« tagasi
Kogukonna vaim. Ap 6:1-7. Kõne läänlaste päevadel Haapsalu toomkirikus 17. augustil 2008
Kuulsime loo esimese kristliku koguduse või nagu ka tekstis öeldi, kogukonna, enesekorraldusest. Evangeelium on alati sotsiaalne - see teeb meid Jumalariigi kodanikeks, aga muudab ja kujundab ühtaegu ka maist riiki ja ühiskonda.
Kui praost kutsus mind läänlaste päevadele jutlustama, siis apelleeris ta sellele, et olen Haapsalus sündinud. Mis tähtsust sel on? Jäin veidi mõtlikuks. Mis tähtsust on sellel, mis universumi punktis me ilmale tuleme? Tõsi, me ei haara linnuteed ega jõua elu jooksul tundma õppida isegi pisikest maakera. Kui nüüd mõelda, et terves kosmoses on just Haapsalu olnud see hea ja õige paik minu ilmaletulekuks, kuidas saan ma siis ükskõikseks jääda? – Selles mõttes oli praostil minu kutsumiseks alust.
Sünnipaik ja kodupaik on otsekui ajalik ja ihulik nabaväät, mis meid selle nähtava maailmaga ühendab. Siit oleme saanud oma lapsepõlveelamused, tundnud esmakordselt armastust, näinud elu läbi ümbruskonna inimeste arusaamade. „Kust sa pärit oled?”, küsitakse sageli. Võin öelda, et mina olen pärit Läänemaalt, mu isakodu oli Karusel, mu lapsepõlvepealinn oli Lihula. Ma arvan, et läänlaste päevad on väga hea mõte. Kodu kaudu saab tähenduse ka rahvus ja riik, tärkab küsimus igavesest kodust.
Jah, me oleme vaimus vabad. Meie päralt on maailm. Veel enam: Kristuse läbi oleme saanud Jumala lapse õiguse ja apostel Pauluse sõnadega - „Meie kodupaik on taevas“ (Fl 3:20). Kui me aga unustame oma siinse kodu ja kodupaiga, on midagi viltu. Tahtes olla maailmakodanikud ja maailmaparandajad, laseme laguneda oma kodukatuse. Kas pole mitte siin meie eluülesanne, nende inimeste juures ja keskel, kes meile sünniga kaasa on antud?
G. B. Shaw’d parafraseerides: „mees kelle jaoks maailm pole küllalt hea, võib osutuda selleks, kes pole küllalt hea maailma jaoks. Kuidas võiksime olla head maailma ja ka taeva jaoks? „Sea oma elumaja asjad korda, sest Sa sured!“ ütleb Issand Vanas Testamendis kuningas Hiskijale (2Kn 20:1). Mis neist enam korda seada, kui tuleb surra?! Ilmselt on sellel palju kaugemale ulatuv tagajärg:
Kes ei armasta maist kodu ega hooli inimestest, kes sinna kuuluvad, kuidas võiks ta siis armastada taevariiki ja seda pärida. Piibel manitseb meid olema ustav pisku üle, mis just meie kätte on usaldatud, olema selles elus head majapidajad ja Jumala kodakondsed, jagama tema armastust. Iga vald toitku oma vaesed – see nii enesestmõistetav mõte tuleneb otseselt täna kuuldud loost, kuidas kristlik kogukond hoolitses oma leskede eest. See ongi kristlik põhimõte. See ongi evangeeliumi tuum – armastada Jumalat üle kõige ja selles osaduses ja jõus ligimest nagu iseennast! Selles peitub ka kristliku kultuuri jõud ja paeluvus.
Apostlite asjakorraldus meeldis tervele kogukonnale! Aga ärgem unustagem: see korraldus sisaldas kahte ülesannet: Esiteks: jagada ihutoitu, lahendada maiseid asju, tagada heaolu. Teiseks: jagada vaimutoitu, Jumala Sõna, lahendada igavese elu ja osaduse küsimused Jumalaga. Läänemaa on kuulus oma ärkamiste poolest ajaloos. Talitagem siis tänagi nii, et viimast rida kuuldud piiblitekstist võiksime lugeda järgmiselt: Ja Jumala Sõna levis ning jüngrite arv Haapsalus ja Läänemaal kasvas väga suureks.
Aamen
Andres Põder
Peapiiskop17.08.2008 Haapsalu Toomkirik
« tagasi ⇑ üles