« tagasi
KES ELUSTAB SÜDAME(TUNNISTUSE)
21.12.2006 VidevikJõulukaartide sulnis idüll, maa kaunistuste karras ja tuledesäras, kingikuhjad ja jõululaulude hingeülendavad helid - tundub, et oleme jõudnud talveparadiisi selles külmas ja kalgis maailmas. Kaua kestab see headuse avalik presentatsioon? Kas jõulurahu on vaid hetkeline hingetõmbeaeg - vaherahu, et uuesti alustada sõda argipäevases konkurentsivõitluses oma õnnenatukese pärast? Või on see hoopis taevane ðokiteraapia, mis püüab taas käivitada meie seiskuma kippuvat südametunnistust?
Eesti ühiskond on oma majanduslikus arengus liikunud seitsmepenikoormasaabastega. Kas pole see sageli just hingejõud ja armastus, õiglus ja ausus, mis on valatud kõrghoonete klaasi ja betooni. Detsembri alguses teatati Eurobaromeetri uuringust, mille järgi Eesti elanikud on Euroopa Liidus ühed õnnetumad. Vaid 26% küsitletutest tundis end viimase kuu jooksul mitte üldse või vähe kurnatutena. Kas pole see rahaks valatud õnn? Samas ei saa ju headus ja rõõmgi seista vaesuses. Talendid tuleb teenima panna ja töötegija saab oma palga. Kusagil on see märkamatu kaalukauss, mis annab meie tegemistele õige suuna ja sisu, hoiab alles meie moraalse tasakaalu ja vaimse tervise.
Seda ei saa teha seadused ega kõva kord. Isegi puhkama ja pühapäeva pühitsema ei saa sundida seadusega. Möödunud aasta läks ajalukku avastusega, et võidakse talitada väga valesti, hoolimata sellest, et juriidiliselt on kõik korrektne. Tegelikult teab seda iga Piiblit lugenu. Kuigi Jumal oli andnud käsud, mis hoiaksid inimesi õigel teel, tuli rabidel nende ümber ehitada aina uusi ja uusi reeglite aedu, et lappida formaalse õiguse auke ja pragusid. Paragrahv on kõver ja lukk ei pea inimest.
Jõululaps Jeesus taastab meie inimeseksolemise tõelise sisu, mida väljendab tema kuulus armastuse topeltkäsk: Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega ... ja ligimest nagu iseennast (Matt 22:37.39). Südametunnistus on seotud Jumala armastuses ja ammutab sealt oma jõu. Ega asjata alga ka kümme käsku käsuga austada Jumalat. Küllap tajume seda südametunnistuse igavest, sageli ebaratsionaalset ja ennastsalgavat mõõdet ka siis, kui me veel midagi ei tea Jumalast ega Jeesusest. Aga Jeesus äratab meie armastuse uuele elule teadmisega, et Jumal meid armastab.
Seda teadmist vajame mitte üksi jõulude ajal. Seda paradiisivõtit ei tohi me kunagi kaotada. Siis oleks meie ümber kindlasti palju vähem solvatuid, petetuid, hüljatuid, ülekohtu all kannatajaid. Tänavune aasta jääb meelde ka arutlustega ajakirjandusvabaduse üle. Meie õigust eneseväljendusele ei peaks piirama tsensuur. Ometi jäänuks ehk olemata presidendivalimiste aegu vastaste pihta meedias pillutud pori, kui südames tuksunuks armastuse topeltkäsk. Oma mõtteid, sõnu ja tegusid peab meist igaüks igal päeval kaaluma. Kindlasti on palju parem see maailm, kus mõõdupuuks on Kristus, tema elu armastusest kantud ohvrisurm.
Sellel sügisel toimus teine konverents „Kristlikud väärtused Eesti poliitikas“. Seekord teemal: Perekonna vaimne alus. Oli rõõm tõdeda, et neid põhimõtteid, mida kirik läbi aja on näinud abielu ja perekonna alustaladena, väärtustavad ka eesti erakonnad. Olukorda, kus järjest vähem abiellutakse, kus perekonnad lagunevad ja lapsed sünnivad väljaspool abielu, ei saa lugeda moodsa aja õnneks vaid õnnetuseks. On ju igal abikaasal õigus armastusele ja truudusele, igal lapsed mõlemale vanemale, igal inimlapsel hoolimisele ja austusele. Aukartus elu ees eetika, mida on kuulutanud Albert Schweitzer, väljendab tema sõnul usu sügavaid aimdusi ja igatsusi.
Aidaku Kristuse sündimise kaunis aeg neil igatsustel meie elus tõeks saada. Võtkem tema läbi vastu see tõeline jõulutunne, et meie süda tuksub ja südametunnistus elab.
« tagasi ⇑ üles