Kas ikka soovime, kas jõuluks ja kas just koju?
„Jõuluks koju” – see kõnekäänuks kujunenud lause pärineb 1969. aastal valminud filmist „Inimesed sõdurisinelis”, mis põhineb Paul Kuusbergi raamatul „Enn Kalmu kaks mina” ja kus vapraid punaarmeelasi saksa poolele üle meelitatakse: „Eesti poisid, tulge üle, saate kõhud täis ja jõuludeks koju!”
Tänavugi on kõlanud üleskutsed: „Eesti posisid, tüdrukud, tulge (üle riigipiiri) tagasi.” See, mida saate, kas kõhutäie või keretäie, jääb ebaselgeks. Sellesügisestel presidendi kärajatel tõdeti, et majanduslikku ja sotsiaalset heaolu pole veel niipea pakkuda. Ka president Ilves rõhutas, et temagi ei tulnud tagasi raha pärast.
Mis siis veel? Eneseteostus alles arenevas ühiskonnas? Otsekui missioonisõdur Afganistanis või misjonär Aafrikas? Kärajatel sõna võtnud noorema põlvkonna esindajad ei pidanud piisavaks ka eestlaskonna säilitamise sajanditagust aadet. Sellest jäävat väheks!
Kas ei peitu üks võluvõti sõnas KODU? Mida selle all mõistame? Miks see tähtis on? Kuidas see saab tähtsaks?
Üks armastatumaid rahvalikke laule ütleb: „Ma tahaksin kodus olla...,” kirjeldades erinevaid asju, aastaaegu, loodust, riigikorda ja nõudes isegi Eesti sendi olemasolu. On see lihtsalt noorusnostalgia ja meelismälu? Või seostub kodu kuidagi meie olemusega, on meile oluliste suhete tervikkogum?
Inimesed, kes sõja keerises võõrsile paisati, on loonud mahuka pagulaskirjanduse, mille domineeriv joon on koduigatsus. Traagiliste isiksuste kontsentratsioon pole vist kusagil suurem kui pagulaskonnas. Kui võõrsile siirdutakse aga vabatahtlikult? Küllap siingi on kodul kummipaela efekt. Mingil hetkel võib kumm aga lõtvuda ja katkeda, mõiste kodu kaotada tähenduse.
Kas kosmopolitism kujutab endas superkodu, ühise „Euroopa maja” või maailma kodanikuks olemist? Avar silmapiir ei tähenda siiski veel kodutunnet. Kui kõik on kodu, pole seda miski, kui armastada seitset miljardit, et tarvitseta armastada kedagi. Tänapäeva maailma ja inimest on süüdistatud pealiskaudsuses, anonüümsuses (näit linnastumine või netikommentaarid) ja individuaalsuse kaotuses.
Kas oskame väärtustada kodu ja kodupaika, emakeelt ja isamaad, oma valda ja kihelkonda? Oma üürikorterit Lasnamäel või töökollektiivi pankrotti minevas firmas? Minu meelest tegi kärajatel olulise tähelepaneku TÜ Pärnu kolledþi õppejõud Valter Parve. Ta oli küsitlenud oma üliõpilasi ja enamik nendest olid kohanud koolis koolivägivalda. Kas nad sooviksid saata oma lapsi sellisesse kooli, kui Soome või Inglismaa koolis valitsevad inimlikumad hoiakud?
Mis tunded ja hoiakud annab kaasa aga eesti kodu, kus 60% lapsi sünnib väljaspool abielu? Kas võitlus vaesuse ületamise nimel viib meid ka kodurahu ja koduarmastuseni? Ülekohus ei ole sugugi üksnes vaesusest tingitud, kuigi vaesus võib soodustada agressiivsust. Tihti muudavad nõrgemate elu põrguks just edukad, majanduslikult kindlustatud, ennast kehtestavad eakaaslased.
Kas ei peitu teine võluvõti sõnas JÕULUD? Miks just jõuluks? Miks peetakse neid aasta suuremaks pühaks? Perepühaks? Armastuse ja osaduse pühaks? Kas pole see inimlike põhiväärtuste reservuaar?
20 aastat tagasi, 22. detsembril 1990 kirjutas Igor Gräzin, minu tänane hea vestluskaaslane, Pärnu Postimehes: „Ärgu olgu sel jõuluajal kohta millelgi muul kui sellel, mis on tõesti püha, elul ja lootusel, ligimesearmastusel ja peretundel... Ärgem mõelgem täna Kolgata ristile, vaid väikesele imelapsele ja emale tema kohal...”
Jõulusõnum seisneb tõepoolest armastuses ja hoolimises. Meile sünniga kaasa antud ja meie kõrvale seatud inimeste kalliks pidamises. Mart Laar on seostanud rahvusliku liikumise sündi Jakob Hurda arusaamaga, et neljandat käsku – sa pead austama oma ema ja isa – tuleb laiendada ka emakeelele ja isamaale. Eneseväärikus tuleneb ka päritolust, eelkäijate väärtuslikuks pidamisest. Jõuluõhtul süüdatud küünlad kalmudel tuletavad eelkäijaid meelde igavikuvalguses.
Jõulusõnum sisaldab lepitust ja andeksandmist, samas ka oma vigade ja süü tunnistamist, teisisõnu uuenemisprotsessi. Vähemalt jõuluajal on see taas meenunud ja leidnud väljenduse jõulurahu mõistes. Lisaks säravatele küünaldele ja kingipakkidele on jõulude aja muutnud ilusaks äratundmine, et inimesed on head. Ilus kinnitus sellele on näiteks saatesari „Jõulutunnel”.
Kas võib jõulurahu ulatuda kodust kaugemale? Kas saab seeläbi koduks olla kool või töökoht, vald või linn? Kodumaa? Kuidas luua sellist hoolivust, et ükski ei tunneks ennast veereva kivikesena vaid osana oma maise kodu tervikus, kus sünnikodul on eriline koht? Kas pole jõulud ja kodu osa meie identiteedist ja kas ei soovi inimene ennekõike olla tema ise, isegi siis, kui see iseolemine sõltub asjadest, mis meile ajas ja ruumis kaasa antud?