« tagasi
Vaimu võit
1 Korintose 15:57: „Aga tänu Jumalale, kes meile võidu annab meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi“
Seda ütleb apostel Paulus küll teises seoses, rääkides Kristuse surnuist ülestõusmise tähendusest ja võidust surma üle, kuid see väljendab hästi ka Võidupüha sisu. Inimene on vaimne olend ja tema tõeline võit on vaimu võit. Iseseisev ja vaba saab rahvas olla vaid siis, kui ta selleks sisemiselt valmis on. Siis suudetakse ka üksteise eest seista ja üksteist armastada, kasvõi elu hinnaga. Nii oli see Võnnu lahingus, nii oli see oma riiki rajades.
On ajalooline tõsiasi, et Eesti riiki ei loonud paganad vaid kristlased. Siin peitub eestluse elujõud. Vaimutoit, mis ammutatud piibliraamatust kirikukantslis ja kodulaual - igale inimesele Jumala poolt antud väärtus ja väärikus, surma ületav usk ja julgus täita oma missiooni, tegi meie rahvast sangari, kes otsekui väike Taavet võitis Koljati. See usk ja usaldus Jumala vastu jäi paljude südames võidukas ka okupatsiooniaastatel.
Nüüd, kus oleme taas vaba rahvana tähistamas oma iseseisvuse 90.aastapäeva, on tõesti põhjust öelda: „Tänu Jumalale, kes meile võidu annab meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi.“ Järelpõlvede tänu väärivad aga ka need, kelle usule, südamerikkusele ja -verele meie vabadus on rajatud. Mis võiks paremini väljendada tänumeelt ja vaimu võtu kui loodetavalt varsti valmiv Vabadussõja Võidusammas? Tänasel Võidupühal on põhjust seda meenutada!
Aastal 2005. otsustas meie rahva esinduskogu – Riigikogu - toetada vabadussõja võidusamba rajamist Tallinna Vabaduse väljakule, tehes selle teostamise ettepaneku valitsusele ja Tallinna linnale. Siiski osutusid selle elluviimise tõeliseks initsiaatoriks mitte poliitikud, ametnikud või arhitektid, vaid vabadusvõitlejad ja isamaalised organisatsioonid. Otse vaenuaegade järelkõmana tundub mõne ühiskonnagrupi püüe kasvõi väevõimuga samba valmimist takistada. Tunnistagem: Vabadussõja Võidusamba sünd on kindlasti rahvusliku vaimu võit ja ühtaegu demokraatia tunnus. Need on asjad, mille nimel peeti Vabadussõda.
Vahel võib võita lahingu, kuid kaotada sõja. Vaimsel rindel pole vabadussõda lõppenud – ei kellegi jaoks isiklikult ega meie rahva jaoks tervikuna. „Vaid see on väärt nii vabadust kui elu, kes pidevalt neid kätte võitma peab…“ teab tark Goethe. Apostel Paulus tuletab kirjas efeslastele meelde, et meil ei tule ju võidelda inimestega, vaid pimeduse maailma valitsejatega, kurjuse taevaaluste vaimudega (Ef 6:12). Needki vaimud leiavad meis maad, kipuvad meid valitsema, tegema meid ihade ja pahede sõltlaseks, suretama meie hinge. Kaotada hing on aga hullem kui kaotada elu. Vabadussõda ei võitnud hingetud!
Viimasel ajal olen juhtunud paarile raadiosaatele, kus kutsutakse üles saama tagasi hinge. Siis saavat minna edasi.. See tõdemus on hea märk: Vajame vaimulikku uuenemist, hingejõudu ja elu, mis oma sügavamas olemuses on Jumala kingitus. Seda ei saa me lihtsalt ise võtta ega võita - kuid tänu Jumalale, kes meile võidu annab meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi!
Õnnistatud võidupüha!
Andres Põder
Peapiiskop23.06.2008 Tallinna Kaarli kirik
« tagasi ⇑ üles