Johannese evangeeliumis ütles Jeesus: „Kui te jääte minu sõnasse, siis te olete tõesti minu jüngrid ning tunnetate tõe, ja tõde vabastab teid.”
Iseseisvusvuspäev on rõõmupüha. Kas saab olla midagi väärtuslikumat vabadusest – olgu isiklikust või rahvuslikust. Ometi tuleb ikka ja uuesti lahti mõtestada vabaduse tähendust ja otsida selle allikaid. Vastasel juhul märkame peagi, et oleme sellest ilma. Vabadus ei tohi saada äriliseks libaloosungiks ega mõne liidri või liikumise monopoliks.
Tõsi, vabadus on heidutavalt mitmeplaaniline. Kirjanikud ja psühholoogid on pühendanud palju teoseid põgenemisele vabadusest ja arvanud – küllap ülekohtuselt – et vaid väike osa inimestest on võimelised olema vabad, kandma vastutuse koormat, mida valikuvabadus neile paneb.
Otsustama peab sedagi, kas mõistame vabaduse all kõikelubatavust, seaduste ja tõe vaikimist, või vabanemist tõketest oma eneseteostuse ja inimeseksoleku üllal teel? Jeesus kõneleb neist tõketest kui patust, mis tähendab rikutud suhteid Jumala ja kaasinimesega – orjastavat egoismi.
Raske on ette kujutada sotsiaalset vabadust, omamata sisemist. Sisemiselt vabad saame aga olla isegi seal, kus sotsiaalne vabadus puudub. Oma nõrkust tunnetada ja end ületada selle kaudu, et avame end armastusele ja headusele väljaspoolt, ei saa keegi ära keelata. Seetõttu on ka terrorireþiimid oma loomult jõetud.
Tõde, mida Jeesuse sõna meil enda suhtes tunnetada laseb, on see, et Jumal meid armastab. Leidub keeli, kus sõna vabadus tähendab armastatud olemist. Vaba on see, keda armastatakse. Vabadus ja armastus kuuluvad kokku, luues eelduse austuseks, usalduseks, koostööks ja sotsiaalseks vabaduseks. Meie rahva usulise ja rahvusliku ärkamise lugu kinnitab seda.
Tõde, mida Jeesuse sõnast leiame oma sotsiaalse ülesande kohta, on ühiskonna kui terviku tunnetamine. Jeesus kasutab inimsuhetest rääkides mõisteid ihu, hoone, linn ja riik. Armastus pole üksnes spontaanne, vaid ka süsteemne. Kõigil ajastutel otsib sisemine vabadus vahendeid ja vormi, kuidas end paremini teostada kollektiivis, teenida ligemist ja rahvast. Tänased kriisid kutsuvad sellele veelgi enam pühenduma.
Rõõmustagem, et meil on oma riik ja riigikogu, kaitsevägi ja kohus, valimissüsteem ja vaba ajakirjandus. Kuid tunnistagem: nende headus ja tõhusus sõltub inimestest, kes neid kasutavad, nende sisemisest vabadusest, armastusest ja vastutusest, õieti meist kõigist. Palvetagem, et see sünniks parimal võimalikul viisil, mida vaid Jumal anda saab. Temata võib meie sagimine osutuda sarnaseks heitunud mesilasperega, kes on kaotanud taru.
Jeesus kutsub neid, kes hindavad vabadust, olema tema jüngrid. Kellegi lubamine oma ellu, usaldus ja armastus, nõuab arvestamist määramatuse ja saladusega, kuid teeb samas võimalikuks tunnetuse ja tõe. Nõnda lähtub ka vabadust tagav elukorraldus Jumala varjatusest. Iseseisvuspäeval küsigem, kui kõva hoo võib anda kõikudes nähtamatusesse riputatud keti küljes, ilma et see katkeks? Ja kas tasubki proovida?
Armsad õed ja vennad! Meie vabadusankur on Jumala sõnas, kristlikes väärtustes ja tões. Luuletaja sõnul algab kiri kirikust ja rahvas raamatust! Tehkem tänavusel lugemisaastal lahti oma piibliraamat, andkem talle hääl ja avagem talle süda. Nõnda austame ka oma riigi rajajaid ja jätkame nende tööd. Soovin teile selleks ja tänaseks iseseisvuspäevaks rohket Jumala õnnistust! Aamen!