Head eestimaalased!
Öeldakse, et jõulud on perepühad. Tõepoolest. Jõulude keskmes on jõululaps ja püha perekond. Samas on perekond ka see, mis teeb kodust kodu ning on meie kindlus ja varjupaik, olgu siis ümber kasvõi loomalaut ja pime öö. Kodu on pigem vaimne kui füüsiline tõelisus.
Kodurahu ei tähenda tühja tuba, vaid inimsuhteid, mis toovad ellu sära ja rõõmu. Kodu on paik, kus meil on hea olla, kus meist hoolitakse ja meid armastatakse. Kodu on meie hinge sügavam igatsus ja olemus. Kodus saame ja jääme alati lasteks.
Tänavu on küsitud, mis tooks eestlasi tagasi koju. Kas ei ole jõuludki selliseks kutseks? Kas ei juhata jõulurahu koju, perekonda ja osadusse, mis sünnib ülevoolavast ja kustumatust armastusest – Jumala armastusest?
Evangeelium kõneleb, et Jumal on maailma nõnda armastanud, et ta on andnud oma ainsa Poja. Ükski, kes temasse usub, ei hukku, vaid tal on igavene elu. Ta on kodus! Tal on jõulukink, mida jagada, mis toob lepitust, rõõmu ja rahu. Kellele?
Kodutuid on ikka veel! Ahastavaid lapsi, kes otsivad pääseteed elust, täisealisi tänaval, keda ei vajata, surnuid, keda keegi ei otsi ega mäleta, inimesi, kel pole juuri, kes on ajatuulte lükata ja tõmmata. Inimloomus vajab turvatunnet, kindlust ja rahu. Meie kõigi ülesanne on olla rahutegijad.
Kodurahu, koolirahu, töörahu, öörahu, hingerahu, hauarahu... Jõulurahu kätkeb neid kõiki. See on enamat kui pühadekaunistus. See puudutab meie kodutunnet ja identiteeti, meie kokkukuuluvust ja sotsiaalset närvi, enda mõistmist armastust vajava ja jagava lapsena Looja suures perekonnas.
Jõuluöö sõnum kõlas: Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu, inimestest hea meel! Olgu siis sel jõuluajal ja tulevastel päevadel Jumalal meist ja meil üksteisest hea meel! Kuulutan välja ülemaalise jõulurahu!