EETOS JA ÜLESTÕUSMINE

29.03.2007 Videvik

Kirikupühadel on eluorientatsiooni kujundav ülesanne. Suur Reede ja Ülestõusmispühad panevad meid mõtlema hoopis surmale, pealegi kaunis äärmuslike nurkade alt. Ühelt poolt kannatus, traagika ja ülekohus. Teisalt võimatuna näiv ime Jeesuse ülestõusmise näol surnuist. On neil tähendust meie ellusuhtumisele? Pigem püüame vältida seda, mis ebameeldiv ja arusaamatu. Siiski on surm tõsiasi, millest me mööda ei pääse. Kas see kindlustab või hävitab meie moraali?

Teame kõik tihti Prantsuse kuningas Louis XV-le omistatud lauset: Pärast meid tulgu või veeuputus. Tundub, et tänapäeval mõistetakse selle all eelkõige hoolimatut kõikelubatavust ja karistamatust, mida võimaldab surm. Surmal on siin päästja roll. Surm võimaldab ebaõiglust ja kõlvatust, toetab ja stimuleerib seda. Muidugi mitte igasugune surm, vaid surm, mis on lõplik, mida mõistetakse materialistlikult ja ateistlikult. Juba Voltaire, mainitud kuninga kriitiline kaasaegne, juhib sellele tähelepanu ja kirjeldab, kuidas just taoliselt mõtlevad mehed Rooma senatis hukutasid vabariigi. Ta küsib retooriliselt, kas keegi tahaks, et tema võlglane, prokurör, notar või kohtunik ei usuks Jumalat. Teisi sõnu, ei vastutaks.

Sageli imestame inimeste ja ajaloo lühikese mälu üle. Tõsi, see võib olla teatud loomupärane kaitsemehhanism. Aga täielik mälukaotus on võrdsustatav enesekaotuse ja surmaga. Nii jõid lahkunud antiikse kujutluse järgi allilmas unustuse jõest, Lethest. Me ei soovi seda. Sama raske on aga ette näha oma tegude tagajärge, oma tulevikuseisundit. Kui juba tulevik on tänase jaoks praktiliselt olematu, kuivõrd enam see, mis ootab meid sealpool surma. Ometi ei kiida keegi heaks poliitilist või sotsiaalset lühinägelikkust. Miks peaksime siis leppima sellega, mõeldes inimsaatusele tervikuna. See, et surmale järgnev on vaid usus hoomatav, võib olla nii nõrkus kui tugevus. See säilitab meie inimliku vabaduse, andes ometi võimaluse arvestada inimloomuse eetilise palge ajatu tähendusega.

Üheks sarnaseks seletuseks on kuulus Pascali kihlvedu. Blaise Pascal väitis, et ka siis, kui me ei saa kontrollida, kas Jumal on ja mis ootab meid peale surma, on lõpmatult otstarbekam temaga arvestada. Isegi juhul, kui teda ei oleks, ei kaotaks me midagi, pigem oleksime hoitud kurja tegemast. Kaalul on kõik või eimiski. Vastutusele Jumala ees tuginevad nii kümme käsku kui pea kõik ajaloolised moraalisüsteemid. See on üldinimlik ja arukas. Inimelu eetilist väärtust ei saa taandada ühiskondlikule hetkekokkuleppele. Neid on olnud ka väärituid ja inimvaenulikke. Vajame igaviku mõõdupuud, julgust seista ka Jumala kohtujärje ees. Küsimus, kuidas õigesti elada ja kuidas õigesti surra, on seotud. Kõlab ju meie eetilise kultuuri klassikaline üleskutse: Memento mori – mõtle surmale! Bernt Notke surmatants ei ole üksnes kunsti ja ilu, vaid mõjuvõimsa moraalse idee väljendus.

Kiire majandusliku edu ihalus kipub olema lühinägelik. See jätab kõrvale paljud inimloomusele olulised asjad, ei oska ega taha ette näha tagajärgi. Sotsioloogid on tõdenud, et noore põlvkonna elunägemine on pigem punktuaalne kui lineaarne. Käitutakse, nagu elataks igavesti, nagu oldaks igavesti noored, rikkad ja ilusad. Nautluskultuur ei varu vaimseid ressursse. Ja olevik võib varjutada mitte ainult igaviku, vaid ka maise tuleviku silmapiiri. Laste sünd osutub ebavajalikuks, abort omandab legitiimsuse. Veel ei hirmuta vanadusüksindus ega vananev ühiskond. Riskid, mida toovad meelemürgid või ekstreemne seksuaalkäitumine, leiavad demokraatia ja inimõiguste toel moraalset õigustust. Kipume elama võlgu mitte ainult majanduslikult vaid ka vaimselt – kasutades eetilist kapitali, mida on loonud eelmised sugupõlved. Või hoopis nende arvelt, keda veel polegi. Pisuhänna eest surematut hinge pandiks anda näib väikese riskina.

Ülestõusmispühade aeg ja sõnum avab otsekui hauaukse. Surm kaotab oma maailmavaatelise totaalsuse, oma demoraliseeriva võimu. See on kõigi religioonide ühine suundumus, kuid kristluses võidutseb elu Jumala halastava teona Kristuses. Temas on nii jumaliku elu eeskuju kui ka pääste surmast ja hukkamõistust. Usk temasse annab osaduse armastava Jumalaga ja igavikuga. Apostel Paulus kirjutab: Kui Kristust ei ole üles äratatud, siis on teie usk tühine, siis olete te alles oma pattudes (1. Korinose 15:17). Uus eluhoiak, südamepuhtus ja eetos inimese püsiva kõlbelise loomulaadina saab alguse ülestõusmiseusus. See on olnud Õhtumaa eetilise kultuuri nurgakivi, mida ei maksa alahinnata. Surma unustamine või ignoreerimine seda ei asenda.

Tänavu keelustati kulupõletamine. Seda võib mõista, kahjud on liig suured. Miks siiski haaravad inimesed tiku, et mustaks muutuvat maad imetleda? Enam kui praktilist otstarvet võib selles näha rituaalset käitumist – inimhinge sisemist soovi vabaneda vanast, kõlbmatust ja elutust ja juba vaimus aimata uue kevade tärkavat rohelust, selle saabumisele justkui ise kaasa aidata. Suurt elumuutust on lihtsam taandada loodusele kui seda ise teoks teha. Võime siiski rõõmustada ja olla tänulikud, et meeleparandust ja igavese elu lootust pole ära keelatud. Just ülestõusmiseusus kasvab üles ja kannab vilja see, mis juurdub Jumala armastuses.

« tagasi ⇑ üles