiglus ja tõde, mida kannab evangeelium Jumala armastusest, ehitab sildu, ühendab inimesi ja rahvaid. Vaimuanded, kunstilooming ja ilu kirgastavad ja ülendavad meid. Saagu Jaani kirik seeläbi paljudele ukseks Jeesuse Kristuse juurde, usu juurde, mis liigutab mägesid, laseb Jumala tahtel sündida maa peal nagu taevaski ja teeb võimatu võimalikuks. Jaani kirik on selle uut loova usu imeline tunnistus.
Tugevdagu see usk meie eneseväärikust ja identiteeti ning ühtaegu üksteisemõistmist ja üksolemist Jumala perekonnana – sest nagu palvetas Jeesus: „et kõik oleksid üks, nii nagu sina, Isa minus ja mina Sinus... sest sa oled armastanud neid, nagu sa oled armastanud mind.” Aamen.