Vaata, sulle tuleb Sinu kuningas, õiglane ja aitaja! Sak 9:9
Suure rõõmuga võivad luterlased üle maailma alata täna uut kirikuaastat ja Kristuse tulemisaega lausa ajaloo uuelt leheküljelt – meie ühtsus ühe Eesti luteriku kirikuna on taastatud ja saab kinnitatud ka käesoleva jumalateenistusega. See on suur Jumala arm!
Läbi raskete aegade, kui tundus, et maailmas valitseb ülekohus ja ebaõiglus, vaatas enamik meie rahvast lootusrikkalt õiglase ja aitaja Kuninga poole, kelle sünnist kuulutab prohvet ja tunnistab jõuluevangeelium.
Teame Marie Underi südantpuudutavat jõulutervitust 1941. aastast, kus ta ahastab küüditatute pärast, kuid lisab: „Kahaneb me vahelt lumeväli: tähtedest saand meile ühiskeel... Nüüd kui oleksime üksijäli, sammumas üksteise poole teel!” See tee vaimuosadusse ja vabadusse on jõululaps Jeesus.
Mäletan, et kui koolipoisina kuulsin kirikus kõneldavat Jeesus Kristlusest kui kõigeväelisest Kuningast, mõtlesin: „Siis ei saa ju okupatsioon püsima jääda, jumalavastane võõrvõim ei võidutse ometi Kristuse omade üle!“ Okupatsioonivõimu kiuste olid kirikud jõuluõhtul rahvast tulvil. Jõululaps elas ja valitses – olgugi vaid inimsüdametes.
Kuningas Kristus oli see, kelle kutse ja armastus kogus kokku ka eesti põgenikud laias maailmas, aitas rajada kogudusi, hoida ülal lootust ja vaimujõudu. Väsimatult ja väga mitmel viisil töötas meie kirik vabas maailmas selle heaks, et teadvustada olukorda repressioonide all ägaval kodumaal ja nõuda Eestile vabadust.
Armastus oma rahva, isamaa ja kodukiriku vastu on viinud meid ka kirikute taasühinemisele, nagu seda kujutles ja prohvetisõnul kuulutas piiskop Johann Kõpp. 1954. aasta ringkirjas ütles ta: „Me täidame oma kohust oma rahva ja kõigi kannatajate vastu, liitudes isekeskis üha tihedamini ühiseks pereks, saades kindlamaks teadvuses, mis meid ühendab, ja heites kõrvale kõik, mis meid üksteisest võiks lahutada.”
1958. aastal ilmunud „Meie ristiusu õpetuses” kõneleb ta neljandast käsust ja lisab, et „oma rahvaga ühendusse jäämine on seotud püsiva õnnistusega, mis kestab põlvest põlve.” Ühendus kuningas Kristuse läbi üle aja ja ruumi teeb meid rahvana tugevaks, teeb meid Jumala rahvaks. Oleme selle õnnistuse osalised ja tunnistajad. Nii kirikuna kui üksikisikutena.
„Sinu kuningas!” – Kas pole see öeldud meile igaühele? Meil kõigil on omad mured ja vaevad, kahtlused ja hirmud. Oleme patused ja surelikud inimesed. Kas julgeme seista selle taevase kuninga ees?
Prohvet Sakarja iseloomustab järgmises salmis saabuvat Kuningat sõnadega: „Ta on alandlik ja sõidab eesli seljas, emaeesli sälu seljas.” Esimesel advendil loetakse tavaliselt evangeeliumitekste sellest, kuidas Jeesus saabub eesliga Jeruusalemma kui kuningas ja rahvas hõiskab: „Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel!“
Eesel sõiduloomana on alandlikkuse ja rahu märk, mis kinnitab: Jeesus on rahukuningas, kes toob lepitust ja andestust! Ta annab iseennast meie eest, tema läbi sünnib uus osadus.
Apostel Paulus kirjutab filiplastele (Fl 2:5–11): „Mõtelge iseenestes sedasama, mida Kristuses Jeesuses, kes, olles Jumala kuju, ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne, vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks; ja ta leiti välimuselt inimesena. Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani. Seepärast on Jumal tõstnud ta kõrgemaks kõrgest ja annetanud talle selle nime, mis on üle iga nime, et Jeesuse nimes nõtkuks iga põlv nii taevas kui maa peal kui maa all, ja et iga keel tunnistaks: Jeesus Kristus on Issand – Jumala Isa kirkuseks.”
Kuninga õigus ja õiglus on halastada ja andeks anda, aga ka ülendada! Viia oma kirkusesse ja igavesse õndsusse, nagu teeb seda kuningas Kristus. Kristus päästab, lunastab ja aitab meid meie tõelistest hädadest – patust ja surmast, hukutavast üksi- ja eraldiolekust. Koos Kristusega oleme leidnud osaduse, oleme läinud surmast ellu! Ta on elukuningas! „Ära karda! Mina olen Esimene ja Viimne ja Elav. Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed”, kõlavad Issanda sõnad Ilmutusraamatus (Ilm 1:17–18). Ka meie ees on uksed lahti!
Maailm on püüdnud Jeesust alandada ja pilgata. Pilatus lõi ristile sõnad: Jesus Nazarenus Rex Judaeorum – Jeesus Naatsaretist, juutide kuningas. „Seal, häbipostis, on teie kuningas!” tahtis ta öelda. Ometi on langenud keisrid ja keisririigid, diktaatorid ja impeeriumid, Kristus aga elab ja ehitab oma kirikut, oma kuningriiki – õigluse, headuse ja armastuse riiki – ka meie rahva keskel.
Matteuse evangeeliumis ütleb ta: „Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Minge siis ja tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid... ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud!” (Mt 8:18–20). Kuulutagem siis rõõmuga evangeeliumit ja ülistagem ühel häälel ja ühel meelel tema püha nime: Hosianna Taaveti Pojale, õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel, Hosianna kõrges!