« tagasi
Jutlus riigivanemate mälestusjumalateenistusel
Sinu riik on kõigi ajastute riik ja sinu valitsus kestab rahvapõlvest rahvapõlve. Ps 145:13
Riigivanemate mälestamine paneb meid mõtlema riigimehelikkusele ja sinna juurde kuuluvatele väärtustele, mis kestavad rahvapõlvest rahvapõlve. Kas saab olla riiki ilma riiklikult mõtlemata, ilma tervikut tajumata, ilma vastutuseta, ilma tõe ja armastuseta? Õigusriiki, veel vähem õiglast riiki, kindlasti mitte.
Olgugi, et eestlastel polnud olemas oma riiki ja riigijuhtimise kogemust, väljendab meie esimeste riigijuhtide tegevuse põhiosa üllatavat, tänagi eeskuju andvat riigimehelikkust. Kust see tuli? Kindlasti mitte iseenesest. Sellelgi olid oma juured, oma kandepind.
Kristliku rahvana olid eestlased tundma õppinud üht teist riiki, kuhu ka nemad kuulusid, mis teostus nende endi läbi, oli nende päralt ja kujundas neid – Jumala riiki. Seda riiki vajati iga päev.
On ju riik kooseluvorm, kus arvestatakse üksteisega, järgitakse reegleid, mis tagavad võimalikult paljude heaolu, mis oma ideaalis osutuvad püsiväärtusteks, Jumala enda heaks ja armuliseks tahteks. Sinu riik tulgu, on meie rahvas palvetanud aastasadu.
Usk annab sisemise taju, orientatsiooni ja oskuse riiklikult mõtelda. Apostel Paulus nimetab kristlasi Jumala kodakondseteks ja pühade kaaskodanikeks. Kodaniku kohus on toetada ligimest. Esmajoones selle kaudu, et ta võtab vastutuse, korraldab ise oma elu, kasutab oma talente, muudab paremaks kogu ühiskonda. 1. Peetruse kirjas öeldakse: „Teenigu igaüks teisi selle andega, mille ta on saanud nagu Jumala mitmesuguse armu head majapidajad.“ (1Pt 4:10)
Siit kasvab välja riigimehelikkus, mis seab ühise hüve kõrgemale isiklikust kasust, mis annab jõudu ennastsalgavuseks ja ohvrivalmiduseks. Seda näeme ka meie riigivanemate ja presidentide elukäigus. Kõik nad on olnud kristlased. Nad on võinud eksida, teha valearvestusi, aga nende saatus on tunnistus nende armastusest oma maa ja rahva vastu. Nende eeskuju väärib järgimist.
Sellist üldrahvalikku riigimehelikkust vajame väga tänasel Eestimaal. Näib, et mitte ainult riik ja erakonnad ei ole võõrandunud rahvast, vaid ka rahvas on võõrandunud oma riigist ja erakondadest. Viimaste ülesanne on olla rahva tahte väljendamise ja rahvavõimu teostamise põhiseaduslikuks vahendiks, kodanikkonna mõttekojaks ja esindajaks. Kui kaob usk, kipub kaduma ka kodanikutunne, riigimehelikkus ja osalemistahe.
Võimust saab võõras võim, keda on hea oma hädades süüdistada. See aeg peaks aga ammugi olema seljataga. Meile on antud suured võimalused ja suur eesõigus. Mis siis takistab? Tugev riik vajab tugevat usku, veel enam õhuke riik – riik, mis eeldab, et riigimehelikkus on inimsüdames.
Täna on vastupanuvõitluse päev. Mõtleme tänuga neile, kes on teadnud, mida nad iseseisvust ja oma riiki sihiks seades on kaitsnud ja kaitsevad. Vastupanu on ennekõike vaimujõud. Kaasajal peame vastu seisma nihilismile, vaimsele lodevusele, moonaklikule minnalaskmisele, enesekeskusele ja jumalatusele.
Ei piisa tippjuhtide riigimehelikkusest, kui rahvas ise oma riigist ei hooli. Kui võim seisneb vaid selles, et kord nelja aasta tagant valimissedel kasti lasta. Kust tulevad siis väärikad juhid? Meie riigi headus ja tulevik sõltub sellest, kas iseseisvuse ja omariikluse aate taga on inimesed kogu oma eluga. Riigivanemate mälestus ja vastupanuvõitlejate pingutused innustavad meid selleks, aga meenutavad ka Jeesuse sõnu: Nõudke esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis kõike muud antakse teile pealegi. Aamen.
Andres Põder
Peapiiskop22.09.2009 Tartu Jaani kirik
« tagasi ⇑ üles