Austatud president Rüütel, austatud minister, riigikogu liikmed, külalised Soomest ja Eestist!
Mul on hea meel, et tänavune kristlike väärtuste konverents, mis on juba neljas, leiab aset siin, riigikogu konverentsisaalis. See väljendab rahva ühist vastutust kristlike väärtuste hoidmisel. Suur tänu selle võimaluse eest!
Kuna Tallinnast ja Turust saavad peagi Euroopa kultuuripealinnad, oleme otsustanud käesoleva konverentsi läbi viia koostöös Soome kultuuri- ja usundifoorumiga Fookus, kelle korraldusel toimus kuu aja eest sarnane üritus ka Turus, teemaks: „Usk kultuurikandjana”.
Tänase teema – Kristliku rahvuskultuuri tulevikust – pakkus välja konverentsi ettevalmistanud erakondade ümarlaud. See tabab paremini meie olukorda ja usun, et selle teema raames on meil ka naabritelt mõndagi õppida.
Eesti Vabariigi põhiseaduse preambula näeb riigi ühe esmaülesandena eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilitamist läbi aegade. Suurem osa meie rahva füüsilisest ja vaimsest kultuuripärandist on kristlik. Kuidas see säilib? Mis kannab seda edasi?
Majanduslangus on toonud avalikku diskussiooni tõsise mure meie kirikute ja kultuurivarade pärast. Iseloomulikud on oktoobri lõpus ilmunud artiklid pealkirjadega „Rahapuudus laseb muinsustel tühjalt seistes laguneda” (Vahur Koorits, Postimees) või „Pöide kirik – nagu kaldale uhutud vaal” (Madis Jürgen, Eesti Ekspress).
Põhja-Euroopas ainsaks omalaadseks peetud ja juveeliks nimetatud pühakoja kohta öeldakse viimases: „Aknad laudadega kinni löödud, vihmavesi ladiseb läbi katuse ja võlvi! Poleks imestada, kui keegi krohvikamakaga pähe saaks.” Selliseid kirikuid on üha rohkem. „Lagunevad ainulaad kultuuriväärtused vajavad kodumaa toetust”, leiab ajakirjanik.
Miks seisame selliste probleemide ees? Kas me ei hooli oma juurtest ega esivanemate varast?
Vaimset kultuuri hoiab elus ja taastoodab kõige enam üldhariduskool – see on ühiskonna selgroog. Kas saab noor põlvkond sealt kaasa teadmise kodukirikutest, neist tavadest ja usulistest tõekspidamistest, mis panid aluse rahvuslikule ärkamisele ja omariiklusele? Riigikogu on küll vastu võtnud usundiõpetuse õppekava, kuid selle ülesanne ei tundu olevat rahva usulise identiteedi säilitamine.
Okupatsiooni, mis tegi kirikust ladusid ja juuris rahva südamest usku, suutsime võita. Kas iseseisvus hävitab kristliku kultuuripärandi? Või avab sellele tulevikuukse? Ka sellised märke võib leida. Iseseisvuspäeva eel loodame avada ja taaspühitseda ühe eestluse sümboli – Peterburi Jaani kiriku. Loodan, et tänasel konverentsil saame keskenduda just sellele, mis meie usku ja rahvast edasi kannaks.
Soovin konverentsile Jumala õnnistust!