« tagasi
Jõulujutlus
Armsad jõuluõhtu kirikulised. Taas tähistatakse kogu maailmas rõõmuhõisetega Kristuse sündi. Mis on selle põhjus? Kuulsime evangeeliumist, et teile „on sündinud Päästja!“ (Lk 2:11) Niisama lihtsalt, vaid ühe sõnaga, on ära öeldud midagi, mis meile on otsustava tähendusega.
Kuivõrd me seda mõistame? Pea igal talvel tuleb ette olukordi, kus jääl kalastajaid peab päästma vastu nende endi tahtmist. Nad ei taju oma olukorda. Nad on keskendunud vaid õngele. Kui keegi upub või põleb maja, ei kahelda enam päästeameti vajalikkuses.
Kes vastab aga selle appikarjele, kes leiab ennast suletuna ajalikku ja ebatäiuslikku maailma, kus võimutsevad kurjus, kannatus, süü ja surm? Asjad, millega me vaevalt rõõmsal meelel lepime. Kas siin on uppuja päästmine tema enda asi?
Archimedes olevat öelnud, et antagu vaid toetuspunkt, siis tõstab ta ka maakera üles. Kui inimvaimul seda toetuspunkti pole, matab kõiksuse raskus ta enda alla. SOS! - päästke meie hinged – kõlab ühiskonnas järjest valjemini.
Mõtlev inimene teab, et toetuspunktiks ei saa olla tema ise, uks ellu avaneb vaid väljapoolt. Seetõttu on usutunne meie loomuses. Karjastele pimedas öös polnud vaja pikalt seletada. Nad tõttasid vaatama, mis neile Päästja kohta oli teatatud. Oma ülesannet saab Päästja täita aga siis, kui teda usaldatakse, kui end tema hoolde antakse.
Vaid endast kaugemale, teise juurde minnes, läheneb inimene iseendale. Alles tõeliselt teistsuguse, Jumala juures, mõistame ja leiame iseennast. Elu suurus ja ülevus on selles, et teda saab millegi veelgi suurema vastu ära anda.
Jumala jumalikkus, täius ja armastus ilmneb aga selles, et Tema on tulnud meie juurde, on saanud inimeseks, täiesti meie sarnaseks, on võtnud enda peale meie kannatuse, süü ja surma, et saaksime välja ja vabaks sellest vaimu vangikongist.
Pääste on Jumala teistsuguse reaalsuse võidukas sissetung. Taevas on avatud ja südamed hõiskavad. Vaesed on rikkad ja headust jääb ülegi.
Sõna „soter“ - päästja - on eesti keelde tõlgitud ka sõnaga õnnistegija – see kes teeb õndsaks. Kui ka mõiste võib tunduda võõrana, on õndsuse igatsus ometi sügaval meie hinges. Arusaam elu eesmärgist on alati tähendanud enamat materiaalsest küllusest või hetkerõõmust. Elu mõttekuse nimel on inimene valmis ka kannatusteks.
Tammsaare ei lase oma tegelastel otsida rikkust ega au, isegi mitte õnne, vaid õndsust. Ka tema teab, et ilma lunastuseta, ilma päästeta, seda ei saa. Õndsus on and, mille toob Õnnistegija, on lapseosadus Jumalaga, ülim õnn, mida ei ohusta ebaõnn ega õnne kaotsiminek.
Evangeelium nimetab seda suureks rõõmuks, mis saab osaks kogu rahvale. Selles on elujõud, mis ulatub põlvest põlve. Siin kirikus, kus meie ees on vanameister Jüri Arraku altaripilt, on põhjust meenutada tema hiljutist sõnavõttu Tartu Ülikooli arengukonverentsil, kus ta kutsus laiendama usuteaduskonda.
Tema meelest on meie usutunne võrreldav suure telgivaiaga, mis hoiab ülal hiiglaslikku telgiriiet. Selle all saavad inimesed rahulikult elada oma igapäevaelu. Seda telgivaia ei tohi eemaldada, sest siis langeb telgiriie meie peale ja kõik mattub tasapisi pimedusse. Kristus meie elu keskmes teeb ruumi igavesele ja jumalikule, laseb särada usu, lootuse ja armastuse valgusel.
See on ka paljude noorte kogemus. Oma jõulukontserte alustades pidas Birgit Õigemeel vajalikuks rõhutada, et jõulud on Kristuse sünnipäev ja kirikus käib ta nimelt selle pärast. Karjastele öeldu puudutab meid tänagi ja sel on võimas vastukaja.
Head sõbrad siin kirikus ja telerite ees – rõõmustagem üheskoos Päästja sünnist, mis teeb jõuludest mitte ainult õnnelikud pühad, vaid õndsuse pühad. Laulusõnadega: Püha öö, õnnistud öö…
Teame, et meie käitumine ja käekäik sõltub meie maailmailmavaatest, väärtustest ja usust. Saatku pühaöö sõnum meid siis igal meie päeval. Aamen.
Andres Põder
Peapiiskop24.12.2008 Halliste kirik
« tagasi ⇑ üles