« tagasi
VANAST UUDE
00.05.2007 Luteherische Kirche in der Welt, Folge 54/20072007. aasta loosung, Jesaja 43:19a:
Vaata, ma teen hoopis uut: See juba tärkab, kas te ei märka?
Elame maailmas, kus meid tahes-tahtmata ümbritseb vana ja uus, me ei pääse neist mõistetest. Neil võib olla väga erinev tähendus. Nad võivad julgustada või hirmutada. Nad võivad vastanduda aga ka täiendada teineteist. Uus kasvab välja vanast ja vana peitub uues. Nii on see ajaarvamisega. Nii on see inimesega, kes ikka on teel millegi uue juurde, olles samas kinni oma minevikus. Vaja on säilitada olulist, hoida oma identiteeti, iseennast. Samas ei ole inimene rahul iseenda ja maailmaga. Ta tahab olla keegi teine kusagil mujal. Ta igatseb ja ootab muutust -reaalset või kujutletavat. Suured legendid raamatutes ja kinolinal võimaldavad seada hetkeks. Tõeliselt kõneleb see omatehtud, virtuaalne maailm vaid hirmust tuleva ees. Kõige hirmutavam on oht kohaneda ebanormaalsega. Olukord, milles tegelikult kõlavad Jesaja raamatu sõnad.
Kristlik usk vaatab ettepoole, kõneleb julgustavalt uuest. Samas mõtleme minevikule ja otsime oma usule alust Piiblist. Meil on Vana ja Uus Testament. Erinevalt religioonidest, mis seletavad üksikisiku tähendust ümbritseva looduse kaudu või leiavad talle mõtte inimelu igaveses ringkäigus, ilmutab Jumal ennast meile ajaloos. Olgu selleks Aabrahami lahkumine Uurist või Iisraeli rahva põgenemine Egiptusest tõotatud maale – Jumal teeb midagi uut. „Jumal, kes muiste palju kordi ja mitmel viisil rääkis esivanematele prohvetite kaudu, on nüüd päevade lõpul meile rääkinud Poja kaudu,“ ütleb Heebrea kiri (Hb 1:1). Kas ei puutu siin kokku algus ja ots, möödunu ja tulevik? Kas ei ilmu siin midagi, mis tõuseb kõrgemale ajaloost ja võib loovalt sekkuda selle käiku. Meenub Augustinus, kelle meelest aeg loodi koos maailmaga. Kohtumine igavese Jumalaga ajas ületab lõhed ja teadmatuse vana ja uue vahel, aitab inimesel leida iseennast. Mida võime siis näha ja tundma õppida Jumala tegutsemisest ajaloos ja inimeste juures?
Jesaja sõnum on suunatud rõhutud rahvale, inimestele võõrsil, Paabeli vangipõlves. Või ka neile, kes sarnastes tingimustes. See olukord on väljakannatamatu, sest see näib pöördumatu. Seda iseloomustavad lootusetus, kurbus, väsimus, tülpimus. See pole võõras ka tänapäeva inimestele. Oleme sageli kaotanud oma juured, oma sõbrad või lausa iseenda. Resignatsioon ja stress vaevab moodsat inimest. Aga Looja tegutseb, ta teeb kõik uueks! Elukõrbes on tee ja voolab vesi, kõik puhkeb õitsele, vangid pääsevad koju, varemed ehitatakse üles. Sellise pidi maalib Jesaja Jumala tegevusest inimeste juures peatükis, kust pärineb tsiteeritud salm. See on hoopis midagi enamat, kui julgeksime oodata. Veel imelisem on aga, et ususilmaga võime seda märgata ja ette näha segi siis, kui väliselt kõik on veel vana. Sest me teame, et Jumala heldus ja halastus pole lõppenud.
Eesti ajaloost võib tuua näitena pikad okupatsiooniaastad, kui enamusel ühiskonnast oli kadunud lootus iseseisvusele. Kirikus liikmete hulgas oli aga küllalt neid, kes ütlesid: Kaua nii kesta ei saa, varem või hiljem see aeg lõpeb, sest õiglane Jumal elab ja tegutseb. Usk nägi teed kõrbes, kasvas ja kandis vilja. Märgata uut, mida teeb Jumal, tähendab tulevikulootust. Ilma uueta puudub tulevik. Ainult minevik jätkub ja püsib. Psalmist ütleb: „Sa peidad ära oma palge ja nad ehmuvad;…ning pöörduvad tagasi põrmu. Sa läkitad välja oma vaimu ja nad luuakse, ja sina uuendad maa näo.“ (104:29-30). Prohvet kõneleb Jumalast otsekui maastikukujundajast – tema muudab teiseks eluhoiakud ja inimsuhted, lükkab vägevad aujärgedelt, kogub oma rahva, laseb nähtavaks saada Jumala riigi. Peatüki alguse tõotust täpsustades: Jeesuses Kristuses on ta meid lunastanud ja nimepidi kutsunud, me oleme tema päralt ( 43:1).
Kui paljud täna märkavad Teda, kes tõusis „meie ees nagu võsuke, otsekui juur põuasest maast“ (Jes 53:2)? Olemise kõige väärtuslikumad ja otsustavamad tegurid võivad maailmas näida sageli kõige tühisemana. Me ei märka pisiasju, ei vaevu kuulama vaikset muusikat, uudistekünnise ületamiseks peab sündima kindlasti midagi enneolematut. Inimesi lummavad ühiskonna edusammud, väliselt uuenev maailm, moodsad majad ja autod, popstaarid ja edetabelid. Kaasaja ühiskond tahab olla innovaatiline, uudsusest on saanud kaup. Ometi ei tee see inimest ennast uueks. Tarbijalik enesekesksus ja enesearmastus muudab inimese vaimu pigem pimedaks, hoolimatuks ja ahtaks.
Ei ole suuremat vangistust ja võõrsilolekut kui patt, mis meid Jumalast lahutab. See on inimese tõeline häda. See on valdkond, kus möödunu saab halva tähenduse, kus me kõik osutume vanaks Aadamaks, kes on kaotanud paradiisi. Seda olukorda ei saa lihtsalt teha natuke paremaks, remontida ja uuendada. Vaja on hoopis uut – lepitust ja armu, mis on ilmunud Jeesuses Kristuses. „Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis on ta uus loodu, vana on möödunud, vaata uus on sündinud“, kinnitab apostel Paulus (2Kr 5:17) Kristus, Jumala Tall, kannab ära maailma patud. Osadus Jumalaga on taastatud! Kas saab olla radikaalsemat muutust? Olulisemat uuendust? „Vaata, ma teen kõik uueks!“ ütleb Issand Ilmutusraamatus (21:5). Küllap seda uut tõelisust haarab ka Vana Testamendi prohveti pilk. Ning seal, kus muidu kästakse meenutada minevikku, käsib prohvet eelmises salmis selle unustada: „Ärge tuletage meelde endisi asju ja ärge pange tähele, mis muiste on sündinud, “ laske neist lahti!
Mälestused võivad olla need, mis suretavad igatsuse. Võõrsil olevas kogukonnas, nagu olid juudid Paabelis, räägitakse sageli lõpmatuseni üheseid ja samu lugusid minevikust. Need hakkavad elama oma elu. Need hoiavad inimest kinni ka siis, kui mujal on aeg juba ammu edasi läinud. Mälule piisab iseendast, see on läbi imbunud omaenda kannatusest. Mida üksikumaks aga inimene jääb, seda enam ta unustab ja seda enam ta igatseb. Igatsus avab silmad uuele, keskendub vaid sellele, mis ees. Ning igavese Jumala ees oleme viimselt kõik üksinda. See igatsus tähendab avatud südant Jumala Sõnale, tema tööle meie juures, usaldust Kristuse vastu, „kelle läbi on kõik, ja ka meie Tema läbi.“ (1Kr 8:6). Jumala ajalooline ilmutus Jeesuses Kristuses muudab tuleviku lootusrikkaks ja uue äratuntavaks. „Ma unustan kõik mis on taga ja sirutun eesoleva poole, ... Jumala üleva kutsumise võiduhinna poole Kristuses Jeesuses“ (Fil:3:13-14). „Veel ei ole saanud avalikuks, kes me ükskord oleme. Me teame, et kui tema saab avalikuks, siis me oleme tema sarnase,“ ütleb esimene Johannese kiri (3:2).
Kui usume ja usaldame Kristust - veatut, laitmatut ja õiget Jumala Talle, kelles Jumala armastus meid otsib ja päästab - oleme kaasa haaratud muutumisse temas ja tema suunas. Usk on Jumala kingitus, on and. See pole omand, mida valvata ja kaitsta. Pole talent, mille tohiksime maha matta. Usk on eluviis, mida praktiseerida, tunnistada, teostada. Ta on alalises liikumises ja kasvamises. Usk vajab laialijagamist. Tal on alati sotsiaalne mõõde. Kes oma usku endale hoiab, kaotab selle. Usk ei ole isiklik asi. Kirikumüürid ei ole usu varjupaigad. Kogeme seda vaga selgelt Eestis. Kirik pole siin enam ammugi riigi-, isegi mitte rahvakirik. Kiriku võimekus sõltub otseselt sellest, kui tõsiselt tema liikmed oma usku võtavad, kui vastutustundlikult ja veenvalt nad seeläbi Kristust esindavad ja tunnistavad. Üha enam tõdeme, et kirik tänases maailmas peab olema eelkõige misjonikirik. Olen sama mõtteavaldust kuulnud ka kirikujuhtidelt Skandinaavias, Inglismaal ja Saksamaal. Tundub, et see on tänase Euroopa väljakutse. Jesaja raamatu samas peatükis, mõned salmid edasi, ütleb Jumal: „Rahvas, kelle ma olen enesele valmistanud, peab jutustama minu kiidetavust“ (43:21). Vahest on just selles Õhtumaa uus algus?
Prohveti kuulutus puudutab Paabeli vangipõlve lõppu. Paljud ümberasustatuist olid kohanenud, võtnud üle kohalikud tavad ja võõrad uskumused. Leppinud kaotusega, rahva hävinguga. Ustavad aga hoidsid visalt kinni usupärimusest. Nad ei unustanud Jumalat, kes neid ka varem läbi raskete aegade oli kannud. Õpetlased hakkasid koguma vanu pärimusi, neid uuesti läbi mõtlema ja ellu rakendama. Eksiilist sai vaimse uuenemise aeg, teatud liiki reformatsioon. „Ärge muganduge praeguse ajaga vaid muutuge meele uuendamise teel,“ kutsub üles apostel Paulus (Rm12:2). Kas pole meilgi aeg pöörduda tagasi oma kristlike juurte juurde, sõnastada tänase Euroopa ühisdokumentides oma usk Jumalasse? Kas ei ole usuline uuenemine meie esmane prioriteet? Need, kellele Jesaja kunagi Jumala hea sõnumi edastas, võisid tärkavat uut ise läbi elada. Pärsia kuningas Kyrose loal pääsesid nad pärast aastakümneid kestnud asumist võõrsil tagasi koju – Jeruusalemma ja Judeasse. Terve peatükk räägib sellest, kuidas Jumal kogub kokku oma rahva igast ilmakaarest. See puudutab ka meid. „Tulge minu juurde kõik, kes te olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise,“ ütleb Issand Jeesus (Mt 11:28). Rahu Jumalaga tema risti läbi võimaldab seda. See ongi kodurahu.
Jesaja sõnum julgustab ja innustab meid tegutele. Kutsub kuulutama evangeeliumi, nägema koduteed, ehitama osadust. See on meie osa. Kas ja miks on see võimalik? Kas ei ole inimene see, kes muudab maailma? Rajab kõrbesse aiad ja paneb jõed teistpidi jooksma? Kas ei valda meid kiusatus olla kui Jumal? Just see oleks patt. Me ei tohi kunagi alahinnata Jumala armu ega unustada ära tema heategusid! „Vaata, mina teen uut!“ ütleb Jumal. Ka meie head teod on tema tegevuse vili. Meie suutlikkuse tagatiseks on tema töö. „Mina, mina olen Issand, ei ole muud päästjat kui mina“, ütleb Jumal oma rahvale (Jes 43:11). Veel enam: „Ei ole sina, Jakob, mind kutsunud, ei ole sina, Iisrael minu pärast vaeva näinud... „ vaid sa oled mulle tüli teinud oma pattudega, oled mind vaevanud oma süütegudega.“ (s. 22 ja 24b). „Mina, mina olen see, kes kustutab su üleastumised iseenese pärast ega pea meeles su patte“ (s. 25). Prohveti pilk haarab Uue Testamendi rõõmusõnumit: Jumal armastab meid, patuseid inimesi! Apostel Pauluse sõnadega: „Ent Jumal teeb nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest, kui me olime alles patused“ (Rm 5:8).
Elu Jumala armus – see on tõeliselt uus! See on igavene elu. Surnud ja ülestõusnud Issanda läbi on meiegi jaoks surm võidetud ja ootamas uus taevas ja uut maa. See on sõnum, mis suudab uuendada ka meie tänast maailma ja inimest – teha hoolivaks ükskõiksed, julgeks arad, tugevaks nõrgad, õigeks patused. Ühelgi uuel päeval või aastal ei vaja me enamat kui armu, milles Issand meid oma Sõnaga juhib ja oma Vaimuga valgustab. Meile saab küllalt tema armust!
« tagasi ⇑ üles