« tagasi
JÕULUJUTLUS
Aga Iisai kännust tõuseb võrse ja võsu tema juurest kannab vilja. Ja tema peal hingab Issanda Vaim, tarkuse ja arukuse Vaim, nõu ja väe Vaim, Issanda tundmise ja kartuse vaim. Js 11:1-2
Armsad jõuluõhtu kirikulised, õed ja vennad! Oleme äsja üheskoos laulnud sajandeid kõlanud jõululaulu: Üks Roosike on tõusnud, küll õrna juure seest, kuis vanemad on laulnud, ta tuli Jesse - uuemas tõlkes Iisai - soost... kesk talvel külmal ajal, ta kasvas ülesse.
Tänavu on erilised jõulud. 90 aastat tagasi saavutas Eesti rahvas üksteise järel nii kirikliku kui riikliku iseseisvuse. Milline oli juur? Milline oli aeg?
22. detsembril 1917 kirjutas Sakala: Kui luupainaja lasub inimeste pääl hiigla ühiskondline murrang, mis on hävitanud vanad tõed ja pahupidi pööranud selged mõisted. Kui aasta eest läksime rahupühadele vastu sõja õudse märgi all, siis oli ometigi lootuseid... Nüüd aga tammume kui hulguvas tuisus perspektiivita ja ootame, mida homne päev toob. Ristirahva Pühapäevalehe jõulunumber lisab: Pea iga päev tuleb teateid röövimistest, tapmistest ja põletamistest. Külm ja tuisune on olnud suur osa meie ajaloost.
Hoolimata kõigest on roosike inimsüdametes tõusnud ja kasvanud. On tõsiasi, et iseseisvuse saavutasime ristirahvana. Kirikust sai - olgu Piiblit tõlkides, kirjakeelt ja rahvakooli luues, haritlaskonda kujundades või inimeste eneseväärikust ja võimekust kasvatades, meie vabaduse ämmaemad. Rahvas jäi usule truuks ka vabas Eestis. Juubeliaastal, kui elu Eestimaal on nimetatud paremaks kui kunagi enne, on põhjust mõelda oma juurtele, oma identiteedile. Seda nõuab nii tänulikkus kui arukus.
Juuretus tekitab hirmu ja agressiivsust. Kas ei osutu just see tõrvatilgaks meie tänases meepotis, rikkudes ära ka hea ja ilusa. Hoolimatus endast ja teistest, kodu- ja koolivägivald, alkoholismi, narkomaania, hivi ja aidsi levik on vaid välised märksõnad. Kujutlus elust peitub sisimas. Mis on meie identiteet, meie inimesepilt?
Mäletan üliõpilasajast professor Elmar Salumaa prohvetlikke sõnu: Nõukogude võim ei saa kaua püsida, sest ateismil, mida ta kuulutab, puudub antropoloogia. Kui ei ole pilti inimesest, ei püsi ka ühiskond. Saint Exupéry “Väikeses Printsis” ütleb lill: Inimesed? Seda ei või iial teada, kus nad on. Tuul ajab neid kord siia, kord sinna. Neil pole juuri. See teeb nende elu väga raskeks.
Otsida inimest, inimese alget ja ideed, on meie elu suurim väljakutse. Me ei saa sel puhul eirata minevikku, sest inimkond on kestnud ka enne meid. Kas märkame tähelepanu väärivaid jälgi, kändu või juurt, milles võrsuda?
Prohvet Jesaja räägib Iisai kännust. Iisai oli Iisraeli omariikluse rajaja, kuningas Taaveti isa, oluline jätk Jumala tõotuste ahelas. Tema poja Taaveti kohta öeldakse Vanas Testamendis: Ja Issanda Vaim tuli võimsasti tema peale (1Sm 16:13). Sellesse järjepidevusse kuulub viljaka võsuna jõululaps Jeesus.
Apostel Paulus kirjutab roomlastele, et Iisai juurest tuleb see, kelle peale kõik inimesed võivad panna oma lootuse, kelle pärast kõik rahvad ülistavad Jumalat tema helduse pärast. Ta peab silmas Kristust. Temas on antud nii lepitus ja andeksandmine kui ka inimesepilt, mille läbi sünnib uus elu, ühiskond ja osadus. See pilt on ajaproovile vastu pidanud. See pilt on elav sellepärast, et Jumal on elav Jumal - Kristus elab ja meiegi peame elama.
Mineviku nõrgale juurele, meie ajaloolisele teadmisele Jeesusest Petlemma sõimes või Kolgata ristil, lisandub Issanda elavaks tegev vaim - tarkuse ja arukuse Vaim, nõu ja väe Vaim, Issanda kartuse ja tundmise vaim! Sellepärast püsib kirik, sellepärast on evangeelium aktuaalne.
Kristlik antropoloogia, pilt inimesest, pole niisiis filosoofiline traktaat vaid elav isik - Jumala Poeg, kes meile on antud. Evangelist Johannes tunnistab: Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks (1:12). Kirjas efeslastele öeldakse: Nüüd te olete valgus Issandas. Käige nagu valguse lapsed - valguse vili on ju igasuguses headuses ja õigluses ja tões, uurige, mis on Issandale meelepärane, ja ärge hakake pimeduse viljatute tegude kaasosaliseks, vaid pigem paljastage neid!
Lill keset külmust ja pimedust on ime. Lille võib vihata sellepärast, et ta juba iseenesest tõestab millegi ilusama ja väärikama võimalikkust. Lille võib armastada sellepärast, et ta nimelt seda teeb. Lill on kingitus, suhtumine on meie valik. Nõnda ka Jeesusega!
Tehkem oma süda ja Eesti usu läbi suureks ja ilusaks! Laskem Kristusel, uue lepingu vahemehel, kaotada jumalariigi piirid, et ka meie sinna kuuluksime. Taastagem oma vaimne identiteet, olgem ristirahvas, ristitud rahvas. Ristimine on osaduse märk Kristusega ja meie kristlike juurtega - väärtustagem seda ja palugem Issanda Vaimu ligiolu. Õitsegu meie elus Jumala armastuse, õnnistuse ja kirkuse kaunis roos. Olgu see meie jõulu- ja aastapäevakink! Aamen.
Andres Põder
Peapiiskop24.12.2007 EELK Maarja-Magdaleena kirik
« tagasi ⇑ üles