« tagasi
JUTLUS TURU TOOMKIRIKUS EESTI VABARIIGI 90. AASTAPÄEVA PIDUSTUSTEL „EESTI TULEB KÜLLA“
Armu teile ja rahu Jumalalt ja meie Issandalt Jeesuselt Kristuselt! Armsad kirikulised, tervitan teid kõiki südamest Eesti luterliku kiriku poolt!
Jutluse aluseks tõstan esile tänase pühapäeva evangeeliumiteksti lõpusalmid, kus Jeesus ütleb: „Ja kui mind maapealt ülendatakse, siis ma tõmban kõik enese juurde. Aga seda ta ütles, et viidata, millist surma tal tuleb surra“ (12:32,33).
On ülev ja pidulik aeg: Eelmisel aastal tähistasime eesti luterliku kiriku iseseisvumise 90. aastapäeva ja rõõmustasime koos Soome sõpradega Soome Vabariigi 90. aastapäeva puhul! Tänavu oleme tähistamas Eesti Vabariigi 90. aastapäeva. Oma jõuluaegses rahutervituses siinsamas Turu toomkirikus meenutas Eesti peaminister Andrus Ansip piiblitõlkijat, Mikael Agricolat, kelle aastat tähistati mullu nii Soomes kui Eestis, ja andis üle faksiimile 1739. aasta Soomes välja antud esimesest eestikeelsest tervikpiiblist.
Meie rahvaste iseseisvus ja väärikus toetub Jumala sõnale. Jumal kõneleb inimesega nii, et see vabastab ja ülendab – ja mitte ainult ajalikes piires. Kuidas see sünnib? Vastuse annab tänase pühapäeva teema: Jumala armastuse ohvritee. See on Jeesuse Kristuse tee, mis viib ristile. Mida tähendab rist meile täna? Praegu vaieldakse Eestis palju selle üle, sest Vabadussõja mälestussamba þürii, mille esimeheks ma olin, valis välja risti kujutava kavandi.
Maailm ja inimelu on ikka veel seesama, mis Jeesuse ajal. Õiglus ja tõde, headus ja armastus on siin alati ohustatud. Ka Jeesuse jüngrite tee pole jalutuskäik vaibal vaid risti kandmine. Rist on ülekohtu, patu ja surma sümboliks, iseloomustades seda maailma. „Mu hing on ehmunud“, tunnistab Jeesus. „Kas ma peaksin ütlema: isa, päästa mind sellest tunnist. Kuid ma olen juba astunud sellesse tundi“ Olen astunud sellesse maailma.
“Kuhu ma olen sattunud?“ võiks inimene küsida juba sündides. „Kuidas ma pääseksin sellest maailmast?“ Nii on keegi psühholoog püüdnud kirjeldada tänaste madala valulävega noorte maailmataju. Küünilise vastuhakuna kannatuste ja surma terrorile võib näha ka moodsat TV tõsielusarja surijatest. Kes sureb viimasena? Kes on surma kangelased? – On see vaid äri, meelelahutus või pigem kaitsekilp?
Kes oma elu armastab, kaotab selle, ütles Jeesus. Evangeelium kasutab siin elu kohta kreeka sõna psyhe, mis märgib hingelist, loomulikku ja kaduvat. Selline ongi elu maailmas – otsekui tuhmuv küünlaleek särava päikesevalguse kõrval. Sellega ei saa leppida. Sellist elu käsib Jeesus vihata ja hüljata, et leida tõeline, igavene elu – zoe. Kust seda võtta?
Temas oli elu – zoe – ja elu oli inimeste valgus, räägib Johannese evangeeliumi algus Jeesuse kohta ja ütleb: See tõeline valgus oli tulemas maailma… Ta tuli omade keskele, ent omad ei võtnud teda vastu. Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks. Jumala armastuse ohvritee viib läbi alanduse, kannatuse ja surma, et me kõikjal – ka kõige pimedamas hetkes – kogeksime tema ligiolu, tema armastuse, halastuse, tõe ja väe valgust. Kristuses kingitud elu päästab meid kurjuse ja kaduvuse orjusest.
Kes mind teenib, seda austab minu Isa, tõotab Jeesus. Mitte üksnes, et meie austaksime Jumalat, vaid Jumal austab meid, andes meie elule igavikulise väärtuse! Rääkides ülendamisest maa pealt, pidas Jeesus silmas ristisurma. Ka kannatus ja surm võib olla ülev, kui selles on lootust. Jeesus ristil usaldab Jumalat. Sinu kätte annan ma oma vaimu, ütleb ta. Ülendamine ei piirdu ristiga, sellele järgneb ülestõusmine ja asumine Isa paremale käele taevas.
Rist kuulutab võitu ja kohut maailma üle. Rist on puutepunkt patuse inimese ja püha Jumala vahel. Otsekui magnet tõmbab ülendatud Issand meid enese juurde, et meiegi oleksime seal, kus tema on ja järgides teda, oleksime tema sarnased. Mõni salm edasi ütleb Jeesus: Käige valguses, kuni teil valgus on, et teid ei tabaks pimedus,… uskuge valgusesse, saage valguse lasteks.
Kuuldud evangeelium oli räägitud ühenduses kreeklastega, kes tahtsid Jeesust näha. Nad juhatati risti juurde. Võime olla õnnelikud, et meie rahvad on elanud ja tohivad elada selle märgi all. Ka eestlastena oleme Jumala abi ja pääste tunnistajad, hoolimata sellest, kas igaüks seda mõistab või mitte. See tee tuleb igal inimesel endal läbi käija.
Nimelt sellepärast, et Kõik inimesed on sündinud Genuas. Neid, hiljuti surnud armastatud eesti kirjaniku Jaan Krossi luuleridu, meenutati tema matusel Tallinna Kaarli kirikus. Nii nagu Kolumbus oli sündinud Genuas, on kõik inimesed sündinud selle maailma Genuas, et asuda teele… otsima uut maailma ja uut elu. Kolumbusest enam vajame Kristust, sest tema on tee, ja tõde ja elu. Ülendav on iga hetk, mil teda järgime, ülendav on hetk, mil taipame: ta on kogu aeg olnud siin, ta on meid ennem armastanud, me elame tema armust. Aamen.
Andres Põder
Peapiiskop03.02.2008 Turu toomkirik
« tagasi ⇑ üles