« tagasi
Templi pühadusest – jutlus Palamuse esmamainimise 775. aastapäeval
„Ja Jeesus tuli pühakotta ja ajas välja kõik, kes pühakojas müüsid ja ostsid, ning lükkas kummuli rahavahetajate lauad ja tuvimüüjate pingid. Ja ta ütles neile: "Kirjutatud on: Minu koda hüütagu palvekojaks, aga teie teete selle röövlikoopaks!"
Pühakojas astus ta juurde pimedaid ja jalutuid ning ta tegi nad terveks.
Kui ülempreestrid ja kirjatundjad nägid imesid, mida Jeesus tegi, ning poisse, kes pühakojas hüüdsid: "Hoosanna Taaveti Pojale!", siis nende meel läks pahaseks ja nad ütlesid talle: "Kas sa kuuled, mida nad ütlevad?" Jeesus ütles neile: "Kuulen küll! Kas te pole kunagi lugenud: Sa oled valmistanud kiitust väetite laste ja imikute suust?" Ja ta jättis nad sinnapaika ning läks välja Betaaniasse ja ööbis seal.” (Mt 21:12-17)
Armsad kirikulised, tervitan ja õnnitlen teid Palamuse esmamainimise 775. aastapäeval!
See mainimine toimus seoses kohaliku preestriga. Ilmselt oli olemas ka kirik. Näide sellest, kuidas pühadus ja kirik on andnud kogukonnale ajaloo.
Paikadel ja kohtadel on erinev tähendus ja roll. On kodu ja koolimaja, pood ja pank, sünnitusmaja ja surnuaed. Pühakoda on tunnistus inimese sidemest Jumalaga, tema vaimsest ja igavikulisest mõõtmest, tema usust. See on parim, mida ühel paigal pakkuda on. „Hõbedat ja kulda mul ei ole, aga mis mul on, seda ma annan sulle: Jeesuse Kristuse, Naatsaretlase nimel – tõuse ja kõnni!“ ütleb Peetrus jalutule“ (Ap 3:6). Usukuld on alati inimesi ülendanud, aidanud eluga toime tulla ja edasi minna.
Tänane evangeeliumitekst aitab mõista pühakoja erilisust, seda, miks ka Palamuse kirik on võinud püsida ligi kaheksa aastasada.
1. Näeme, et Jeesus hindab pühakoda kõrgelt. Ta nõuab, et inimesed suhtuksid sellesse austuse ja respektiga, hoides sealt eemale äritsemist, käratsemist, ilmalikku sehkendamist, mis takistab mõistmast ja teoks tegemast pühakoja eesmärki – osadust ja kõnelust Jumalaga.
Selles mõttes eeldab pühadus ka patutundmist, väärtuste hierarhia tajumist, hea ja halva eristamist, eetilisust. Paraku on olemas amoraalseid aegu, tegusid ja inimesi. Seda koges Jeesus, seda võime kohata ka tänapäeval.
Vahel on ka kirikul endal kiusatus olla nii avatud, et ta muutub ise maailmaks. Sellisel kirikul pole enam sisu. Ta ei pühitse, tervenda ega õilista maailma. Kirik peab olema väljakutseks jumalakaugele maailmale – isegi kui see tähendab konflikti. Ükskõik, millised on motiivid, röövlikoopaks – Jeesuse kujukat väljendit kasutades – muudavad pühakoja need, kes röövivad temalt ta tähenduse ja väärikuse.
See paneb küsima, millisena tuleme kirikusse ise? Millised mõtted ja hoiakuid endaga kaasa toome? Millele keskendume? Kas jätkuvatele töömuredele, vajalikele sisseostudele, lihtsalt detailile kirikuseinal või Jumalale, tema juhtimise ja õnnistuse palumisele?
2. Näeme, et Jeesus puhastab templi! Ta ei tee seda kurjusest ega kitsarinnalisusest, vaid armastusest, andes inimestele tagasi nende vaimuvara, nende õige suhte Jumalaga, võimaluse seista austuses ja palves Jumala ees. Kuidas see tal õnnestub – üksikul, lihtsal, volitusteta mehel?
Kindlasti polnud see niivõrd füüsiline, kuivõrd moraalne jõud. Inimeste uinunud südametunnistus ärkas. Markuse evangeelium rõhutab, et ta õpetas ja kõneles neile. Ka ülempreestrid ja rahvavanemad ei leia, et ta oleks midagi valesti teinud. Nad ainult imestavad ja küsivad: „Millise meelevallaga sa seda kõike teed? Kes on andnud sulle selle meelevalla?“ (Mt 21:23).
Tajume, et Jeesuse meelevald on Jumalalt endalt – see on tema messialik kuninglikkus. Laulik Taavet ütleb, et tema püha viha ees on patused „nagu aganad, mida tuul laiali ajab“ (Ps 1:4).
3. Näeme, et Jeesuse kuningliku ligioleku läbi saavad abivajajad pühakojas päästetud, saavad uue alguse ja uue elu. Jeesus teeb terveks pimedad ja jalutud – olgu otseses või kaudses mõttes, olgu füüsiliselt või vaimselt. Näha ja käia – see on inimeseksolemise põhitunnus.
Me oleme teelised, me vajame selgust ja visiooni oma eesmärgist. Pühakojas jagatav evangeelium Jumala armastusest on eluallikas. Väga palju on neid, kes on kogenud siin palve tervendavat väge, kes on leidnud siin paremad mõtted ja sihid.
Fanny de Sievers ütleb oma raamatus „Mateeriasse kootud palve“: „Tuleb pühitseda oma ajajärku, tuleb kutsuda Jumala õnnistust sellele sajandile, milles me elame, tema sihtidele ja avastustele, et ta võiks jätta ajalukku valguse hetki.“
Selles ülesandes on olnud ja on ka Palamuse kogudus ja kirik. Selles ülesandes oleme me kõik, pühitsedes pühapäeva ja tulles jumalateenistusele. Palve on vaimulik hingamine, jumalateenistus on üheshingamine, mis ehitab Kristuse kogudust vaimse kogukonnana.
4. Näeme, et pühakoda on hõiskamise ja rõõmu paik. Poisid pühakojas hüüavad Jeesusele: „Hoosianna Taaveti Pojale!“ Hosianna tähendab usaldavat palvet: Aita, kuningas Kristus! Lapsed ja noored on vahetud, nad pole veel õppinud tõde varjama. Taaveti 8. laulule viidates ütleb Jeesus: Sa oled valmistanud kiitust väetite laste ja imikute suust!
Kohtumises Jumalaga palves, tema sõnas ja sakramendis kogeme meiegi lapseosadust ja rõõmu, mida ei saa varjata. Laulik Taavet kutsub „kiitma Jumalat tema pühamus“ (Ps 100). Apostel Paulus julgustab „laulma ja mängima kogu oma südamega Issandale, tänades alati Jumalat ja Isa meie Issanda Jeesuse Kristuse nimel.” (Ef 5:19-20). Iga jumalateenistus on piduhetk. Isegi armulaua algkeelne nimetus euharistia tähendab rõõmust tänu. Rõõm Jumalas on täiuslik ja ületamatu (1Jh 1:4), seda ei saa meilt keegi röövida.
Kas ei sõltu minu vahekord Jumalaga siiski üksnes minust endast? Sageli kuuleme väidet, et usk olevat isiklik asi. Milleks siis pühakoda?
Pühakoda pole kindlasti ainult sotsiaalasutus, avalik suhtluspaik Jumalaga. Ta on ka vahend ja võrdpilt meie igaühe jumalasuhtele. Esimeses kirjas korintlastele ütleb apostel Paulus: “Eks te tea, et te olete Jumala tempel ja Jumala vaim teie sees elab.“ (1Kr 3:16).
Jeesus peab kalliks iga inimest eraldi. Ta teab, et me oleme rikutud ja patused, ehk isegi röövlikoopad, – ometi seisab ta iga südameukse taga ja tahab astuda sisse. Oma ristisurmaga, jumaliku armastusega, lunastab ja puhastab meid. „Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda, et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust“, öeldakse esimeses Johannese kirjas (1Jh 1:9).
Jeesuses Kristuses oleme uus loodu, tehtud terveks patu ja surma haigusest, täidetud Jumala Püha Vaimu väega, suutelised käima oma Issanda järel, kogema tema igaviku kuningriiki, jagama tema headust ja armastust, ülistama ja tänama teda. Siis ehitume ka ise üles kui elavad kivid vaimulikuks kojaks.
Füüsiline ja vaimne pühakoda kuuluvad kokku. Lasku Jumal seda ka siin paigas veel sajandeid teoks saada – seni, kuni kestab tema armuaeg. Aamen.
Andres Põder
Peapiiskop23.08.2009 Palamuse kirik
« tagasi ⇑ üles