« tagasi
Muutuv aeg – väljakutsed tänapäeval
Eesti ühiskond ja kirik on eelmisel sajandil elanud läbi dramaatilised muutused. Kirikul on tulnud asuda oma töövaldkondi, sealhulgas diakooniasüsteemi, peaaegu nullist üles ehitama. Teiste kirikute eeskuju ja abi on siin väga tänuväärne. Uus olukord sunnib meid ka asju uuesti läbi mõtlema – ka diakoonia võimaluste ja piiride osas. Võib-olla peegeldub Eesti veetilgas midagi kogu maailmast?
Poliitiline süsteem ja armastuskäsk
Asudes 1976. aastal tööle oma esimesse kogudusse, pidin end tutvustama kohalikule nõukogude ametnikule. „Teie ootate taevast paradiisi, meie ehitame seda maa peal,” lausus ametnik. Vastasin, et ka kristlased taotlevad paremat ja õiglasemat ühiskonda, uskudes Jumala armastust ja jagades seda kaasinimestele. Taevane paradiis antakse kingitusena veel lisaks. „Kas te ei karda, et jääte äkki mõlemast ilma?“ küsisin vastu.
Organiseeritud kiriklik armastustöö oli sel ajal kriminaalkuritegu. Totalitaarse sotsialismi tingimustes oli lõpule viidud Prantsuse revolutsiooni idee riigist kui õndsusasutusest, nagu seda on kirjeldanud Marcel Gauchet. Kirikut ei ole vaja, sest riik võtab üle kiriku rolli. Oma suveräänse võimuga ta mitte ainult ei ütle, mida tema kodanikud õnneks ja õndsuseks vajavad, vaid on ka selle ainus tagaja. Individuaalne eristumine ja aktiivsus pole lubatud. Nõukogude Liidus oli keelatud nii kerjamine kui ka almuste andmine. Mõlemad olid riigile solvavad.
Miks muutus tollane sotsiaalhoolekanne ebahumaanseks? Seda ei põhjustanud üksnes vaesus, vaid ka maailmavaateline hoolimatus ja ükskõiksus. Formaalsed riiklikud struktuurid küll unifitseerivad ja optimeerivad, aga neil pole hinge, nad ei armasta. See sobis hästi materialistliku inimesepildiga. Tunded, vabadus ja väärikus ei tulnud arvesse. Teame, et sarnaste põhimõtetega faðistlikul Saksamaal astuti otseselt põdurate ja vaimuhaigete hoolekande vastu.
Täna jätkuvad ja toimivad need printsiibid muidugi varjatumalt. Siiski tabavad riiklikud maksutõusud ja eelarvekärped, mida tingib majanduslangus, ennekõike sotsiaalselt nõrgemaid. Samal ajal on üksikisikute südamed avatud armastustööle. Kui mõni pere kaotab tulekahjus kodu või laps vajab kallist operatsiooni, panevad vabatahtlikud annetajad mõne päevaga kokku tuhandeid. Tähtis on isiklik side, ligemisetaju. Kristlik usk, milles kaasinimene on Kristuse enda esindaja, hingestab ühiskonda. Poliitiline süsteem ja armastuskäsk ei tohi teineteisele vastanduda, vaid peavad täiendama teineteist.. Eesti on siin poolel teel.
Enesekaotuse ja eneseteostuse teelahkmel
Taasiseseisvumise järel asus kirik uuesti arendama diakooniat, tegevust alustasid heategevuslikud seltsid ja sihtasutused. Ometi pole kolmandal sektoril tänaseni kuigi tugevat positsiooni. Miks? Varasem riiklik hoolekandesüsteem kohaldati kaasaegse sotsiaalriigi mudeliga. Traditsioonideta, omaalgatuslik initsiatiiv ei suuda sellega konkureerida. Ka on avalikkuse ootused seotud ennekõike riigiga. Rahaliste vahendite suunamisel sotsiaaltöösse jäävad vabaühendused ja diakoonia sageli kõrvale. Ka mitmed kiriklikud algatused – näiteks avahooldus ja ohvriabi – on hiljem asendatud riiklikuga.
Siiski on koostöö tasapisi laienenud. Mõnedes omavalitsustes finantseeritakse koguduste poolt pakutavat varjupaiga või supiköögi teenust. Toetust on saanud kristlik perenõustamine. Jõudsalt on arenenud hingehoiutöö kaitseväes, vanglates ja politseis. Vaimulikud on siin otseselt riigi palgal. See on hea märk.
Iseendast pole hoolekande riiklik korraldamine luterlusele võõras. Lutheri valitsemisõpetus asetaski diakoonia ilmalikku sfääri. Iga kristlane, kohalik ja riiklik võim pidi selle eest hoolitsema. Nii võiks kirik tänagi loobuda oma diakooniast ja öelda, et igaüks saab ligimest aidata just selles sotsiaaltöö võrgustikus, mida pakub ühiskond. Ei tohi aga unustada, et selline jaotus oli mõistetav kristliku kultuuri kontekstis. Sekulariseerunud ühiskond esitab sageli tingimusi, mis pole kiriku seisukohalt vastuvõetavad. Piirid ja väljakutsed ilmnevad kolmes valdkonnas:
1. Eetilises valdkonnas. Eestis on konflikte olnud kristliku abordinõustamise ümber. Näiteks keelati riiklikult rahastataval organisatsioonil mõjutada naisi abordist loobuma. HIV/AIDSI preventsiooni puhul lähtutakse piiramatu seksuaalse suhtlemise eeldusest ja tõrjutakse karskust propageerivat nõustamist. Alati jääb küsimus Jumala Sõna ja palve osast avalikus hoolekandesüsteemis. Riik kehtestab küll toitumise ja hügieenireegleid, kuid inimese vaimulikud vajadused jäävad enamasti regulatsioonidest välja. Diakoonia on diakoonia aga vaid siis, kui ta jääb truuks oma usulistele alustele.
2. Filosoofilises valdkonnas. Valgustus ja modernism uskusid progressi. Seda suunda järgis sotsiaalevangeelium. Kas ka diakoonia toetab modernismi ideed, et on võimalik luua täiuslik ühiskond? Kas ei varjuta immanentne õnnetaotlus inimese eskatoloogilist olemust ja Kristuse taastulemist. Diakoonia kui teeniv armastus ei saa seada sihiks ainult heaolu ja õnne, vaid õndsust. Meie võime lahendada maiseid probleeme tõepoolest kasvab. Samas kasvavad veel enam inimeste soovid ja ootused – seega ka probleemid. Kas suudab diakoonia muuta meie orientatsiooni, aidata näha tervikpilti? „Inimene võib end haigeks süüa ja uimastada, ja ühiskond end lõhki tarbida ja puruks sõdida, ka siis, kui ta end õnnelikuna tunneb,“ öeldakse äsja Eestis ilmunud uurimuses „Üleilmastumine ja globaalprobleemid“.
3. Globaalses valdkonnas. Me suudame ehk ühes maailmanurgas luua turvalise paiga. Samas elavad teisal tuhanded vaesuses, surevad nälga ja haigustesse, hukkuvad sõjas. Vaid viiendik elanikest tarbib 85% maailma kaupadest. Ebavõrdsus riikide vahel on suurem kui inimeste vahel riikide sees. Eelmisel kuul Lyonis toimunud Euroopa Kirikute Konverentsi assambleel räägiti taas sellistel teemadel nagu õiglus ja vastutus, migratsioon ja majandus, keskkond ja kliimamuutus, kaasaja eetilised väljakutsed jms. Globaliseerumises peituvad nii ohud kui võimalused. Kristlik ligimesearmastus peab neid tõsiselt võtma ja mõjutama senisest tugevamalt ka poliitilist elu.
Tagasi juurte juurde
Eesti on ühiskond, kus vaid neljandik elanikest on kristlased. Sellega on seotud ka mitmed sotsiaalprobleemid. Kiriku esmaseks ülesandeks on seetõttu evangelisatsioon ja misjon. Nõnda sõnastab ka meie kiriku eelmisel aastal heaks kiidetud arengukava. Küllap on see oluline ülesanne kõigis sekulaarsetes ühiskondades. Kas võib aga rääkida usust ilma armastuseta? Misjonist ilma diakooniata? Kuidas toetab diakooniat vaimulik teenimine – liturgia?
Mõistame üha rohkem, et need valdkonnad täiendavad teineteist, ületavad piire ja kuuluvad kokku kiriku kui Kristuse ihu tervikus. Kirik on nii diakonia – teenimissootsium, kus kõik kannavad vastutust üksteise vaimse ja füüsilise heaolu eest. Kirik on leiturgia – jumalateenistusosadus, kus sõnal ja sakramendil on oluline roll. Kirik on ka martyria – osaduskond, mis tunnistab Kristusest maailmas. Neid valdkondi tuleb eristada ja väärtustada, et nad ei muutus sisutuks.
Siiski on üks siduv ja oluline aspekt. Teame, et kui kogudus ei ole seesmiselt kokkukuuluv, kui seal ei hoolita üksteisest ega teenita üksteist, siis ei suudeta teenida ka inimesi väljapool kirikut. Selline kirik väsib ja lakkab olemast maa sool. „Tehke head kõikidele, eriti aga usukaaslastele!“ kinnitab apostel Paulus (Gl 6:10) Kiriku tugevus on tema osaduslikus iseloomus, mida väljendab mõiste communio ehk koinonia. Diakoonia esimene vorm on kirik kollektiivina.
Kaasajal on kirik üha suuremal määral hakanud tähendama sakramenti maailma jaoks, sacramentum mundia. Kirik pühitseb keskkonda ja ühiskonda, kus ta asub. On kõigi oma eluavaldustega Jumala riigi instrumendiks. Diskussioon diakonaadist kiriku ametina – seda ka Porvoo ühenduses – on tugevdanud diakoonia eklesioloogilist positsiooni. Kirikute Maailmanõukogu lõppraportis „Kiriku ühtsus ja inimliku osaduse uuenemine“ (The Unity of the Church and Renewal of Human Community, 1990) öeldakse diakoonia kohta: „Selles teenimises saab kirikust kui müsteeriumist, mis rajatud kolmainsusliku Jumala armastusele, märk Jumala riigi ligiolust Kristuses.“
Kuivõrd diakoonia on märk Jumala armastusest Kristuses, rõhutatakse tema otsest sidet euharistia ja liturgiaga. Siin on diakoonia lähtepunkt. Oluliseks peetakse diakonite osalemist liturgias ja armulauasakramendi jagamisel. Ka tänases Eestis on diakonitel esmajoones just need ülesanded. Samas on meie kohustus viia liturgia maailma liturgiajärgse liturgiana – diakoonilise teenimisena – viletsate ja alandatute aitamisena, Jumala armastuse tunnistamisena. Hooldusõdedel ja hingehoidjatel on siin täita väga oluline roll. Kristuse lunastav teenimine on ühtaegu ka missio Dei ja misjoniülesanne: „Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma kadunut!“ (Lk 19:10).
Oma esimestelt välisreisidelt Saksamaale 90ndate alguses mäletan kirikutes rippuvat loosungit: „Diakooniata pole kirikut“ (Ohne Diakonie ist keine Kirche). Tänane ühiskond tuletab taas meelde, et diakoonia on kiriku võõrandamatu funktsioon. Siis saame olla ka misjoneerivad kristlased.
Andres Põder
Peapiiskop13.08.2009 Norra koguduste diakooniühenduse konverents „Kui diakoonia ületab piire“
« tagasi ⇑ üles