« tagasi


Eluväärtustest


Inimese enesemõistmisele, identiteedile ja väärtushoiakutele pannakse alus lapsepõlves, seega ka põhikoolis. Kodu ja kool on koht, kus inimelu suures osas saab oma vaimse tähenduse ja sisu. Enamasti oskab igaüks nimetada terve rea ideaalse inimese tunnuseid ja asju, mida elus tähtsaks ja väärtuslikuks pidada. Eetika püüab seda teha süstematiseeritult ja põhjendatult. Rääkides eluväärtustest, tuleks aga siiski alustada elu enese väärusest. Kui vundament on vildakas, kisub kiiva ja variseb kokku kogu ehitus.

Märtsi algul põhjustas pisikese meediaskandaali Eestis elav Soome ajakirjanik Sami Lotila looga „Hüääni moraal ja ðimpansi kombed“. Ta ütleb: „Tundub, et Eesti koolide põhiülesandeks on toota stressis, olematu enesehinnangu ja tühja pilguga pärdikuid…“ Lotila meelest suurem osa eestlastest vaevalt teabki, mida tähendab sõna moraal. Kas eestlastele pole kooli usuõpetuse tunnis räägitud, mis asi on moraal?, küsib ta retooriliselt ja lisab: „Ah jaa, unustasin, Eesti koolides tõepoolest polegi Nõukogude pärandina usuõpetust. Kangelastraktoristil ja meisterlüpsjal pole vaja kristlikku eetikat.“ („Õhtuleht“, 04.03.09)

Ajakirjanik utreerib ja teeb sellega kindlasti paljudele ülekohut. Ometi hindas suur osa kommentaatoreid artiklit: Sulatõsi. Nagu naelapea pihta lajatas samal päeval teinegi iseloomustava pealkirjaga kirjutis: Nils Niitra „Magav närukael eestlases“ Tartu Postimehes (04.03.09). Kas niisugust eestlast me tahtsimegi?

Kas inimelul on väärtus, mõte ja siht? Selline küsimus võib tunduda valesti püstitatuna või abstraktse filosofeerimisena. Meis kõigis peitub enesesäilitusinstinkt ja elutahe ning näib, et juba selle läbi muutub meie elu väärtuslikuks. Ometi on elutahe ka amööbil ja hüäänil. See ei loo veel inimväärset moraali ega anna tähendust inimelule. Raamatus „Maailm kui tahe ja kujutlus“ peab Arthur Schopenhauer tahet kõigi asjade olemuseks aga ka traagikaks. Tema meelest pole tahtel iseenesest mingit eesmärki aga ta seab selle endale. Ja aina uuesti. Iha on lõpmatu, täitumine piiratud. Kui iha ei saavuta sihti, tekib kannatus, kui saavutab, tekib tühjus. Parem siis mitte olla kui olla.

Tõsi, Schopenhauer olevat enesetapu eelistest rääkinud innustunult ka pidulauas praadi ette kuhjates, suri aga siiski rahulikku vanadussurma. Inimesele võib piisata ka sellest, kui tema tegevuse igal hetkel on eesmärk, ilma, et ta elu üldisel mustril eesmärki oleks. Suitsidioloog Airi Värnik on seevastu juhtinud tähelepanu reaalsetele riskidele, mis tulenevad nii eduühiskonnast kui selle tänastest kriisidest. Elutahe kas ei toimi, võib toimib egoistlikult, desdruktiivselt, surmakultuuri kandjana. Seejuures on keskkonnal hoiakute kujundajana oluline roll. „Laspsed sünnivad just nendesse oludesse, sellisesse kultuuri, millise eelnevad põlvkonnad on neile edasi andnud,“ kirjutab Värnik 5. märtsi „Päevalehes“ ning avaldab rahulolematust ühiskonna maailmavaateliste ja poliitiliste hoiakutega“ („Kui armastusest ei piisa“) Kust need hoiakud tulevad?

Tänase Eesti rahvapärane väärtusmaailm toetub sotsiaaldarvinismile. Kes meist poleks nõukogude koolis õppinud tundma oma „juuri“ – inimest loomariigi osana, allutatuna seal toimivale olelusvõitlusele. „Sotsiaaldarvinism ei ole mingi loodusliku valiku veider väärtõlgendus, jõle ketserlus, nagu vahel asja serveeritakse,“ kirjutab Toomas Paul oma vastilmunud raamatus („Uskmatu Tooma lugu“, lk.14), „vaid konsekventne darvinism.“ Ta kirjeldab, kuidas vaimustatuna loogilisest järeldusest, et saatust ei kontrolli mitte Jumal, vaid Loodus, hakati paljudes maades tegema tõuparandust ja õigustama tugevamate eelistamist. Nii põhjendas nimekas filosoof Herbert Spencer oma vastuseisu vaeste riiklikule abistamisele sõnadega: „Loodus koondab kõik jõud, et säärastest vabaneda, maailm neist puhtaks lüüa ja teha ruumi parematele.“

Juba G.B.Shaw pilas inglise manufaktuuriomanikke, kes Darwini õpetuses nägid õigustust laste tööjõu ekspluateerimisele manufaktuurides. Loos „Neegritüdruku seiklused Jumala otsingul“ laseb ta ühel Aafrikat avastaval härrasmehel lausuda: „Miks mitte öelda neile (neegritele - A.P.) lihtsat tõtt, et kogu universum on ainuüksi Loodusliku Valiku tulemus ja Jumal pole muud kui muinasjutt?“ „See tähendaks viia neid ühtlasi järeldusele, et olelusvõitluses jäävad peale kõige tugevamad ja ei ole sugugi kindel, et meie oleme neist tugevamad ja jääme võitluses peale,“ sõnas teine härra kahtlevalt.

Meie enesemõistmist ja eluhoiakut mõjutab oluliselt see, mille kaudu me ennast defineerime – kas loodu või Looja, endast kõrgema või endast madalama kaudu. Mitte juhuslikult ei alga kümme käsku nõudega austada ja aktsepteerida Jumalat. Siit saab elu väärtuse ja väärikuse, aga ka vastutuse ja kriitilise mõõdupuu. Inimene ei ole defineeritav ega väärtustatav lihtsalt temast endast lähtudes, see oleks tautoloogia. Eneseusk, mis rajaneb üksnes täielikule eneseaktsepteerimisele, osutub sageli kriitikavabaks enesejumaldamiseks, piiramatu egoismi allikaks. Pigem peab eneseusk ammutama jõu ideaalist ja eeskujust, mis asub väljaspool meid, mis on usaldatav ja mille mõju ulatub üle aegade. See teeb võimalikuks kommunikatsiooni ja communio.

Teoses „Kultuur ja eetika“ räägib Albert Schweitzer elutahtest kui Looja enda tahtest, mis ilmneb kõiges elavas ja millesse tuleb suhtuda aukartusega. „Sellepärast tunnen ma oma eksistentsi määratlusena olla kuulekas minus kätkeva elutahte kõrgemale ilmutusele“ kirjutab ta ja lisab: „Elu-ees aukartuse eetikas sisalduvad igasuguse sügava religioossuse aimdused ja igatsus.“ (lk 26).

Piibellik mõttekäik on lihtne: Jumal on loonud inimese enda näo järgi ning kuna Jumal on püha, siis on ka inimene ja inimelu püha. Kirjutatud on: „Olge pühad, sest mina olen püha.“(1Pt 1:16). Pühadus on elu kasvuhoone, seades piire ja tähendades tabusid, et tõrjuda halba ja edendada head. Leszek Kolakowski leiab, et tabud püsivad seni, kuni nende rikkumine toob kaasa süütunde. Ta ütleb: „Kui jätta kõrvale puht füüsilised sunnivahendid, siis on süütunne inimkonna ainus vahend, et kehtestada oma liikmetele käitumisreeglid ja väljendada neid reegleid moraalsete käskudena“.

Käsud ei väljenda ainult keelde vaid pigem ülesannet, inimeseksolemise missiooni. Jeesus võtab kümme käsku kokku universaalses armastuse topeltkäsus: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega… ja ligimest nagu iseennast.“ (Mt 22). Käsud: ära valeta, varasta, riku abielu, himusta kassinimese omandit jne. on mõistetavad ja teostatavad just elu pühaduse kontekstis.

Elu pühadust ei loo aga n.ö. ajalik elukvaliteet – asjad, positsioon, nauding. Olev Remsu mõtiskleb, rääkides Kanaari saartest ( Islas Canaris tähendab koerasaari) - et on tõepoolest veider, mida keegi headuseks peab: mõni arvab kergendavat koera saatust tema hukkamisega, teine on seda meelt, et ka hulkuva koera elu on parem kui surm mõnepäevase kutsikana. („Paradiisisaared Tahiti ja Tonga“). Sarnast lahkmeelt võib kohata ka diskussioonides abordi ja eutanaasia üle.

Taani teoloog Knud Ejler Løgstup on analüüsinud lastekirjandust ja leiab, et erinevalt täiskasvanute omast, mis kajastab karmi realismi, elu traagikat ja mõttetust, hoidutakse seal lapse elujulguse hävitamisest. Seda ei tee ka sügavaimad pessimistid ja veendunuimad nihilistid. „Kes kirjutab lastele, talitseb end,“ ütleb ta ja näitab, kuidas suhtumises lastesse pääsevad võidule elu, õnn ja moraal. Vähemalt peategelase kaudu, kellega laps end identifitseerima asub. Ilmselt on see üldine tõdemus. Meenub avalik pahameel, kui Grimmide populaarse „Punamütsikese“ kõrvale ilmus meil taas Perrault’ tekst, mis lõpeb Punamütsikese ärasöömisega. Løgstrupi meelest ilmneb sellises hoiakus elu olemuslik sund. Ta viitab Jeesuse sõnadele: „Kes Jumala riiki vastu ei võta nagu laps, ei saa sinna sisse“(Mk 10:15).

Milline saabki olla enesehinnang, kui inimelul endal, elava hingena, ei ole piisavalt tähendust? Kui elu ise on püha ja väärtuslik, nihkuvad paika ka eluväärtused. Martin Luther on öelnud: „Head teod ei tee meest heaks kuid hea mees teeb häid tegusid; nurjatud teod ei tee meest nurjatuks, kuid nurjatu mees teeb nurjatuid tegusid. Järelikult on ilmtingimata vaja, et substants või inimene oleks ise hea, enne kui saab sündida häid tegusid, ja et head teod saavad alguse ja lähtuvad heast inimesest…“ Teisisõnu: eetilisi probleeme on kergem lahendada, võimaldades elu hea alge tajumist kui seades välispidiseid, olgu robustseid või rafineeritud raame.


Andres Põder
Peapiiskop

28.03.2009 Ettekanne konverentsil „Väärtuskasvatus põhikoolis“, Pärnu Kuninga Tänava põhikoolis

« tagasi  ⇑ üles