KAUA TEHTUD - KAUNIKENE?

29.08.2007 Eesti Päevaleht

Liisk on langenud. Vabadussõja võidusamba ideekavandite konkursi võidutöö on välja valitud. Kui mitmes juba peagi 90. aastaks saava Eesti Vabariigi ajaloos? Kas kaua oodatu on kaunikene? Avalikkuse reaktsioonid on erinevad.

Komisjoni tööst

Hindamiskomisjoni ülesandeks oli valida välja parim nendest 41-st kavanditest, mis olid laekunud võistlusele. Peab mainima, et enamike tööde puhul oli komisjon üksmeelne, lülitades need arutelu järel punkte jagades järk-järgult liidrite hulgast välja. Pikemalt jäädi peatuma viiel tööl, mille puhul koorusid välja ka erinevad eelistused ja vastasseisud, mida tinglikult peegeldavad ka auhinnalistele kohtadele jõudnud tööd. Sellist kavandit, mis oleks rahuldanud kõiki komisjoni liikmeid, see tähendab, leidnud konsensuslikku heakskiitu, nimetatud tööde hulgas ei olnud. Arvan, et taolise võistluse puhul on see loomulik ja peegeldab ka ühiskonna erinevaid ootusi.
Otsus ei tulnud kergelt. Komisjon tegi tõsist tööd ja jõudis tulemusele arutelu, provisoorseid hääletusi ja reglemendikohast punktisüsteemi kasutades. Sisuliselt saavutati ühesugune tulemus, nii nagu see kajastub lõpparuandes.

Peab rõhutama, et komisjon lähtus oma töös riigihanke kutsedokumentatsioonis määratud eesmärgist valida kavand nimelt „Eesti Vabadussõja mälestusmärgi püstitamiseks”. See seadis valikule piirid, tõrjudes tööd, mis keskendusid pigem vabaduse abstraktsele ideele, vabadusaate tänapäevasele või tulevikulisele tõlgendamisele, jättes tahaplaanile konkreetse sündmuse ja neis osalenud inimesed.

Tundub, et mida aeg edasi, seda raskemaks läheb ületada Vabadussõja võidusamba kavandamisel vastuolu selle tegeliku põhjuse ja tänaste huvide vahel. Vabadussõda ja seal võidelnud inimesed, nende arusaamad ja aeg puudutavad järjest vähem kedagi isiklikult. Võimalik tulevikus kavandatav monument saaks olema aina rohkem oma põlvkonna probleemide peegeldus. Kas sellist sundkäiku ongi enam vaja? Mõistagi oleks hea, kui minevik ja tulevik, traditsioon ja tänapäev, äratuntav tähendus ja loov uudsus teineteisele käe ulataksid. Aga see ideaal on nähtavasti unistus ja jäi ka käesoleva konkursiga täies ulatuses saavutamata.
Kindlasti pole põhjust tulemust alahinnata, veel vähem, realiseerimata jätta. Vastupidi: ilmselt on viimane aeg teha teoks nende ootus, kellele Vabadussõda kui konkreetne ajalooline sündmus ja temas väljenduv vabadusiha on olnud olulised. See on meie võlg ja pärand järeltulijatele. Tuleviku teetähised on tundmatud, kui me neid ise - ka Vabadussõja võidusamba näol - maha ei märgi.

Isiklik vaatenurk

Mäletan, et eelmise aasta algul pöördusid minu poole vabadusvõitlejate ja rahvuslike organisatsioonide esindajad ettepanekuga luua sihtasutus vabaduse monumendi rajamiseks. Initsiatiivi osutama ajendas neid Eesti riigi suutmatus samba rajamisega toime tulla. Tegin ettepaneku, et asja huvides tuleks siiski kaasata Vabariigi Valitsus ja Tallinna Linn ning korraldada ühine ümarlaud. Nii ka sündis. Ümarlaud kogunes kaitseministeeriumis ja protsessi asus juhtima kaitseminister. Seal räägiti läbi ja lepiti kokku Vabadussõja võidusamba püstitamise lähteülesanne.

Minu arvates kerkis võidutöö konkurentsis esile sellega, et näis kõige enam vastavat peamisele ülesandele: Püstitada Eesti Vabadussõja mälestusmärk ja „avaldada austust ja tunnustust nii neile inimestele, kes relv käes Eesti rahvale oma riigi rajasid kui ka neile, kes sõna või relvaga Eesti vabaduse ja iseseisvuse eest välja on astunud“ (pakkumise dokument). Vabadusrist oli Vabadussõja kõrgeim riiklik autasu. Selle sümboli kasutamise võimalusele viitas ka lähtedokument. Tunnustuse ja asutuse avaldamise seisukohalt on Vabadusristi kujutisel kahtlemata riiklik ja üldrahvalik tagapõhi ja sellest tulenev mõjusus. Ilmselt on ideekavandi autorid sellest ka lähtunud.

Ristimotiiv võib mõnes tõepoolest tekitada vastaksid arvamisi. Jättes kõrvale esteetilised kaalutlused, on küsimus selles, kas aktsepteeritakse meie riikluse minevikku, tema algaega. Mälestusmärki selleks ju püstitataksegi. Probleem pole kindlasti sümbolis endas, pigem selle vaatamises läbi nõukogude aja ideoloogia prisma. Ristikujundit kandsid uhkusega vabadussõjast osavõtnud. See suudab väljendada nii konkreetset ajaloosündmust kui ka üldinimlikke, üle rahvuslike piiride ulatuvaid ideid - õiglust, armastust, vaimujõudu ja vabadust. Tegu on tõepoolest ajatu ja tulevikku suunatud võidumärgiga. Tõsi. Suuri sümboleid on ajaloos ka kompromiteeritud, ometi, suutmata muuta nende sisu. Kui püüda otsida uhiuut, “puhast lehte“, võib juhtuda, et see ei ütlegi midagi.

Kunstilise teostuse osas saab võidutööle ehk ette heita vähest uudsust ja võimalikku vormilist ebaküpsust. Samas mõjub ajaloolise kujundi kasutamine tavapäraste, juba klišeelikuks muutunud modernsete lahenduste taustal isegi värskendavalt. Tegu on alles ideekavandiga. Autorid on avaldanud valmisolekut asjalikke ettepanekuid arvestada. Kui teha tööd ja näha vaeva, tuleb mitte ainult armastus vaid ka ilu. Selleks on võidutööl kindalasti potentsiaali. Noori autoreid on põhjust õnnitleda ja julgustada.

Alternatiiv?

Huvitavad ja väljendusrikkad olid ka teisele ja kolmandale kohale jäänud võistlustööd. Tundub, et nende nõrgaks kohaks osutus liialt tagasihoidlik keskendumus Vabadussõjale, selle sangaritele ja sümbolitele, vahest mitmetimõistetav modernsus ja emotsionaalne abstraktsus. Võrreldes esikohatööga kogusid nad tunduvalt vähem väärtuspunkte (vastavalt 889, 670 ja 656). Eesmärk, et rahvas saaks järgmisel aastal, Vabadussõja alguse aastapäevaks, „kõigile arusaadava ja vastuvõetava“ mälestusmärgi, oli fikseeritud nii lähtedokumendis kui jäi ilmselt kõlama lõppotsuses. Oli seda palju tahetud? Kas see õnnestus? Kindlasti mitte päris. Vaadates tagasi Vabadussõja samba loomise saagale, võib arvata, et niisugust õnneaega ei saabuks kunagi. Ka siis, kui võitjaks oleks seekord osutunud mõni teine töö. Ilmselt tuleb eestlastel üks sammas lihtsalt kodustada, enamikule mõistetavaks ja armsaks muuta. Alternatiiviks on ilma Vabadussõja võidusambata Eesti.

Andres Põder
Peapiiskop

« tagasi ⇑ üles