Kõne Enn Soosaare matusel

Armsad leinajad, Enn Soosaare pereliikmed ja lähedased, kaasteelised ja mõttekaaslased!

Ennu surmapäeva juhtmõtteks oli kirikukalender seadnud Õpetussõnade 21. peatüki 3. salm: Teha, mis õige ja kohus – see on Issandale olulisem kui ohver. Kas pole see otsekui Ennu elutöö kokkuvõte?

Lisaksin siia – et paremini mõista selle kodu vaimsust, kus Enn üles kasvas – apostel Pauluse sõnad Roomakirja esimesest peatükist: Sest Jumala õigus on ilmunud evangeeliumis usust usku, nii nagu on kirjutatud: "Aga õige jääb usust elama." (Rm 1:17).

Läbi sõjajärgse ahistava aja ja Ennu isikliku tragöödia kandis see vaimsus elujõudu – usku, milles kaine ja kriitiline pilk näeb ka läbi maailma mõrade armastust ja tõde, inimliku olemuse sisemist väärikust. Mäletan, et Ennu isa, praost magister Albert Soosaar, rõhutas pea igas oma jutluses lunastuse vajadust ning õigeksmõistmist ja uut elu, mida usk Kristusesse kingib. Õige elab usust!

Ennu kohtasin esmakordselt siis, kui külastasin õpingute ajal praost Soosaart tema kodus. Kõrgete, täiskuhjatud raamaturiiulite vahel võttis mind vastu ratastooli aheldatud noor mees. Tiivutu lind.

See mulje oli petlik. Enn oli vabam enamikust oma eakaaslastest, tema oli maailmakodanik. Raamatute abil oli ta jõudnud kaasaja mõtte mäetippudeni kaugel raudse eesriide taga, loominguliste sügavusteni, mida tundsid vaid vähesed. Tõlkijana toitis ta mitut vaimunäljas sugupõlve, ladus meie rahva kirjandusliku kultuuri müüri.

Vaimsus ongi kodu. Ka siin, Tallinna Jaani kirikus. Alates 1967. aastast, kui Ennu isa tuli Jaani koguduse õpetajaks, seega viimased 43 aastat, on Enn olnud siinse koguduse liige. See, kes võtab evangeeliumit tõsiselt, ei saa jääda hoolimatuks ja vastutustundetuks. Otsekui kunagi isa vali hääl siit kantstslist kogudust meeleparandusele kutsus, sai Ennust niipea, kui olid paotunud ajakirjanduse uksed, südametunnistuse hääl kogu ühiskonnale. Tema arvukad kirjutised ja kolumnid lasid keerukatesse päevaprobleemidesse paista õigluse ja headuse ajatut valgust. Ennu erandlik elukäik ja mõttehaare aitasid tal näha asju võimalikult erapooletult, kujuneda oma rahva tõeliseks hingehoidjaks ja moraalseks patriarhiks. Temalt oli alati midagi õppida.

Vaimsus on ka pärand ja testament – vanemailt lastele, usust usku. Mõne aasta eest kõnelesin Ennuga ta isast. Kas ta ei kirjutaks ise midagi nii olulisest mehest meie kirikus? Enn haaras mõttest kinni, võttis kaasa arhiivikaustad ja 2007. aastal ilmuski raamat „Isa ja ta aeg.” Selle lõppsõna on otsekui Ennu enda testamendiks meile kõigile, mida ta kordab oma viimases raamatus „Nuripidine aastasada.”. Kõnelnud XX sajandi kuritegude äraspidisest kogemusest ütleb ta: „XXI sajand ahvatleb taas. Ja hirmutab ja hoiatab. Taas peaksime paluma: Ära pane meid proovile! Päästa meid kurjuse meelevalda sattumise eest! Taas peaksime manitsema: Inimene ei ole kõigi ja kõige mõõt, ei ole A ega O sessinatses, meie ühises maailmas. Mina, sina, tema, meie kõik peame ennast talitsema ja mõistma oma vältimatut kohustust vastutada ligimese ja Kõigekõrgema ees!” See on Ennu sõnum.

Enn Soosaar on seda vastutust tundnud. Ta on teinud, mis on õige ja kohus ja ärgitanud meidki seda tegema. Siin, kodukirikus, tema sarga juures, langetame tänus ja austustuses pea ning usaldame ta Kõigeväelise Jumala kätesse.

Nendes kätes on kodusoojust. Vaimsust, mis ei tunne piire. Usku ja armastust, millest õige jääb elama. Need õnnistavad käed on olnud Ennuga kogu aeg, ka rasketel hetkedel. Läbi vanemate, pereliikmete ja sõprade. Ka aastatel, kui isa, ema, õde ja õemeeski lahkunud, on Enn võinud olla viljakas seetõttu, et teda on toetanud õelapsed Aita, Tiina ja Peeter ning hooldajana Kaja.

Need käed kannavad usust usku, ajalikust igavikku ka meid, kui täidame Kristuse käsku ja kanname üksteise koormat. Meie Issanda Jeesuse Kristusearm, Jumala, Isa armastus ja Püha Vaimu osadus jäägu Ennuga ja meie kõigiga. Aamen.

Andres Põder
Peapiiskop

20.02.2010 Tallinna Jaani kirik

« tagasi ⇑ üles