« tagasi
PEAPIISKOP ANDRES PÕDER JÕULUDEST
23.12.2006 Pärnu Postimees - Enn HallikEesti Evangeelse Luteriusu Kiriku peapiiskop Andres Põder oli alles aasta tagasi pärnulane, juhatades siinset kogudust ja lüües linna elus kaasa kui volikogu aseesimees.
Pärnu-kodu külastab Põder kord-kaks kuus nüüdki, kuid kõrge kirikliku ametnikuna resideerub Tallinnas. Pärnu Postimehe võtab ta jõulu eel vastu konsistooriumi askeetlikes ruumes, tema kabinetis ei hakka silma näiteks arvutitki. Juttu tuleb nii igavikulisest nähtusest, nagu seda on jõulud. Kui täpsem olla, siis peapiiskopi isiklikust suhtest jõuludesse.
Milline on teie esimene mälestus jõuludest?
On üks väike lugu. Olin siis viiene või kuuene, kui sõitsime emaga Pärnust jõuluõhtuks Lihula lähedale metsatallu tädi juurde. Läksime vaid üheks õhtuks, sest ema tahtis hommikul Pärnu tagasi tulla ja esimesel pühal kirikusse minna.
Õhtul kuulsime kohalikelt, et ümbruskonnas hulguvad hundid, jälgi olla palju nähtud. No ja kui siis hommikul vara tõusime ning bussile asutasime, oli mul huntide ees suur hirm.
Jõudsime tee äärde, pakane paukus, tähed särasid ... Ja äkki metsa vahel hirmus urin. Mul hirm veel suurem. Aga siis hakkasid tuled ka paistma – see oli buss! Mäletan, kui suur rõõm mul oli, et pääsesime huntide käest. See oli jõulurõõm!
Kui hiljem Franz Kafkalt lugesin võrdumit Jumala riigist, mis läheneb kui reisitõld tee ääres külmetavale ootajale, tundus see tolle mälestuse tõttu päris tuttavana.
Missugused olid teie vanemate jõulutavad?
Pärnusse tulime 1954. aastal, enne pidasid mu vanemad Virtsu lähedal talu. Nende jõulud olid täiesti tavalised. Kirikus ema käe kõrval küll käisin, aga erilist usulist tegevust mu vanematekodus ja ümberkaudsel rahval polnud.
Aga eks jõulud ja jõulupuu on olnud lapsele alati üks põnev ootuse aeg.
Kuidas te kooliajal jõule pidasite? Kas tolleaegne ideoloogia tekitas probleeme?
Teadlikumalt tähistasime jõule keskkoolipõlves, kui koos pinginaabri, praeguse Eesti evangeeliumi kristlaste ja baptistide koguduste liidu presidendi Joosep Tammo ja mõne klassikaaslasega üritasime teha sõpradele ja õpetajatele jõulualmanahhi. Eks mõte olnud selleski, et siis ehk ollakse kirikus käimise suhtes leplikumad.
Pärnu 4. keskkoolis oli tore kirjandusõpetaja Pedak, kelle kirjandusringi vahel piibli kaasa võtsime.
Meil tekkis omaloomingu kirjutajate rühm, sellele lisandus mõttekaaslasi Saaremaalt ja nii sündis Pärnu noorte autorite koondis. Meie esimesed väljaanded olidki jõulualmanahhid. Eks seal olnud meie loomingut ka, aga rohkem otsisime klassikat, kunstikooli õpilased tegid illustratsioonid juurde.
Tore on meenutada, kuidas vanarauahunnikust Underwoodi kirjutusmasina leidsin, selle käima putitasin ja sellega siis almanahhe ümber tagusin.
Jõulude eel organiseerisime köitekoja, aga nende almanahhide tiraaþi ma ei mäleta. Niipalju ikka oli, et õpetajatele vaikselt pihku sokutada jätkus.
Kui küsite, kas niisugune tegevus tõi kaasa probleeme, siis vastan, et 4. keskkooli toonane direktor Kuhi kaitses alati oma õpilasi ja õpetajaid, mingit kommunistlikku ajupesu tema koolis ei olnud. Ja kui ma kooli lõpetama hakkasin, ütles mulle vähemalt kolm õpetajat, et peaksin nende arvates usuteadust õppima minema.
Kas jutud, kuidas 30-40 aastat tagasi jõulupuu paksu kardina taga oli ja jõulude pidajaid jahiti, on teie arvates liialdus?
Nii ja naa. Oleneb, kuidas keegi mäletab, ajale tagasi vaatab või tookord rataste vahele jäi. Eks siis olnud ju palju neid, kes kannatada olid saanud. Aga mina olin tavalisest külaperest ja otse Siberissegi ei saadetud minu sugulastest kedagi.
Minu põlvkond oli veel üsna töötlemata. Enamik meist polnud ei pioneerid ega kommunistliku noorsooühingu liikmed. Pigem olime vastalise meelega, kui pioneeriks kutsumist mäletan.
Kuidas nääridesse suhtusite?
Aastavahetus on ju ikka ja alati sündmus. Tegime kaasa, aga polnud nõus, et näärid on ja jõule ei ole. Ja aktusest ei arvanud ma küll midagi.
Mida lapsena jõulukingiks saite?
Eks midagi ikka kingiti. Klassikaline kink lapsele on suusad, neid sain korduvalt.
Kuidas üldse suhtute jõulukinkidesse?
Positiivselt. Kinkimine ei ole ju midagi uut, piibliski on kirjas, kuidas kolm idamaa tarka tulid ja Jeesus-lapsele kingitusi tõid.
Kink on tähelepanu osutamise viis ja see tähelepanu võiks olla personaalne. Tähtis pole kingi hind, vaid sellega antav sõnum. Aga eks muidugi ole vaevaline poest just seda kõige õigemat kinki leida.
Mida arvate ostu-, reklaami- ja muust jõuluhullusest?
Asjad pole süüdi, äri ka mitte, ma ei vastandaks neid jõulude mõttele. Süüdi on inimesed, kes kaotavad mingil hetkel mõõdutunde. Küsimus on prioriteetides. Võib teha väga kalleid kingitusi ja arvata, et see on jõulurõõm, aga kui need kingid südamest ei tule, on tegemist väga vaeste jõuludega. Mõni hea sõna, mõne riiu lõpetamine võib hoopis olulisem olla.
Kas Eesti rahvas mõistab teie arvates jõule adekvaatselt? Kas võetakse jõulud hinge või nähakse vaid töövabu päevi, kui palju süüa saab?
See vastuolu on mingil määral paratamatu. Vaatame meediat – seal kutsutakse kõiki kaubamajja ja samal ajal väidetakse, et usuõpetust pole vaja. Kaht asja korraga ei saa, tuleb teha valik või leida tasakaal.
Mida ootate jõulukingiks tänavu?
Ei oota midagi maist. Aga arvan, et mõni hea raamat või praktiline asi ikka kingitakse. Meie tähelepanu suundub rohkem esimesele lapselapsele, kellele ise kinke teeme.
Kas teie pere on alati jõuluõhtul koos?
Päris võimalik pole see enam kunagi, oleme ju kaotanud ühe lapse. Peale selle elab noorema poja pere Taanis. Üritame suhelda nii, et kord sõidab tema Eestisse, järgmine kord meie Taani.
Kas peapiiskopi jõulud erinevad palju Pärnu koguduse õpetaja omadest?
Ei, palju teistmoodi need ei ole. On küll kohustusi, nagu näiteks peapiiskopina jõuluõhtu jumalateenistust juhtida, aga aega jääb ka endale.
Julgen öelda, et Pärnus oli koguduse töö jõulupäevadel ehk isegi pingelisem, peapiiskopil tuleb aga see-eest jõulude eel aktiivselt avalikkusega suhelda. Võin olla rahul, et saan kiriku sõnumit ja jõulurahu väga paljudele edastada.
Mida soovite täna, pühal jõuluõhtul Pärnumaa rahvale, kelle keskel olete üle poole sajandi elanud?
Pärnu ja Pärnumaa inimestega kokku juhtumine muudab alati südame soojaks. Soovin jõuludeks kõigile oskust oma kodu ja peret kalliks pidada ning mitte unustada taevast kodu, kuhu jõululaps Jeesus meile teed näitab.
« tagasi ⇑ üles