« tagasi


JUTLUS RÄPINA MIIKAELI KIRIKU 250. AASTAPÄEVAL


Matteuse 13:1-9, 18-23
Sel päeval läks Jeesus kodunt välja ja istus järve äärde. Ja tema juurde kogunes suur rahvahulk, nii et ta pidi astuma paati ning sinna istuma. Kõik rahvas seisis kaldal ja tema rääkis neile palju asju tähendamissõnadega. Ta ütles: "Vaata, külvaja läks välja külvama. Ja külvamisel pudenes osa seemet tee äärde ning linnud tulid ja nokkisid selle. Aga osa kukkus kivisele maale, kus sel polnud palju mulda, ja see tärkas kohe, sest sel polnud sügavat mulda. Ent päikese tõustes see närtsis ja kuivas ära, sest sel polnud juurt. Osa seemet kukkus ohakate sekka ning ohakad sirgusid ja lämmatasid selle. Aga osa kukkus heasse mulda ning kandis vilja, mõni sada, mõni kuuskümmend, mõni kolmkümmend seemet. Kel kõrvad on, kuulgu!"
Kuulge nüüd külvaja tähendamissõna tähendust. Igaühe juurde, kes sõna Kuningriigist kuuleb, ent ei mõista, tuleb kuri ning riisub külvatu ta südamest. See on tee äärde külvatu. Mis kivisele maale külvati, on see, kes sõna kuuleb ja selle kohe rõõmuga vastu võtab, aga tal enesel pole juurt, vaid ta on heitlik - kui teda sõna pärast hakatakse rõhuma või taga kiusama, laseb ta end kohe eksitada. Ohakate sekka külvatu on see, kes sõna küll kuuleb, ent selle ajastu muretsemised ja rikkuse petlik ahvatlus lämmatavad sõna ning see jääb viljatuks. Heasse mulda külvatu on aga see, kes sõna kuuleb ja mõistab ning siis ka vilja kannab: mõni saja-, mõni kuuekümne-, mõni aga kolmekümnekordselt."

Austatud kogudus, armsad vennad ja õed!

Oleme kuulnud vanarahva ütlust, et kirjasõna ei valeta. On olnud aeg, kus ajalehte on usutud samavõrd kui Piiblit. Nüüdseks on olukord muutunud. Sotsioloogilised küsitlused näitavad üldjuhul kiriku väga kõrget reitingut, usaldus ajakirjanduse vastu on aga madal. Just neil päevil avaldati uue uurimuse hämmastavad tulemused, mille kohaselt lugejad ei ootagi ajakirjanduselt usaldatavust, tõe täpset kajastamist. See olevat elitaarne. Tõde tagaajavad lehed muutuvat peagi niðiväljaanneteks. Ajakirjanduse ülesandeks olevat esmajoones meelelahutus.
Võib olla pole see alati nii. Siiski viitab nimetatud uurimus äratundmisele, et inimeste mõtted, sõnad ja teod pole tõe kriteerium, millele rajada oma elu. Ometi on sõnadel tohutu kaal.

Mis on Sõna, mida külvame? Mis on sõna, mida külvab Jumal? Jumala loov, elu andev SÕNA on jätnud jäljena maha kogu loodu, veel enam, meie jumalanäosuse. See ei anna meile rahu. See võib olla küll kadumaläinud, kuid meie otsiv süda tahab taastada oma olemust ja identiteeti. Ka meie ühiskonnas pole kirgi kütvamat teemat kui usk. Lihaks saanud SÕNA, Jeesus Kristus, on Jumala vastus maailmale ja inimesele, on Johannese evangeeliumi sõnul nagu pimeduses paistev valgus.

Kui me kakskümmend aastat pidasime siin kiriku 200. aastapäeva - olin sel ajal ju teie õpetaja - lõime lühtrid pidulikult läikima. Tahtsime, et kirik säraks tulede valguses. Paharetile see ei meeldinud. Juubeliteenistus aluses tekitas keegi alajaamas lähise. Tuled kustusid. Elektrivalguse võib kustutada, Jumala Sõna mitte iialgi, ütlesin siis kogudusele lohutuseks. Just selles peitubki tõeline rõõm!

Külvaja on helde!

Jumal ei koonerda Sõnaga. Nagu külvaja igal aastal põllule läheb, teeb Jumal seda õieti iga päev ja iga tund! Sõna-seeme langeb tee äärde, kivisele pinnale, ohakate keskele. Pudeneb kotinurgast, kandub tuulest. Vahel öeldakse, miks trükitakse ja levitatakse nii palju Piibleid? Paljud neist lihtsalt vedelevad riiulil. Vanema põlve pastorid on öelnud, et kui kirikus on kas või üks inimene, isegi, kui pole ühtegi, tuleb pidada jumalateenistust. Meie ei tea ega hinda tulemust. Jumal käsib külvata, tema seeme ei lõpe. Tema laseb oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale!(Mt 5:45).

Jumalal jätkub armastust ja kutset iga inimese jaoks. Ta ei osta hulgi, ei kauple protsendiga. Ta panustab end täielikult meie igaühe jaoks, kogub oma rahvast ükshaaval. Seda näitavad Jeesuse mõistulood kadunud lambast, trahmirahast ja pojast. Nõnda on taevas ühe meeltparandanud patuse pärast rohkem rõõmu, kui üheksakümne üheksa õige pärast, kellele ei ole vaja meeleparandust, ütleb ta (Lk 15:7).

Ei maksa arvata, et see on raiskamine, tühi töö. Just nõnda Jumal, säilitades meie vabaduse, saadab korda pääste nende juures, kes seda vajavad. Sest otsekui vihm ja lumi tulevad taevast alla... kastavad maad ja teevad selle sigivaks ja kandvaks, nõnda on ka minu sõnaga, mis lähtub minu suust: see ei tule tagasi mu juurde tühjalt, vaid teeb, mis on mu meele järgi, ja saadab korda, milleks ma tema olen läkitanud, ütleb Issand prohveti suu kaudu (Js 55:10-11).

Milline põllumaa oleme meie?

Kogu võrdum on õieti kahesugusest põllumaast - heast ja halvast. Hea põllumaa kannab vilja, olgu veidi vähem või veidi rohkem, halb aga ei mingisugust. Just viimaseks hoiatab Jeesus meid olemast. Ta annab isegi vihjed, mõtteaine, miks võime selliseks osutuda, rääkides 1. teeäärsest, 2. kivisest, 3. ohakaid täis pinnasest. Kandes selle võrdpildi üle oma ellu, küsigem, mis siis õieti takistab meid Jumala sõna vastu võtmast, sellega arvestamast? Küllap saaksime igaüks koostada oma SWOT-analüüsi, üle vaadata oma nõrkused ja tugevused. Mis aga peamine: Sageli kogeme hirmuga, et head maad ei ole! Vaid paas, võsa, ohakad ja takjad. Mis teha? Alusta alepõllundust! Paranda maad! Paranda meelt ja südant!
Loomislugu räägib, et Jumal pani inimese Eedeni aeda harima ja hoidma (1Ms 2:15). See on inimeseksoleku lõppematu ülesanne. Siingi pakub ta meile , kuigi teisel kujul, oma sõna abi. Tema terav sõna katsub läbi meie hinge ja vaimu, on meie südame meelsuse ja kaalutluste hindaja ja ümberhindaja (Hb 4:12). Täna, kui te tema häält kuulete, ärge tehke oma südant kõvaks, hoiatab Heebrea kiri (3:8)

Kaunil aastapäeval teie ees seistes võin olla väga tänulik ja rõõmus! Siinse rahva südamed on olnud avatud ja soojad. Täis armastust Jumala Sõna vastu. Seda pinnast on haritud juba sajandeid. Seda on teinud ustavad, väsimatud põllumehed nii enne kui pärast mind. Mõnegi mehe vagu, nagu õpetaja Silla oma, kannab veel nüüdki vilja. Ka kogudus ise on olnud harimas oma hingeaeda! Ja kuidas võikski olla teisiti aiandusparadiisis Räpinas! Siin on hea põllumaa.

Aia harimine ei lõpe iial - alati on söötis aianurki. Jumala sõna kuulutamisel on alati mõtet. Seeme, mis kukub heasse mulda, kannab vilja: mõni saja-, mõni kuuekümne-, mõni kolmekümnekordselt.
Kel kõrvad on, kuulgu! Selle provotseeriva küsimusega lõpetab Jeesus oma võrdumi. Kas siis meil ei ole kõrvu? Kas siis meil ei ole südant?!
Õnnistatud viljakandmist, armsad kirikulised, armas Räpina kogudus! Aamen


Andres Põder
EELK peapiiskop

17.07.2005 Räpinas

« tagasi  ⇑ üles