« tagasi
Kõne Eesti Kongressi 20. aastapäeva avapalvusel
Jumala Sõna ütleb 2. Ajaraamatu 30. peatüki 27. salmis: Issand võttis kuulda nende häält ja nende palve jõudis tema pühasse eluasemesse, taevasse!
Head sõbrad ja kaasvõitlejad! Kui me 20 aastat tagasi siin saalis Eesti Kongressi esimese istungiga alustasime, pidas alguspalve tollane Tallinna Püha Vaimu koguduse õpetaja, hilisem peapiiskop Jaan Kiivit. Veel tumeda ja tundmatu tuleviku ees väljendas see palve meie rahva enamuse lootust ja hingeigatsust. Kas seda kuuldi?
Aastaid hiljem, Eesti Kongressi 10. sünnipäeva puhul, kirjutas Jaan Kiivit: „Meenutan neid sündmusi oma sügava veendumuse pärast, et Jumala arm võib toimida ka ilmalike institutsioonide või liikumiste kaudu, neis osalevate inimeste poliitiliste ja kõlbeliste pingutuste kaudu. Oli ju omamoodi ime, kuidas nii paljudel jätkus kõigest hoolimata tahet ja usku tõusta jalule. Seda imet ei kahanda ka hilisemad arengukäigud, mis on toonud pettumusi ja rahulolematust.”
Täna tohime väljendada oma sügavat tänutunnet, et Jumal on kuulnud meie palvehäält. Ta on meie rahvast hoidnud ja õnnistanud. Tohime olla tänulikud inimeste eest, kes olid tegevad Eesti Komiteede liikumises, ja Eesti Kongressi eest, mis andis suure panuse Eesti iseseisvuse ja riikliku järjepidevuse taastamisse. Nii mitmetel kriitilistel hetkedel, kui tulevikku ei määranud meie jõud ega tarkus, on Jumal lasknud asjad kujuneda meile soodsaks. Seda kogenuna palvetagem nüüd oma rahva tuleviku pärast, olgu majandusliku või hingelise olukorra pärast.
Veelkord Kiivitit tsiteerides: „Kümme aastat tagasi väljendasin Eesti Kongressi avapalvuses paljude kahtlust ja usupuudust. Viimati jääb meil iseseisvumise unistuse teostamiseks jõudu väheks? Viimati oleme liiga nõrgad ja väiksed, et midagi korda saata? Nüüd, kui ehitame kodanikena oma riiki, on meie kiusatus teistsugune. Tänu asemel oleme muutunud suurelisteks. Paljude eesmärk on kiire edu ja rikastumine. Vahendeid valimata, aususe järele küsimata.” Neid Jaan Kiiviti sõnu mõistame praegu ehk pareminigi.
Armsad aastapäevalised! Hoolimata kahtlustest on usk ja palve olnud alati osa meie rahva vabaduspüüdest ja hingejõust – otsekui mulda pandud seeme, mida haljendava puuna juba vaimusilmas näha võime. See puu vajab võrsumiseks nii seda, et Jumal meid kuulda võtaks, kui ka seda, et meie kuulaksime teda, et meie süda oleks avatud Tema pühadusele ja taevariigil oleks meis ruumi.
Andres Põder
Peapiiskop13.03.2010 Estonia
« tagasi ⇑ üles