« tagasi
SALADUSTE MAJAPIDAJA
Peapiiskop emeeritus Jaan Kiivitist tahan kõneleda, apostel Pauluse sõnu kasutades, kui Kristuse sulasest ja Jumala saladuste majapidajast (1Kr 4:1). Tema eluhoiak, tema suurus, kandis endas seda salapära, viitas millelegi, mis jäi varjatuks, millest karjane ammutas oma hingejõudu, andis tunnistust tema isiklikust osadusest Jumalaga. Tema mõtlik pilk, tema hingerahu ja usk keskendus millelegi, mis jäi teisele poole argimaailma askelduste silmapiiri.
Ühes oma jutluses on ta öelnud: Meil, inimestel, on sügav vajadus näha kõige selle mõtet, mida me teeme. Kui me tahame, et meie elu ja töö oleks mõttekas, siis peame silmas suuremat eesmärki, mis viiks meid sellest kaugemale, kus oleme praegu... kõnelda Jumalast, tähendab katset välja öelda seda, mis on väljaöeldamatu... See on ühtsus Jumalaga, inimese jumalanäoseks saamine, kreeka kirikuisade theosis.
Apostli sõnadega: Me kõneleme Jumala saladusse peidetud tarkusest, mille Jumal on ette määranud meie kirkuseks enne ajastuid. (1Kr 2:7). Jumal tegi Jaan Kiivitist selle vaimuliku tarkuse väljajagaja, majapidaja. Selle kirkusest on saanud osa tema ise ja tema kaudu väga paljud nii meie kodumaal kui laias maailmas.
Tänan Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku nimel kõiki, kes on tulnud meie kiriku kauaaegset ülemkarjast viimsele teele saatma. Avaldan kaastunnet ja austust abikaasale, lastele ja omastele ning tänu ja lugupidamist riigi- ja avalikkuse esindajatele, kirikujuhtidele ja sõpradele teistest kirikutest, meie kiriku vaimulikele ja koguduseliikmetele. Armsad õed ja vennad! Meenutades Jaan Kiiviti eluteed, kogeme, kuidas avanevad Jumala saladused, kuidas Jumal ise kõneleb ja läheneb.
Viru-Jakobi kirikuõpetaja ja hilisema peapiiskopi Jaan Kiiviti pojana said varakult Jaan Kiivit juuniori sõbraks raamatud ja teadmised. Aga talle jäi alati midagi saladuseks, alati oli millegi üle imestada. Ta vaatas maailma imestavate lapsesilmadega kuni elu lõpuni.
Iga tunnetus algab imestamisest, on öelnud Aristoteles. Jaan tahtis tunnetuse tee lõpuni käia ja see tegi ta rikkaks. Tal ei olnud valmis vastuseid seletamatute asjade jaoks. Otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis kõike muud antakse teile pealegi, on öelnud Jeesus (Mt 6:33). Jaan tundis kutsumust õppida usuteadust. See et ta oli kasvanud pastoriperes, ei ammendanud evangeeliumi. Kodu oli olnud üksnes ukseks uute saladuste ja ülesannete juurde. Ka tollase ühiskonna vaenulik suhtumine kirikusse ei peatanud teda. Kui Jumala saladused saavad meie elu osaks, tegutseb nende kaudu Jumal, võtab meid oma teenistusse.
Kristuse sulane Jaan Kiivit asus 1964. aastal teenima Tallinna Püha Vaimu kogudust. Kolmkümmend aastat kogemusi sellel tööpõllul vormis temast küpse karjase, keda võidi usaldada, sest tema usaldas Kristust. Tolle aja kohta on ta oma jutlusteraamatu saatesõnas öelnud: Mitte omad mõtted - nii on mind õpetatud - vaid sõna Jumala käest on see, mida vajame. Enda usuline harimine, enda teoloogiline täiendamine, enda kursishoidmine inimeste vajaduste ja hädadega maailmaajastu antud hetkel on iga kuulutaja põhiülesanne. See tähendab tööd ja vastutust Jumala ees, et ta saaks kasutada neid väiksemaid või suuremaid andeid, mis ta kellelegi meist on andnud. Talle oli neid rohkesti antud ja ta kasutas neid kui hea majapidaja.
Alates 1980. aastast usaldati õpetaja Jaan Kiivitile ülesanded ka kirikuvalitsuse majapidamises. Assessorina oli tema juhtida kiriku haridus- ja kultuurielu, seejärel välissuhete arendamine, millele ta pühendus sõna otseses mõttes viimse hingetõmbeni. Oli ta ju sõitnud Peterburi meie kiriku esindajana, ees ootasid mitmed välissõidud ja kohtumised. Pilk teiste rahvaste ja kirikute ellu aitas tal veelgi sügavamalt näha Jumala saladuste rikkust - usu- ja inimelu mitmekülgsust ja keerukust.
Ühtaegu oli see töö tunnistuseks ja osaks Kristuse vaimuliku ihu, kiriku, ülemaailmsest kokkukuuluvusest. Nõndasamuti tahtis ju ka Paulus julgustada nende südameid, kes on kokku liidetud armastuses ja täieliku mõistmise kogu rikkuse, Jumala saladuse - Kristuse - tundmises. (Kl 2:2). Seda saladuse tundmist jagas Jaan Kiivit ka akadeemilisel alal, õpetades palju aastaid praktilist usuteadust Usuteaduse Instituudis, aidates kaasa usuteaduskonna taasavamisele Tartu Ülikoolis ja olles ülikooli kuratooriumi liige. Pooleli jäi kavandatud loengusari. Saladuste majapidajalt oli, mida õppida.
Jumal oli juhtinud teda imestamisest imedesse, oli valmistanud majapidajaks ja ülemkarjaseks Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus. 1994. aastal valiti ja pühitseti Jaan Kiivit peapiiskopiks. Oma esimeses läkituses ütleb ta: Maailm ja Eesti ei vaja ka uuel aastal midagi muud kui inimesi, keda on puudutanud Jumala armastuse ime Kristuses! Tema kaudu on alanud ja jätkub uus loomine. Tema kaudu võib meis ja meie ümber pimedus taganeda valguse ees, ülekohus õiguse ees, vale tõe ees, kurjus headuse ees, hirm armastuse ees, surm elu ees...
Armsad õed ja vennad! Kas ei ole see öeldud otsekui tänaseks päevaks? Kristuse armastusohver ja ülestõusmise saladus, tema võit surma üle, avab meile varjatud sihid - ülestõusmise ja elu. Meie kõigi austatud peapiiskopi vaimusuurus peitub selles, et ta oli suur Kristuses.
Kes lapsesilmil on avatud uuele, usaldab Jeesuse kombel taevast Isa, see on saanud täismeheks Kristuse täisea mõõtu mööda - nii nagu Jaan Kiivit seda alati igatses olla. Võime olla kindlad, et tal on eesõigus olla koos Kristusega, et tema kohta kehtib Issanda tõotus: Kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid kaasa enese juurde, et teiegi oleksite seal, kus mina olen (Jh 14:3). Trööstigu, julgustagu ja innustagu see meid. Kandkem endas edasi seda sõnumit, millega alustas ja mida ka ise ustavalt järgis meie kiriku senine ülemkarjane.
Saladuste majapidaja kohta lisab apostel: Ent majapidajailt nõutakse, et nad oleksid ustavad (1Kr 4:2).
Kõike, mis oli usaldatud Jaan Kiiviti hoolde, tegi ta pühendumise, siiruse ja südamega.
Silmapaistva kiriku- ja rahvajuhina seadis ta kõrgele kristlikud väärtused: vabaduse, inimväärikuse, vaimuliku sügavuse ja harituse. Ta kutsus hoidma ja hindama usulisi juuri, seadma eetilisi sihte, toetuma Jumala Sõnale. Ülemkarjasena ja vaimuliku isana hoolis ta kogu rahva käekäigust. Tänulikuna jääb teda mälestama meie kiriku arvukas vaimulike pere, kellest suure osa on ta ise ametisse pühitsenud. Samuti kogudused, sest ta pidas alati tähtsaks olla nende keskel.
Aga ta oli ka armastav pereisa. Pidas kalliks oma lähedasi ja tahtis olla koos nendega. Õnn on, kui meid on puudutanud Jumala armastus ning avanud meie südamed nägema nähtamatut, on ta öelnud. Tõsi. Armastust näeb vaid südamega. Tema nägi ja jagas seda inimestega enda kõrval. Ta oli nende hulgast, kelle suhtes täitus Pauluse palve, et Jumal neile oma kirkuse rikkust mööda annaks väge saada tema Vaimu läbi tugevaks seesmise inimese poolest... ning ära tunda Kristuse armastust, mis ületab iga tunnetuse, et te oleksite täidetud Jumala kogu täiusega. (Ef 3:16.19).
Seda armastust jagades palvetame täna ka selle pärast, mis temas veel poolikuks jäi. Me palume, et Kristuse arm teda lunastaks ja meie vend, austatud peapiiskop Jaan Kiivit, võiks koos kõigi pühadega seista kui ustav sulane oma isanda ees, kes ütleb: Sa oled olnud ustav pisku üle, ma panen su palju üle. Mine oma isanda rõõmupeole. (Mt 25:21). Aamen.
Andres Põder
EELK peapiiskop08.09.2005 Tallinna Kaarli kirikus
« tagasi ⇑ üles