Ristimise teoloogia ja praktika: väljakutseid ja võimalusi tänases Eesti kirikus

1. Avalikkuse arusaamad ristimisest

Kirikul tuleb selgitada oma arusaamist ristimisest ja kujundada oma ristimispraktikat keskkonnas, kus on juba olemas hoiakud, arvamused ja eelarvamused ristimise suhtes, kus sõnaga „ristimine“ seondub mitmekihiline ja kirev kujutluspilt. Selle on tekitanud nii konfessionaalsed eripärad, poliitilised tõlgendused, rahvapärased mugandused kui ka loomingulised assotsiatsioonid – kasvõi „Kiire ristsete“ näol. See pilt pole kaugeltki homogeenne, kogu ühiskonda iseloomustav, vaid jaguneb mosaiigina laiali erinevate huvigruppide ja subkultuuride vahel. Sellise taustaga arvestamine on oluline, et vältida möödarääkimisi.

Mäletan 90-ndate algusest ajalehekuulutust, kus üks Pärnu gümnaasium teatas, et kool korraldab ühise ristimise. Helistasin sinna ja küsisin, millise korra kohaselt gümnaasium ristimist läbi viib. Tegu on ju olulise usulise talitusega. Kui vaja, võin aidata. Kooli huvijuht seletas, et nende poolt läbi viidaval ristimisel pole midagi pistmist usuga. Teisalt on mõnigi leeri tulija teatanud, et ta ristiti rajooni TSN täitevkomitees sünnitunnistuse saamisel – hõbelusikaski on veel alles. Kuna taoliste hoiakute levikut pole täpsemalt kaardistatud, püüan siinkohal neid vaid lühidalt loetleda ja iseloomustada.

1. Kõigepealt nimetaksin ristimise pidamist võõraks ja vägivaldseks toiminguks rahva allutamise eesmärgil. Tegu on esmajoones poliitilise paradigmaga. Rahvusromantismist alguse saanud ja nõukogude võimu poolt väljaarendatud kliðee jätab kõrvale rahumeelse ristiusustamise näited ja ristimise koha kultuurikontekstis. Ülo Valk, kes on uurinud ristimise tähendust eestlasele rahvausundi andmetel, näeb huvitavat seost muistse rituaalse pesemise ja ristimise vahel. Ta ütleb: „Et ristimine võttis üle paganliku rituaali funktsiooni, on ilmne, kuid tõenäoline on, et vastristitud maarahva meelest pidi sellele lisanduma ka rituaalne pesemine, mis hoopiski ei tähendanud ristimisvee mahapesemist.“¹. Pigem võib seda näha ristimise jätkuna, selle mõju süvendamisena.

Ristimine on Valgu meelest eesti rahvatraditsiooni tugevamalt mõjutanud kui ükski teine kiriklik talitus. Alles ristimine annab inimesele tema tõelise, inimliku näo ja on seega olnud sotsiaalse eneseteadvuse ja identiteedi põhitunnuseks. Valk leiab, et juttudel lapsi vahetavast vanapaganast on olnud väga elav usuline sisu: „Esile tõstmist väärib, et ikka kinnitatakse: oht ähvardab ristimata last.“² Ilmselt on taustaks arusaam, et alles ristimine vabastab inimese deemonlike jõudude meelevallast. „Väikses Katekismuses“ ütleb Luther, et ristimine päästab ära kuradist ja tänaseski ristimiskorras leidub eksortsism, mis nõuab lahti ütlemist saatanast ja tema olust ning tööst.³ Kuigi avalikkuses on taoline arusaam taandunud, on sel siiski kokkupuutepunkte tänase uuspaganlusega.

2. Ristimist mõistetakse nimepanekuna ja sõna „ristimine“ on lihtsalt selle sünonüüm. Ristitakse loomi, laevu, tänavaid jne. „Nimepanek nõuab ühest küljest teaduslikku lähenemist, teisisõnu, vanade nimede kindlakstegemist. Kuid samas on ristimine ka üsna loominguline talitus…“, kirjutab Urmas Vahe kohanimede panemisest.⁴ Loodusmuuseumi kodulehel seisab üleskutse: „Pakume omalt poolt võimalust ristida see ilus heleroheline liblikas Teie valitud nimega“.⁵ Kuigi nimepanek ei tulene otseselt piibellikust ristimiskäsust, on see ristimispraktika ja –teoloogiaga siiski kaunis tihedalt seotud, osutudes sageli tugevamaks märgiks kui abstraktselt mõtestatav veepanek. Nimi isiku tunnusena on ka identifikatsiooni üheks aluseks, mispuhul piirid vaimuliku- ja sotsiaalse isikumääratluse vahel kipuvad hägustuma.

3. Ristimine kui ilmalik initsiatsioon. Märksõna „ristimine“ annab otsingumootoris ülekaalukalt koolide vastuvõturituaalidega seotud vastuseid. Samal ajal, kui „rebaste ristimisele“ leidus 52 000 vastet, kogus „laste ristimine“ 300 ning „piibellik ristimine“ ja „luterlik ristimine“ kumbki vaid 33 vastet (01.01.2009).⁶ Millest selline transformatsioon? Küllap on siin kaasa aidanud ilmalike kombetalituste juurutamine 60. aastatel. Samas võib näha ka teist külge: nimelt, et initsiatsioonil on jätkuvalt oma roll. Siirderiitused – olgu religioossel, sotsiaalsel või meelelahutuslikul eesmärgil – väljendavad vajadust märgistada inimese muutuvat olukorda. Initsiatsioon aitab kaasa selle olukorra tajumisele ja sellega toimetulemisele, aga ka selle saavutamisele.

„Kuidas toimub sisenemine kristlikku seisundisse (initsiatsioon)?“, küsib uus katoliku kiriku katekismus ja vastab: „Kristlikusse seisundisse sisenetakse sakramentidega, mis rajavad kristliku elu aluse: ristimises uuesti sündinud usklikke tugevdab kinnitamine ja seejärel toidab Euharistia“ (251).⁷ Selline lähenemine on olnud mõõtuandev sajandeid, hoolimata hilisemast luterlikust sõna-teoloogiast. Ristimine säilitas siingi oma koha ning laiendas oma haaret igapäevase meeleparanduse, metanoia, nõudega. Ka piht pole midagi muud, kui tagasipöördumine ristimise armu juurde. Pole ime, et ristimise mõistega püütakse tähtsustada teisigi olulisi, asjaosalise jaoks positiivset ootust sisaldavaid muutusi.

4. Ristimine kui maagiline toiming. Selle juured ulatuvad kaugele minevikku, seondudes rahva ebausu ja tõrjemaagiaga ning küllap ka kiriku eksortsismipraktika ning arusaamaga, et Jumal võtab ristitava oma kaitse all.⁸ Ülo Valk näeb ristimise tähtsust vanarahvale ka sellega seotud arvukates ennetes ning taigades, mille sisuks on lapse tuleviku mõjutamine soodsas suunas.⁹ Tänapäeval sulandub see traditsioon New-Age sünkretistlikku maailmapilti. Ravitsejad ja nõiad nõuavad, et nende patsiendid oleksid ristitud. Nimekaim neist, Kaika Laine, on öelnud: „Mina ravin taimede ja jumalasõnaga, kes pole ristitud, nende peale minu ravi ei hakka… kes kirikut ei armasta, neid tabab karistus.“¹⁰ Ristimist nõuavad aga ka nõiad, kes kirikut ei armasta.

„Ristimise põhjuseks ei saa olla sensitiivi soovitus, kirik ei sõbrusta astroloogia ja esoteerikaga, vaid kuulutab Jumala Sõna ja elab selle järgi“ rõhutab praost Vallo Ehasalu ajalehes Eesti Kirik.¹¹ Kindlasti on tal õigus. Siiski maksab küsida, kas ei või sensitiivi soovitus olla ajendiks, teeviidaks ristimise tõelisele mõistmisele? Kuidas suhtuda ristimise erinevatesse irdelementidesse? Kas näha neis ainult võimalikku vaenlast ja konkurenti või ka võimalust ja sillapead. Misjonisituatsioonis on iga tuttav element kommunikatsioonivahendiks. Meie suur ülesanne on seda suhtlust edasi arendada nii, et Kristus kõneleks.

Ristimine ei ole ainult kirikliku ja kogudusliku identiteedi küsimus, vaid kujundab ka kogukondliku ja rahvuslikku identiteeti. Ristitu suhe ristiusku on paratamatult personaalne, sõltumata tema usu ja käitumise iseloomust. Tema jaoks on ristimise juurde kuulduv kiriklik kontekst võimalus ja väljakutse. Mida enam on ühiskonnas ristitud inimesi, seda enam on ka kirikul (kasvõi latentseid) partnereid, kellega kõnelda kui omadega, seda vastuvõetavam ja mõistetav on ühiskonnas ka kirik. Ristimine ei peaks kujunema väikese hulgakese salapäraseks arkaandistsipliiniks, pigem vahendiks ristirahvaks saamisel.

2. Ristimine õpetuslike probleemide pingeväljas

Õpetuslikud probleemid, mis ristimispraktikat tänagi puudutavad, saavad alguse kalvinistliku taustaga äratusliikumiste jõudmisega Eestisse 19. sajandi teisel poolel ning on seotud esmajoones ristimise ja uuestisünni ning ristimise ja usu vahekorraga, tõstatades teravalt ka laste ristimise küsimuse. See oli aeg, kus ratsionalism, pietism ja liberaalteoloogia üheaegselt ründasid luterlikku sakramendiõpetust, heites sellele ette ebapiibellikkust, objektivismi ja maagilisust, teisalt aga kandusid nende ideed üle ka luterlikku teoloogiasse ja avalikkusesse.

Thomas-Andreas Põder, kes on uurinud Eesti ühe nimekama dogmaatiku Alexander v. Oettingeni (1827–1905) vaateid, kirjutab tema reaktsioonist pastor P. Seegebergi 1861. aasta sinodiettekandele. Ettekanne oli ajendatud baptistliku liikumise üldisest elavnemisest ja mõeldud aitama kohalikku kirikut selle siiajõudmisele ette valmistada, astudes sellele ometi mitu sammu vastu. Seegeberg kutsub loobuma õpetusest, et kõik, kes on ristitud, on uuestisündinud ja väitest, et ristimisel öeldud kolme sõna kaudu teostab Püha Vaim kustumatu iseloomuga teo.¹²

Oma vastuartiklis määratleb Oettingen ristimist kui „Jumala poolt seatud uuestisünni pesemist“. Tahtes vältida süüdistusi nii subjektivismis kui objektivismis, püüab ta ehitada kiriku keset küla, ühendades mõlemad „orgaanilise arengu“ mõistes, mis tähendab õieti sünteesi. Uuestisündi ei tuleks tema meelest näha üksnes hetkelise transformatsioonina, see on „seotud kogu inimese arenguga tema sünnist surmani“. Ning kuigi juba sakramentaalne Sõna ise asetab kuulaja osadusse Kristusega ja laseb seega osa saada uuestisünnist, toimub uuestisünd tegelikult ja eriliselt siiski ristimises, olgugi veel mitte lõpulejõudnuna. Sisuliselt jäävad siin otsad lahti. Uuestisünni seisukohalt peab Oettingen laste ristimist aga hädavajalikuks ja selle eitamist suureks ohuks kirikule ja kristlusele.

Poleemika ei vaibu. Sada aastat hiljem tõstatab teine suur dogmaatik Elmar Salumaa, küsimuse veelgi teravamalt. Artiklis „Ristimisprobleem teoorias ja praktikas” (1977) seab ta kahtluse alla nii arusaama, et ristimises kingib Jumal lapsele usu, kui ka ristimise vanemate ja vaderite usu peale. Ta ütleb: „Tõsi küll, ristides me täidame Kristuse käsku – ent kes ütleb, kas me sellega saavutame tolle eesmärgi, millele see Kristuse korraldus pretendeerib? Just siin näitab haigutavat sügav kuristik hea teooria ja halva praktika vahel ja me peame varem või hiljem sellele tegelikkusele näkku vaatama.”¹³

Salumaa väljendab paljude jätkuvat tundmust, küsides: Kuhu on „kadunud meie kogudusist sõjaeelseil, sõja- ja sõjajärgseil aastatel ristitute massid – inimesed, kes peaksid olema jõudnud kõige küpsemasse eluikka? Või kuhu on hajunud kõik neil aastatel paraadlikult konfirmeeritud, kes ometi tõotasid ustavust kirikule ja Kristusele? Kuhu on jäänud viljad, mis nüüd, vähemalt vanemas eas, peaksid nähtavale tulema? Või peame ehk koguni ütlema, et tolleaegne rahvakiriklik ristimis- ja konfirmatsioonitava on lõppude lõpuks ikkagi osutanud viljatuks puuks...?”¹⁴ Ta on valmis aktsepteerima ristimispraktika suundumist täisealiste ristimise poole.

Teoloogide ja vaimulike sellistel mõtteavaldustel koosmõjus vabakirikliku fooniga on kindlasti oma tagajärjed kiriku kuulutusele ja praktikale. Võib arvata, et taoline nägemus ei tugevda imperatiivi, lapsed võimalikult koheselt ristida. („Las kasvavad ja otsustavad ise,“ on öelnud mõnigi luterlasest lapsevanem.) Pole välistatud, et sellisest arusaamast sõltub ka ristimise edasilükkamine ja ristimiste arvu vähenemine. Samuti võib see olla ajendiks inimeste liikumisele konfessioonidesse, kus ristimise asemel on kesksel kohal pöördumiselamusega samastuv uuestisünd. Vaatleksin neid kahe teemat eraldi.

1. Laste ristimine. Salumaa tähelepanek peab paika, olles teatud mõttes ka prohvetlik. Taasiseseisvumise kõrglainel ristiti EELK-s viie aastaga (1988–1992) 58 860 inimest, viimasel kahekümnel aastal kokku 120 617. Hääleõiguslikke liikmeid (kes tasunud liikmemaksu ja käinud armulaual) on kirikul siiski vaid 23 645. Laskumata statistilistesse arutlustesse laste ja täiskasvanute vahekorra, põlvkondade vahetumise ja sotsiaalsete tegurite üle, tuleb tõdeda ristitute nõrka seost elava usuga. Mida sellest järeldada?

Üks lähenemisnurk oleks loobuda panustamast ristimiste hulgale, pigem vähem aga paremini. Seda teed on tegelikult läinud just entusiastlikud liikumised. Piisava usu seadmine ristimise eelduseks on lahutanud uuestisünni ristimisest, sest tõeliselt kvaliteetne, päästev usk kingitakse selles käsitluses vaid Jumala armuna uuestisünnis. Ristimisest saab tunnistamine, Kristuse käsu mehhaaniline täitmine, inimlik tegu, mis olemuslikult ei erine igast muust kuulekusest Jumalale ja pole eraldivõetuna õndsusvajalik – vähemalt utreeritult. Püüd takistada kristluse devalveerumist subjektiivsete nõuete seadmisega ristimisele, ei ole lahendus. Kuidas saakski empiiriliselt kindlaks teha hindaja meelest ristimiseks piisava usu olemasolu?

Piiblist leiame mõtte, et kaugeltki iga seeme, mis külvatakse, ei kanna vilja (Mk 4:8) ja et raiehein eraldatakse nisust alles lõikuse ajal (Mt 13:30). Kristuse ristimiskäsu valguses võiks pigem väita: ristida tuleb võimalikult palju ja õpetada võimalikult palju, kusjuures neil tegevustel ei ole tingimuslikku ja proportsionaalset seost, mitte rohkem kui sätestatud kirikukorras. Ristimise eesmärgiks on küll viljakandmine, kuid ristimise armu ei saa käsitleda immanentselt funktsionaalsena. Pigem seab see uue ülesande: kujundada viljakandmiseks vajalik põllumaa – lapsi kristlikult kasvatada, aidata leerilastel leida koht koguduses, koguda hingehoiu kaudu „kadunud lambaid“. Kunagise majoritaarsuse kooshoidva jõuga harjunud kirikule on see suur väljakutse.

2. Ristimine kui uuestisünd. Küsimus on aktuaalne oikumeenilise koostöö pinnal. EELK on tunnetanud vajadust olla misjoneerivaks kirikuks.¹⁵ Et tänases ühiskonnas on evangelisatsioon enamiku konfessioonide prioriteediks, peaks kirikute sõnum avalikkusele pigem toetama kui elimineerima üksteist. Otstarbekas on ka jõude ühendada, luua sünergiat, seda enam, et EELK kuulub nii Eesti Kirikute Nõukokku kui oma liikmete kaudu ka Eesti Evangeelsesse Allianssi. Oikumeenilistel jumalateenistustel, palve- ja kuulutusnädalatel, palvus-hommikusöökidel ning mitmesugustel misjoniüritustel põimuvad kaks soterioloogilist nägemust: 1) et päästmine ja uuestisünd võib toimuda kohe ja koha peal ning 2) et see teostub alles ristimises, millega inimene võetakse vastu Jumala riiki ja kirikusse.

Ühelt poolt peaks kirik hoiduma üritustest, kus ristimine kui päästevahend on kuulutuses kõrvale jäetud. Teisalt püüavad ka vabakirikud ja -kogudused vältida subjektiivse uuestisünni deklareerimisest evangelisatsioonis ja kõnelevad pigem pöördumisest, vahel küll ka päästmisest, kutsudes esmajoones liituma kogudusega. Ka 2009. aasta mais Tallinnas toimuva Franklin Grahami „Lootuse festivali“ korraldajad on kinnitanud, et dogmaatilistest erimeelsustest hoidutakse. Ometi nimetab Graham oma kodulehekülje audiokommentaaris „Mis on uussünd?” uussünniks isiklikku otsust, võtta Jeesus vastu oma südamesse ja allutada end tema juhtimise alla.¹⁶ Kiriku seisukohalt ei ole määratlus kindlasti adekvaatne.

Kas tähendaks festivali oodatav kõrgpunkt, inimeste isiklik pöördumine, aga Jumala teo alavääristamist ja toetumist vaid inimese usule ja teole? Nii see päriselt pole. Ka baptistlik arusaam näeb uue elu algust Jumala armuteona Kristuses ning pöördumine ja uskki on Jumala töö inimese juures, mis toimub Jumala sõna kuulutamise kaudu. Siin ei ole olulist vahet Lutheri arusaamaga. Elmar Salumaa sõnadega: „Christus praesents astub kuulutatavas Sõnas taas inimese juurde ja seab kuulva inimese otsustamise ette – inimene peab seda puudutust tundes langetama otsuse kas poolt või vastu, sest mingit neutraalsust siin enam olla ei saa.”¹⁷ Jaatavalt vastaja saab osa Kristuses kingitud armust, elust ja seega ka uuestisünnist. Kuivõrd määrav on uuestisünni seos ristimisega Jumala päästekorra mõttes, on juba katehheesi küsimus.

Sama meelt on ka katoliku kirik. Vastates küsimusele „Kas ka ristimatud võivad saada päästetud?“, peab katekismus seda võimalikuks nii katehhumeenide kui siiralt Jumalat otsivate inimeste puhul.¹⁸ Soovristimise kaudu kuuluvad nemadki ettehaaravalt uue loodu ja uuestisündinute hulka. „Usk tõmbab tuleviku oleviku sisse, nii et tulevik ei ole lihtsalt enam „veel mitte““, kirjutab Benedictus XVI entsüklikas „Lootuses päästetud“.¹⁹ Kirikul tuleb vaid selgelt kuulutada ja õpetada ristimise tsentraalset, alustrajavat tähendust Jumala päästeplaanis, siis on mõeldav ka oikumeeniline evangelisatsioon.

3. Ristimise dogmaatika ja praktika kirikuseadustes

Meie ristimispraktika peamiseks kujundajaks on olnud luterlik ortodoksia ja konfessionalism. Vaadates kirikuseadusi, võib siiski näha rõhuasetuste muutust. Need peegeldavad erinevaid teoloogilisi arusaamu ja ühiskonnaelu olukorda ja kiriku vajadusi.

1. Ristimise aja kohta ütleb 1832. aasta kirikuseadus (§ 20), et ristida tuleb esimesel kaheksal päeval, aga mitte hiljem, kui kuus nädalat peale sündimist.²⁰ Siin on selge seos vanatestamentliku ümberlõikamisega ja arusaamaga, et laps tuleb võimalikult kohe Jumala riiki vastu võtta, et mitte käituda süüliselt. Kui luterlikud vanemad lasevad selle aja mööduda ega kuula vaimuliku manitsust, määrab konsistoorium kuraatori, kes lapse ristimisele toob. Eesti vaba rahvakiriku tüüppõhikiri 1926. aastast ei räägi midagi ristimise ajast.²¹ Ilmselt on see niigi enesestmõistetav. 1933. aasta seadlused nimetavad esimesi nädalaid ehk kuid, mille juurde jäädakse ning mis püsib ka tänastes normides.²² Praktikas on see küllalt erandlik. Sellest üldjärgitava tava kujundamine pole lihtne ülesanne.

2. Tsaariaegse seaduse kohaselt viiakse püha ristimine läbi ennekõike kirikus ja võimalikult sellisel päeval, kus peetakse avalikku jumalateenistust. Asi, mis nüüd on taas teoloogiliselt ja õiguslikult väärtustatud.²³ Tollane seadus lubas siiski ristida ka kodus. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses muutus see moodus järjest populaarsemaks. Põhjuseks ilmselt korralduslik mugavus ja usulise individualismi süvenemine. Kuigi Konrad Veem nimetab oma „Kirikuliikme käsiraamatus“ esimesena ristimist kirikus, esitab ta – ilmselt kujunenud traditsiooni silmas pidades – pika lõigu ristimisest kodus õpetades, kuidas tuleb valmis seada kodualtar, puhas ja nägus kauss veega, kuivatusrätik, küünlad jne.²⁴ Nõukogude aeg lõpetas reeglina kodused ristimised. Nüüd võiks taas küsida, kas selles mooduses on ka midagi positiivset? Ehk peaks vaimulik seoses ristimisega külastama ka ristitava kodu? On ju kodu ja kiriku head suhted kindlasti väärtuslikud.

3. Teame, et varasemal ajal ristisid ka ilmikud – köstrid, vöörmündrid ja koolmeistrid. Kirikuseadus Vene riigis nägi siiski ette, et „ristimise sakramenti peab toimetama selle kihelkonna vaimulik (Prediger), kuhu lapse vanemad kuuluvad.“ (§ 23). Eesti kogudustes laienes ilmikute kasutamine sedavõrd, et iseseisvuse saabudes sõnastas põhikiri: „Ristimist toimetab koguduse õpetaja, köster ehk selleks koguduse poolt volitatud ja õpetaja poolt kinnitatud hääleõiguslik evangeeliumi-luteriusuline“ (§ 10).²⁵ 1933. aasta põhimäärused sellest enam ei räägi – välja arvatud hädaristimise puhul. Sama hoiak on ka taasiseseisvuse aja seadustes – ilmiku toimetatud ristimist kinnitagu õpetaja. Nii on sakrament taas tugevamalt seotud vaimuliku ametiga. See annab õpetajale võimaluse täita ristimise puhul ka pastoraalset, pedagoogilist ja hingehoidlikku ülesannet.

4. Ristivanemate rolli on samuti erinevalt mõistetud. Kuna ristimisest ei jäänud maha nähtavat jälge, osutus vajalikuks tunnistajate olemasolu. Sellele viitab 17. sajandi materjalidele viidates Ülo Valk.²⁶ Ka 1832. aasta kirikuseadus ei räägi ristivanematest ega nende kohustustest vaid ütleb, et „tunnistajad püha ristimise juures, kelle nimed vaimulikule eelnevalt teatavaks tehakse, peavad kuuluma ühte kristlikkusse konfessiooni“. 1926. aasta põhikiri räägib juba sellest, et vanemad ja tunnistajad annavad tõotuse, et nad last Evangeeliumi Luteri usus tahavad kasvatada ja õpetada.“ 1933. aasta seadlused peavad vajalikuks, et vanematele ja vaderitele nende kohustusi, kasvatada lapsukest kristlikus vaimus, meelde tuletatakse (§ 10) ning seoses konfirmatsiooniga lisatakse iseäranis kaasaegselt kõlav nõue: „vanemad ja vaderid kandku selle eest hoolt, ja kasutagu selleks kõiki võimalusi, et lapsed koolieas saaksid usuõpetust ja võiksid leeri tulla vajaliste eelteadmistega, ka kirikulaulus“ (§ 15). Siin on kirikul põhjust kogu protsessi täpsemalt suunata: sõlmides näiteks täiendava kirjaliku lepingu, organiseerides (risti)vanemakoolitust ja usuõpetuse andmist. Kuigi kristliku kasvatuse nõude esitavad ka hilisemad seadused ja üle saja aasta kasutusel olnud Agenda ristimiskord, on passiivne tunnistajahoiak jätkuvalt levinud. Isegi Eesti keele sõnaraamat²⁷ peab ristiema ja -isa vaid tunnistajaks. Kirikul tuleb töötada selle hoiaku muutmise nimel.

5. Täiskasvanute ristimisest räägib 1832. aasta seadus vaid ühenduses juutide ja mittekristlaste ristimisega, milleks oli ette nähtud eriline avalik kord, ligilähedane sellele, mis seisab ka praegu kasutusel olevas Agendas. Tähelepanu väärib, et viimases on ristitavale ette nähtud ka vaderid²⁸ – asjaolu, millele võiks edaspidi pühendada rohkem tähelepanu. Taasiseseisvuse aegsed seadused näevad täiskasvanu ristimist ette koos konfirmatsiooniga.²⁶ Ka lapsena ristitule on konfirmatsioon ristimise juurde kuuluva usu kinnitajaks. Sel puhul on vastutusrikkaimaks ülesandeks leerikursuse kujundamine, mis ei oleks üksnes teadmiste andmine, vaid vaimulikult innustav jüngrikoolituseks. Just „jüngriks tegemist“ peab Jeesus oma ristimiskäsus silmas.

Seadused on ristimise õpetusliku sisu oluliseks vormiks, neid ei tohi aga kasutada nii, et ristimine ise muutuks formaalseks. Ristimine on osa misjoniprotsessist. See tähendab, et nõudeid ristimise kohta tuleb esitada ühenduses evangeeliumi kuulutamisega ja selliselt, et inimesed ristimise tähendusest võimalikult hästi aru saaksid ja ise seda sooviksid. Siin on oluline hingehoidlik ja didaktiline aspekt. Juhul, kui vaimuliku juurde tulevad inimesed, kel on juba mingi, maailmast kaasa võetud kujutlus ristimisest, mis on ekslik ja sobimatu kiriku ristimisõpetusega, tuleb olla ettevaatlik ja igati vältida nende inimeste solvamist. Usulised küsimused on isiklikud ja kriitikat mõne seisukoha suhtes võidakse kergelt võtta isikliku ründena. Inimestele tuleb anda aega oma seisukohti ümber hinnata, võimalus neid välja öelda ja nende üle arutleda. Esmatähtis on, et nad tunneksid end oodatuna, tajuksid, et neist hoolitakse ja neid armastatakse. Igas inimeses, kes on leidnud tee vaimuliku juurde ja kelles on tärganud soov saada ristitud või tahe ristida oma lapsed, tuleb näha Jumala armutööd, mille edasiviijaks me tema tööriistadena ja Kristuse käskjalgadena oleme.

EELK elab õnnistusrikkal ja lootusrikkal ajal – Jumal on andnud arvukalt võimekaid teolooge ja vaimulikke, hulga väljakutseid ja veel suuremal hulgal võimalusi. Tuleb vaid paluda tarkust ja Püha Vaimu väge, et Kristuse ristimiskäsku hästi täita.
____
¹ Ülo Valk, Ristimise tähendusest eestlastele rahvausundi andmetel, Artikkel kogumikus Sator 1. Artikleid usundi- ja kombeloost. ISBN 9985-9268-3-8, lk 153
² Ülo Valk, op. cit. lk 142
³ Agenda, Stockholm 1979, lk 227
⁴ Urmas Vahe, „Kuidas saab koht endale nime?“ Õhtuleht 18.03.2005
⁵ Jaan Viidalepp ja Aare Lindt, 01.01.2009. http://www.online.ee/~muuseum/uudised/liblikas2002.htm
⁶ http://www.google.ee/search?q=%22rebaste+ristimine%22&ie=UTF-8&hl=et
⁷ Katoliku kiriku katekismuse kompendium, Tallinn 2008, p 251, lk 87
⁸ Vt ka Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku Seadlused, Tallinn 1933 § 7: „Ristimisel antakse lapsuke ristimistalituse kaudu Kõigeväelise Kolmainu Jumala kaitsmise ning varju alla.“
⁹ Ülo Valk, op. cit. lk 147
¹⁰ Juhani Püttsepp, Toomas Sildam, Kaika nõia laubal on rist, madu ja kotkas. Postimees, 07.09.1999
¹¹ Vallo Ehasalu, Ristimine ja uususund nimega reiki“, Eesti Kirik, 15.10.2008
¹² Thomas-Andreas Põder, Uuestisünni pesemine, Uurimus Eesti teoloogide ristimiskäsitlusest”, käsikiri: Seegebergi arikkel ilmus Dorpati teoloogia ja kiriku ajakirjas (DZfThK) 1861. a I vihikus
¹³ Elmar Salumaa, Evangeelium ja eetos, Tartu 2008, lk 379
¹⁴ Elmar Salumaa, op. cit. lk 381
¹⁵ EELK arengukava 2008–2017, Tallinn 2008: „EELK missiooniks on täita Kristuse misjonikäsku, olles hooliv, avatud, aktiivne ja ühendav.” (lk 34), „EELK peab tegelema misjoniga rohkem kui seni.” (lk 46)
¹⁶http://www.billygraham.org/MediaPlayer/Default.asp
¹⁷ Elmar Salumaa, Süstemaatilise teoloogia käsiraamat, Tallinn 2008, lk 149
¹⁸ Katoliku kiriku katekismuse kompendium, Tallinn 2008, lk 89
¹⁹ Benedictus XVI, Lootuses päästetud, lk 17
²⁰ Helmut Tschoerner, Kirchenordnungen und Statute der Evangelisch-Luteherischen Kirche in Russland – von 1832 bis 1924, Erlangen 2005, lk 39
²¹ Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku Põhikiri, Konsistooriumi väljaanne, Tallinn 1926
²² Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku Seadlused, Kiriku Teataja nr 3, Tallinn 1933
²³ Kirikuseadustik, § 11 lg 4: Ristimistalitus peetakse soovitavalt kirikus.
²⁴ Konrad Veem, Kirikuliikme käsiraamat, Uppsala 1966, lk 73
²⁵ Eesti Evangeeliumi Luteri usu Kiriku Põhikiri, Tallinn 1926
²⁶ Ülo Valk, op. cit. lk 148
²⁷ Eesti keele sõnaraamat, Tallinn 1999, lk 676
²⁸ Agenda, lk 232–236
²⁹ EELK kiriklike talituste seadus 26.11.1991 (KT 1991, 1, 10) § 8 lg 1; Kirikuseadustik 2005, § 12 lg 6

Andres Põder
Peapiiskop

19.01.2009 Audru, vaimulike konverents

« tagasi ⇑ üles