Ef 6:13 öeldakse: Sellepärast võtke kätte kõik Jumala sõjavarustus, et te suudaksite vastu panna kurjal päeval, ja jääda püsima.
Ajalugu on täis kurje päevi, aga ka meelekindlat ja võidukat vastupanu. On tähelepanuväärne, et tänane vastupanuvõitluse päev langeb kokku püha Mauritiuse ja Teeba märtrite mälestuspäevaga.
Pärimuse kohaselt sundis keiser Maximianus aastal 287 oma kristlastest koosnevat Teeba leegioni ohverdama paganlikele jumalatele ja hukkama süütuid inimesi. Leegion keeldus seda tegemast ja Mauritius kõrgeima ohvitserina teatas sellest keisrile. Algas veresaun. Esmalt tapeti iga kümnes sõdur ja kui see ei sundinud mehi meelt muutma, siis kõik - umbes 6600. Ometi ei murdunud nad, nende vaim oli vägevam kurjuse võimust.
Ajalookanga mustrid korduvad. 22. septembril 1944 kukutas okupatsiooniarmee Jüri Uluotsa poolt ametisse nimetatud Otto Tiefi valitsuse ja asendas Pika Hermanni tornis lehviva trikoloori punalipuga. Kurjuse impeerium võidutses.
Pool aastat varem oli rusudeks pommitatud Narva linn – otsekui sümbol järgnevale hävitustööle. Mälestades täna siin kirikus Eesti riigivanemaid, võime öelda, et ka meie rahva juhtide käsi käis samamoodi – kes hukati, kes suri võõrsil. Nõnda alandati tervet rahvast, sest demokraatliku riigi juht on oma rahva esindaja ja sümbol.
Järgmine rünnak tabas kirikut. Sarnaselt teebalastega sunniti meidki kummardama võõraid jumalaid ja ütlema lahti oma usust. Selle tummaks tunnistajaks on siinnegi pühakoda. Kui murdub usk, varisevad kildudeks meie väärtused, muutub jõuetuks meie elu. Muutume allutaja omandiks, olendiks, kes asub peagi õigustama oma isandat. Ateistliku ühiskonna idee polnud kindlasti mingi juhuslik mõttekäik.
Apostel Paulus räägib sama kirja eelmises salmis, et meil ei võitle liha ega verega, vaid meelevaldade ja võimudega, kurjade taevaaluste vaimudega. Inimeseksolek on vaimne probleem ja vastupanuvõitlus kõigepealt vaimuvõitlus. Relvad võivad suuta palju, kuid hingeni nad ei ulatu. Iseseisvus ja väärikus elab südames ning just seda tuleb hoida!
Kõneldes raadios1944.a. augustis, enne Eesti langemist, ütles Jüri Uluots: “Meie paneme oma lootuse Kuningate Kuningale ja teame, et meie poolt on õigus ja õiglus. Praeguses raskes olukorras loodame me Temale ja usaldame endid Tema kaitsele…“
Otsekui Põhjanael pimedal ööl teelistele teed juhatab, aitab usk Jumalasse jääda iseendaks ka lootusetus olukorras. Pauluse sõnadega: „Saage vägevaks Issandas ja tema tugevuse jõus!” Teebalased suutsid seda. Seda suutsid meie riigivanemad, seda on suutnud ja suudab meie rahvas.
Vastupanuvõitluse päev ei tohi olla vaid minevikumeenutus. See on sõnum ja üleskutse! Aega, mil võiksime loobuda vastupanust, ei tule kunagi. Iga päev osutub kurjaks, kui salgame oma usu, satume tühisuse ja kurjuse meelevalda. Lodevus ja edevus, ahnus ja omakasu, põhimõttelagedus ja reeturlus on meie tõelised vaenlased. Kui me ei tea, mida kalliks pidada ja kaitsta ja millele vastu seista, on meie tulevik tume.
Kaasaegse infosõja teoreetikud väidavad, et oponentide soov on ahistada ja hävitada meie imagot, meie identiteeti. Identiteet on aga midagi, mis toetub pühadusele. Just sellepärast tuleb kaitsta oma pühasid paiku, pühasid tekste ja pühasid tundeid, hoida pilk Issandal. Siis ei ole me paljakäsi ega relvitud. Apostel Pauluse sõnul on Jumala sõjavarustuseks õiguse soomusrüü ja päästekiiver, usukilp ja vaimumõõk – see on Jumala sõna, ning valmidus rahuevangeeliumi kuulutada.
Tõelist poliitikat teeb rahvas. Palvetagem, et oleksime usurahvas. Siis on meil ka juhte, kes ei murdu. Siis jääme püsima. Aamen.