« tagasi


Jutlus Helsingi eesti koguduse 20. aastapäeval


Luuka 12:35-40: Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu ja teie olge inimeste sarnased, kes ootavad oma isandat pulmapeolt koju, et kui ta tulles koputab, võiksid nad kohe talle ukse avada. Õndsad on need sulased, keda isand tulles leiab valvamas. Tõesti, ma ütlen teile, ta vöötab oma riided ja paneb nad lauda istuma ning tuleb ja teenib neid. Ja kui ta tuleks ka teisel või kolmandal öövalvekorral ja leiaks nad nõnda – õndsad on need! Küllap te mõistate, et kui peremees teaks, mil tunnil varas tuleb, siis ta ei laseks oma kotta sisse murda. Ka teie olge valmis, sest Inimese Poeg tuleb tunnil, mil te ei arvagi!

Elu vajab ärkvel ja valvelolekut – vähemalt teatud kohtades ja hetkedel: Valvurid linnamüüril ja riigipiiridel, kiirabi või tuletõrje, tunnipalved kloostris või päevapalved kodus, südametunnistus, mis kunagi ei tohiks vaikida ja kaotada valvsust. Mäletan, et usuteadust õppides rõhutati ikka: vaimulik ja kristlane ollakse 24 tundi ööpäevas.

Kristuse tulemisaeg suunab meie pilgud taas Jumalale, tema plaanile ja päästele, meie elu põhiteemadele. Tahes-tahtmata on sellisteks küsimused, miks oleme olemas, mis annab elule mõtte, mis ootab meid maise tee lõpul ja igavikus?

Õndsus ei ole aegunud probleem. Eestis lõppes just kirjandusvõistlus, kus paluti kirjutada järg Tammsaare „Põrgupõhja uuele vanapaganale”. Kuna Tammsaare romaanist ei selgu, kas Põrgupõhja Jürka sai õndsaks või mitte, paluti nüüd autoritel uurida, kuidas ta siiski ja tänases Eestis võiks õndaks saada. Nagu Tammsaarel, on ka meil võimatu neile küsimustele vastata vaadates mööda Jumalast.

Sõnum Kristuse sünnist, tema tulemisest maailma, inimeste keskele, on Jumala vastus meie ootusele. See sisaldab ka Kristuse taastulemise lootust, kogu loodu uuenemist tema läbi, elu- ja pidurõõmu, mida elu-Issanda ligiolek tähendab. Otsekui pühade ootus täidab südamed ülevuse ja õnnega, pühitseb Kristuse ootus kogu meie elu. Oleme orienteeritud temale, juhindume temast. Oleme ärkvel ja valvel. Tema pilt meis on aktuaalne ja loov. Oleme siis ise nagu jalale asetatud lambid, mille valgus paistab kõigile, kes ümber on (Mt 5:11).

Kõikjal ja alati on kirik väljendanud ja järginud just sellist eluhoiakut. Kirikuhoone on suunatud altarile, Kristuse ligioleku sümbolile. Enamasti on kirikud ise ehitatud suunaga itta – ilmakaarde, kust tõuseb valgus, sest Kristus on võrrelnud end valgusega, öeldes: mina olen maailma valgus. Ühtaegu on see suund, kust on oodata tema taastulekut kui ettearvamatut välgusähvatust: „Sest otsekui välk, mis sähvib idast ja paistab läände, nõnda on Inimese Poja tulemine,” ütleb Jeesus Matteuse evangeeliumis (24:27). Niisiis – kirikuline on ootel, valmistumas ja valvel, valmis oma Isandaga kohtuma.

Mis tagab selle valmisoleku? See, kui end palves temale avatakse, kui kuulutatakse ja kuuldakse Jumala Sõna ning jagatakse ja kasutatakse tema armuvahendeid, tema tõotuste ja abi ligiolekut. See toidab ja katab õrna ja haavatavat inimhinge, muudab meie vaimu tegusaks ja vägevaks, kirgastab meid. „Teie niuded olgu vöötatud tõega ja teil olgu seljas õiguse soomusrüü”, kirjutab apostel Paulus efeslastele (6:14). Koloslastele ütleb ta: „Rõivastuge siis nagu Jumala valitud pühad ja armastatud südamliku kaastundega, lahkusega, alandlikkusega, tasadusega ja pika meelega.” (3:12) ja roomlastele: „Rõivastuge Issanda Jeesuse Kristusega!” (13:14).

Usu kaudu võtame omaks selle, mida Kristus ise omas kirikus meile pakub, et me ei magaks oma elu maha, et oleksime teadlikud oma inimeksolemise eesõiguses ja Jumalalapse seisuses, täis julgust ja rõõmu igaviku Isanda palge ees, valmis alati ütlema: Tule, Issand Jeesus! „Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse ning söön õhtust temaga ja tema minuga,” tõotab Issand Ilmutusraamatus (3:20), kõneldes osadust inimlastega.

Just sel põhjusel on rajatud ja püsib Helsingis ka eestikeelne kogutusetöö, et meie rahval oleks siingi vaimulik valvepost, hingelise ärveloleku ja Issanda ootuse paik, vaimulik kodu, kus emakeeles saab kõnelda mitte ainult üksteise vaid ka oma Jumalaga ja kuulda tema häält. Suur tänu selle eest Soome Kirikule, Alpila kogudusele, kõigile abilistele ja toetajatele, vaimulikele ja ilmikutele.Seegi on suur Jumala arm, Kristuse jõulukink! Kirikulaulu sõnadega: „Su töö on see, oh Jeesus Krist, su töö, mis meie käes, ja et see sinu töö on tõest, siis nurja see ei läe!”

Eestikeelse kirikutöö juured Soomes ulatuvad sajandi taha. Nüüd on see kestnud taas 20 aastat kui kinnitus tänasele kirjakohale. Kümnekonna aasta eest oli ka hetki, kus mõeldi töö lõpetada. „Õnneks olid inimesed arvamusel, et seda ei saa teha, lihtsalt tuleb leida keegi, kes kogudusega rohkem seotud ja tahab siin töötada,” on Tuuli Raamat kord ajalehele Eesti Kirik öelnud. See inimene tema näol leitigi. Tulid ja tulevad ka uued koguduseliikmed, kasvab kogudusetöö ulatus ja maht.

Õnnitlen Sind, armas kogudus, 20. aastapäeva puhul ja soovin Sulle jätkuvat Jumala õnnistust valvamiseks, ärkvel- ja elusolekuks ning rõõmuküllast Kristuse tulemisaega!


Andres Põder
Peapiiskop

05.12.2010 Helsingi

« tagasi  üles