« tagasi
SAUA JA PAUNATA MAAILMA MUUTMA
Eesti-Soome koguduste majandusfoorum
"Eetilised väärtused ühinevas maailmas"
Nõnda läkitab Jeesus jüngrid maailma - ilma võimu ja rahata. Vähemalt oma põhimissioonis ja väärtustes. Mis on nende kapital? Evangeelium, usk, eetos, uuesti mõtestatud elu - see on neile antud maailmas toimetulemiseks ja maailmale edasiandmiseks. Milline on aga maailm?
Kui modelleerida tänane maailm 100 elanikuga külaks, oleks pilt järgmine: Meie külas elaks 57 asiaati, 21 eurooplast, 14 põhja- ja lõunaameeriklast, 8 aafriklast. Valgeid oleks kokku 30, värvilisi 70. Kuue inimese käes meie külast oleks 60 % kogu küla rikkustest ja kõik need kuus pärineksid USA-st. Kahjuks ei vastaks 80-ne külaelaniku elutingimused elementaarsetelegi nõuetele ning 70 neist ei oskaks lugeda. 50 inimest meie külast kannataks pideva alatoitluse all. Ühel meist oleks ülikooliharidus ja ühel oleks isegi arvuti.
Hommikul tänavale astudes tuleb meil valida, kellele minna külla, kellega koos tööle või vaba aega veetma. Keda me neist usaldame, kes on meie partneriks, kes on meie suhtes heatahtlik, kes ülekohtune, kes terrorist. Küllap on neil inimestel ka teatud ühisjooned, käitumismallid, mille tõttu teame, kas võime neid usaldada, kas nad sobivad meiega või ei.
Meie külas oleks 34 kristlast, kellest 21 on katoliiklased või ortodoksid ja 13 protestandid. Muhameedlasi oleks 19, hinduiste 13, budiste 6, hiina usundite kuulujaid 4, ülejäänud uskkondi esindaks 5. Ülejäänud uskkondi esindaks 5. Neid, kes ei oskaks oma usutunnistust nimetada või peaks end ateistiks oleks 19. Millised võimalused on kristlastel täita siin oma ülesannet? Millised võimalikke ootusi ja arenguid kohtame sellises maailmas? Üritan välja joonistada mulle olulisemana tunduvad põhisuunad.
1. Ühiskonna multikultuursus
Eelmise sajandi teisel poolel sai valdavaks ettekujutus multikultuursest ühiskonnast. Ratsionaalne Euroopa, eriti sekulaarne humanism lootis teatud ülemaailmse metakultuuri tekkele. Tõsi, rahvusvaheline õigus, vabakaubandus ja infotehnoloogia on loonud selleks teatud eeldused. Sünkretistlike usundite ja maailmavaadete teke Õhtumaa kultuuris - näiteks New-Age - peegeldab siiski pigem kultuuri identiteedi kriisi kui universaalse tsivilisatsiooni teket. Kui mõnes riigis keelatakse avalike jõulupidude pidamine seetõttu, et see riivab nende tundeid, kes jõulusid ei pea, ei kujune seeläbi ometi uut kultuuri, kus kõik elanikud peaksid üheaegselt kõigi usugruppide pühi või ei peaks ühtegi neist. Kuivõrd kultuur on ühiseid väärtusi omavate ja ühiste käitumisreeglite järgi elavate inimeste kogum, siis "multikultuuri" kui niisugust tekkinud ei ole. Selleks ei saa lugeda riiklikult või rahvusvaheliselt kehtestatud reegleid erinevate kultuurigruppide kooseluks. Need ei kujuta endast omaette kultuuri eelnimetatud tähenduses.
Kõneldes lähinäidetega Euroopast, võib meenutada Rootsi multikultuursuse printsiipi, mille kohaselt immigrandil on õigus kultuuri vabale valikule. Selle hulka kuuluv emakeelne kool on vanemate kultuuritaustast tingitult toonud vastuväiteid riiklikus õppekavas olevatele õppeainetele - seksuaalõpetusele, ühiskonnaõpetusele, loodusõpetusele jne. Samuti tõrjub heaoluriik välja funktsioone ja kohustusi, mis teatud kultuurides kuuluvad perekonna eetiliste kohustuste hulka. Probleeme on olnud ka rituaalsete loomohvritega, mis ei vasta asukohamaa seadustele. Prantsusmaa diskrimineerivad seadused usuliste reeglite suhtes on samuti värske näide. Peab tõdema, et ka Eestis pole õnnestunud eesti- ja vene kogukonna integratsioon, sulandumisest rääkimata, ka eetilistes hinnangutes mitte. Pole ime, et kultuuride ja religioonide ühtesulandumise asemel on hakatud taas kõnelema tsivilisatsioonide kokkupõrkest, nagu seda on kirjeldanud Samuel Huntington. Suured maailmareligioonid on põhitunnuseks nende tsivilisatsioonide piiritlemisel.
Tõsi, mõned üritavad päästa globaalkultuuri ideed, lahutades sellest olemuselt konservatiivse religiooni, fundamentalismi või religiooni individualistlikud vormid ja ütlevad. et tegu on lihtsalt "ebakultuurse", harimatu subjektivismiga, suutmatusega muutuva maailmaga kaasas käia. Konflikt oma kultuuri nõrgenenud väärtustega tingib radikalismi. Võiks ka väita: põhjendamatu eetiline relativism tingib niisama põhjendamatu fundamentalismi. Kristlased ja moslemid jagavat pigem ühiseid eetilisi arusaamu. Ühend on juba õppinud elama koos sekulaarse maailmaga või on see lausa osa nende endi identiteedist, teised veel mitte. Selles võib olla oma jagu tõtt, kuid niisugune kultuuri ja usu eristamine on siiski kunstlik.
Barbaarsus pingestab globaliseeruvat maailma, kus sulanduvad korraga kõikide kultuuride ajalood. Maailm on liimist lahti. Kultuurid, kelle usuline alus on paigas, kelle moraal on tugevam, osutuvad väärtuste - enamasti õnneks küll veretus - võitluses võitjaks. Oma kõnes eesti arvamusliidrite kohtumisel aasta algul viitas sellele eurovolinik Siim Kallas, kutsudes üles tugevdama kristlikku moraali, eriti pereväärtusi.
2. Eetose universaalsus
Samal ajal on püütud leida ja teostada eetose universaalsust. Räägib ju ka Paulus Roomakirjas sellest, et kõigile inimestele on antud võime loodu kaudu ära tunda Jumalat ja tema tahet nii, et keegi ei saa vabandada. Seda mõtet on edasi arendanud nii evangeelsed kui katoliku teoloogid. Enim tähelepanu on äratanud globaalse eetika projekti välja pakkunud Hans Küng. Tema visandite alusel koostati 1993. aastal Maailma Religioonide Parlamendi poolt "Globaalse eetika deklaratsioon". See sisaldab endas eri usundite esindajate kokkulepet eetiliste baasväärtuste osas. Näiteks on hästi tuntud õige käitumise kuldreegel (Matteuse 7:12), mis veidi erinevas sõnastuses leidub pea igas usundis.
Globaalse eetika ideega töötavad mitmed uurimiskeskused, rajatud on mahukaid rahvusvahelisi programme, nii religioosse kui ilmaliku orientatsiooniga. Viimased usuvad, et kõigis inimestes on peidus humanistlikud, universaaleetilised hoiakud, mida kultiveerida. Küng pakub peamise teena välja dialoogi erinevate religioonide, kultuuride ja tsivilisatsioonide vahel. Sellele viitab ka Huntington "Tsivilisatsioonide kokkupõrke" viimases osas. Dialoogi sideainena näeb Küng just maailmausundeid. Umbes sama meelt on sotsiaalanalüütik Francis Fukyama, kelle väitel nimelt usundist lähtus idee, et ülima astme kogukond, milles kehtivad usundi kõlblusreeglid - kõrgeim usaldusring -, peaks olema inimsugu tervikuna.
Ajalooteaduse suurkuju, Arnold Toynbee, nägi mitte ainult Õhtumaa vaid iga tsivilisatsiooni allakäigu peatamise võimalust religiooni rolli suurendamises, sest siin on tegev moraalselt loominguline vähemus. Seda mõttekäiku arendades küsib kardinal Joseph Ratzinger, tänane paavst, kas on võimalik taaselustada üleüldist religioosset vaimsust, luues sünteesi kristluse ja kogu inimkonna usulise pärandi alusel? Kõigepealt eeldab see aga meie endi usulist innukust.
Väärtuste laialilammutatud maailma üritavad uuemal ajal kokku panna ka erinevate teadusalade mõtlejad, otsides eetose objektiivset ja universaalset loomust. Nimetada võib arengupsühholoogiat, kus inimkäitumist kirjeldatakse hoopis teisiti kui seda kultuuriliselt relatiivseks ja vaid sotsiaalselt tingituks pidavas postmodernismis. Samuti on loodusteadustes jõutud kõiksuse teooriateni, mille filosoofiliseks laienduseks võib pidada näiteks Ameerikas tekkinud spiraalse dünaamika mudelit või integraalset filosoofiat. Nende järgi kätkeb inimvaimu areng endas nii primitiivseid elemente kui suundumist eetilistele kõrgtasanditele. Sealgi nähakse usulises teadvuses jõudu, mis suudab ületada inimliku väikluse.
Usun, et ka laienev rahvusvaheline koostöö nõuab enam eetikat kui poliitikat. Kristlastena on meie ülesanne kujundada Euroopa Liit ühenduseks, mis põhineks kõigepealt ühistel väärtustel ja usulistel juurtel ning alles seejärel äril. Just usuline absoluutsus, millega inimese väärikust ja inimõiguste absoluutsust tuleb väärtustada, on meie vabaduse ja inimliku suuruse tegelik garantii.
3. Ühiskondliku kapitali taasloomine
Ühiskondliku kapitali taasloomine on muutunud tänase maailma üheks võtmesõnaks.
Tööstuslik tootmine, linnastumine ja sõda rebisid puruks traditsioonilised sotsiaalsed sidemed ja eetilised väärtused. 60-ndate nn. beeipuumi põlvkonda, eriti USA-s, iseloomustas soov katsetada tavaväärtusi eiravaid uusi ideid. Tegu oli "mina-põlvkonnaga", kus keskseks tunnuseks eneseimetlus ja nartsism: Keegi ei tule mulle ütlema, mida ma pean tegema! Liberalism ja relatisvism kujunesid postmodernse ajastu nurgakiviks. Selle järgi ei ole kõlbelistel ja eetilistel otsustustel mingit mõistuspärast alust. Ükski kultuur või moraalinorm ei saavat olla teisest halvem ega parem. Tegu olevat vaid subjektiivsete sotsiaalsete nähetega. Mingit hierarhilist mõõdulinti ei eksisteerivat, autoriteete ei vajatavat. Kui 1950. aastal usaldas enamik Euroopa ja Ühendriikide elanikest oma valitsust, siis 1990-ndate aastate alguses vaid tühine vähemik. Perekonnad lagunesid, vallaslaste arv kasvas, narkomaania ja kuritegevus suurenes. Ilmalik humanism ei suutnud kõlbelist langust peatada. Tegu oli Õhtumaa kultuuri "suure vapustusega".
Kui reeglite lõhkumisest saab ainus reegel, väheneb ühiskonna sidusus ja teovõime. Kõlbelised väärtused ja reeglid ei ole lihtsalt isiku vabadusele meelevaldselt seatud piirangud, vaid mis tahes koostöö vältimatu eeltingimus. See on "ühiskondlik kapital", mis on otsustav nii äris, poliitikas kui pereelus. Ühiskondlikud voorused nagu ausus, vastastikune toetus ja sõnapidamine on väärt valik mitte lihtsalt oma eetilise väärtuse tõttu - neil on ka tõeline dollariväärtus ja nad aitavad neist lugu pidavatel rühmadel jõuda ühiste eesmärkideni, kirjutab Fukuyama. Ökonoomika terminiga - vähenevad "tehingukulud", kõikvõimalikud tagatised ja garantiid. Isegi nõukogude ajal otsisid kolhoosiesimehed mõnikord laohoidjaks mitte kommunisti vaid usklikku meest.
Kaheksakümnendate keskel hakati järjest rohkem küsima, kas eetika dilemmaks on ikka see, kuidas kasutada oma õigusi, ilma teise õigusi rikkumata, või hoopis see, kuidas elada moraalset elu, millesse kuuluvad kohustused enese, perekonna ja üldse inimeste ees.
Vabanedes traditsioonilistest sidemetest abikaasa, pere, kutsetöö ja kirikuga arvati, et ühiskondlikke sidemeid on ikka võimalik luua, nüüd juba omal valikul. Neid ei saa siiski luua ilma reegliteta. Uuesti leiutatud eetiline jalgratas osutub aga õige sarnaseks vanale. Ühiskondlikku kapitali loovad normid peavad sisaldama neidsamu kristlikke voorusi, mida Max Weber on kirjeldanud teoses "Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim". Reformatsiooni mõjul sai ausus, abistamine ja säästlikkus ka väljaspool perekonda palju olulisemaks kui varem. Väärib märkimist, et president Lennart Meri on oma kõnedes kutsunud üles taastama Eestis protestantlikku tööeetikat. Ka Fukuyama paneb lootuse "suure vapustuse" järgses ülesehitustöös usulisele ärkamisele: Kui see nii ei ole, siis võime õigustatult küsitavaks pidada ka Suure ülesehituse toimumist tervikuna, ütleb ta.
Kirik - kas kõlbluse reservaat või reservuaar?
Eelöeldud arenguid silmas pidades ei ole kirikul kindlasti põhjust hilinenult kaasa minna eetiliste väärtuste devalveerumisega ja selles mõttes liberaliseeruda. Etteheited, et kirik on vanamoodne, ajast maha jäänud, asenduvad siis peagi etteheidetega, et kirikul pole ühiskonnale midagi pakkuda - ta on sama printsiibitu, relativistlik ja utilitaristlik, rääkides vaid kõrvu mööda. Kas sellist kirikut me tahtsimegi?
Kindlasti ei ole kristlastel lihtne vastuvoolu ujuda. Aga kas peakski olema? Pinget Kristuse ja maailma vahel ei saa teha olematuks, olgugi, et just selle maailma ja inimeste jaoks on Kristus tulnud. Kiriku ülesandeks on evangeeliumi mõistetavalt kuulutada, kuid viimselt on see siiski Püha Vaimu töö. Eetilise rigorismiga ei tohi üle soolata, aga veel vähem tohib maa sool tuimaks muutuda.
Nõukogude kord tegi pooleks sajandiks kirikust reservaadi. Seal elasid eetilised väärtused oma traditsioonilist elu, vähemalt õpetuslikult. Küllap on see meie tänane rikkus, millega oleme oma ajast ees. Rahva, sageli ka kirikurahva seas tegi ühiskonna kahepalgelisus, depressioon, jumalatus oma laastavat tööd. Selle viljad ilmnevad suurel määral alles nüüd, kui administratiivse kuulekuse ja tsensuuriga loodud ideoloogiline lakeering on langenud.
Taasiseseisvumise järgne, niinimetatud "võitjate põlvkond" teeb läbi ligikaudu sama protsessi, nagu kunagine beebibuumi oma Ameerikas: Vabadusel pole piire! Individualismi kasv vähendab ühiskondlikku sidusust ja vastutust. 90-ndatel on see pidevalt langenud. Küsitluste andmeil ei osalenud kümnendi lõpul 85% eestlastest ja 92% mitteeestlastest aktiivselt ühegi vabatahtliku ühenduse, klubi või seltsi töös. Kiriku liikmeskonna püsimine on sellel taustal lausa ime. Kui 1993. aastal oli vabaabielusid alla 30-aastaste seas kõigist kooseludest 21%, siis 1998. aastaks oli see kasvanud 46%-ni. 2000. aasta rahvaloenduse andmeil oli kuni 29-aastaste abiellunute hulgas rohkem registreerimata kooselavad paare kui abiellunuid. Abielulahutuste ja vallaslaste arv on ammugi ulatunud üle 50 protsendi. Käesoleva kuu algul tehtud uurimuse kohaselt sallib abieluväliseid suhteid pool küsitletutest, üle poole peab õigeks aborti. Ilmselt mõjuvad eluviisid kaasa sellele, et kolmandik noortest ei ole tervislikel põhjustel sobilikud kaitseväkke. Paljude riskinäitajate põhjal on Eesti maailmas esirinnas. Tõenäoliselt liigub meie kõlbeline ja usuline areng Lääne hilismineviku järgides veel mõnda aega ajas tagasi, samal ajal kui elatustase tõuseb. See loob illusoorse pildi ühiskonna võimekusest ja on juba kujunemas rahvusliku julgeoleku riskiks.
Unelmate printsi või printsessi ootused pole aga kuhugi kadunud. Erinevates küsitlustes on perekond, armastus ja ausus esikohtadel. Kuidas selleni jõuda, tundub olevat aga selgusetu. Tahetakse paremat, välja kukub nagu alati. Kui lastevanematelt küsiti, mida kool peaks lastes arendama, nimetati kõige enam (48%) eetilisi väärtusi - sallivust austust, inimlikkust. Kõige viimaseks jäid perekond, tervis ja kultuur (vastavalt 3, 2 ja 2%). Usk sinna ei mahtunudki. Paari aasta eest pidas seda väga oluliseks vaid 5%. Tee eetika allikale on rohtunud.
Mäletan üht ettekannet ajast, kui koos laulatusega oli riikliku abielutunnistuse saanud 510 paari. Aga teate, kaks neist on juba lahutatud - ei pääse ka kirik sellest, sõnas kõneleja ministeeriumist. Tõsi, eksivad ka kristlased. Küsisin siiski, mitu lahutust on tavaliselt sama arvu ilmalikult abiellunute puhul. No eks me tea, et üle poole ikka, sain vastuseks. Tegu oli mõtteapsuga, sest vastaja ei arvestanud ajategurit. Aga ikkagi! Erinevus kiriku kasuks on kahtlemata suur. Kahjuks ei ole meil kuigi palju võrdlevaid uurimusi lähtuvalt inimeste usklikkusest või uskmatusest. Olen aga veendunud, et kirik on ka täna kõlbluse tohutu reservuaar - mitte ainult teoorias vaid ka praktikas.
Kuidas seda reservuaari maailma ja inimeste heaks kasutada? Nimetan kolm olulist punkti, millele meie kirik on pööranud ja pööramas tähelepanu:
- Koguduste lõimumine kohalikku ellu, osalemine sotsiaalses võrgustikus ja vastutuses. Hoolimine ühiselu probleemidest. Oleme koostanud juhendi koostööks kohaliku omavalitsusega ja dokumendi "Kiriku missioon ühiskonnas". Koos riigiga on arendatud kaplaniteenistust.
- Eetilises ja sotsiaalsetes küsimuses seisukohtade väljatöötamine ja selge esitamine avalikkusele. Siin on tugevama kandepinna leidmiseks tehtud koostööd Eesti Kirikute Nõukogu ja selle eluväärtuste töörühmaga.
- Moraalseks eeskujuks olemine vaimulike ja koguduseliikmete poolt. Eriti oluline on kristlik kasvatus ja peretöö. Olen kutsunud üles ristimisega seonduva tähtsustamiseks, vanemate ja ristivanemate vastutusteadlikkuse arendamiseks. Räägitud on vaimulike eetikakoodeksist.
Esmajoones oleme aga läkitatud kuulutama evangeeliumi. See on piiramatu ressurss. Jumala armastus on lõputu. Me võime küll alustada tühjade kätega, aga mitte tühja südamega. Me saame usus Kristusesse Jumala abilisteks kui vaesed, kes siiski paljusid rikkaks teevad; kui need, kellel ei ole midagi ja kelle päralt on kõik (2Kr 6:10). Moraal, mis elab Jumala armust, ei vaja saua ega pauna.
Andres Põder
EELK peapiiskop26.08.2005 Tallinnas
« tagasi ⇑ üles