« tagasi
ONLINE-INTERVJUU: KÜSIMUSTELE VASTAS PEAPIISKOP PÕDER
20.12.2006 PostimeesPostimees Online´i lugejate küsimustele vastas Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) peapiiskop Andres Põder.
Kui palju kohaneb kristlus Teie hinnangul praegu ühiskondlike muutustega? Ehk kuigi sõnum on kristlikus kirikus läbi aegade sama, siis kui palju näete, et kirik peaks vormiliselt ajaga kohanema? Ja milline kohanemine toimub praeguses kapitalistlikus ajas?
Kristlus on üks kõige püsivamaid usundeid, mis suudab nii kohaneda kui säilitada. Praegu on aeg, kus ka ühiskonnal endal on raske oma muutustega kohaneda. Saati siis kirikul. Kirik tegeleb kogu aeg õige vormi ja keele otsimisega, et oma ajas mõistetav olla. Samas ei saa ta liiga ette rutata, sest sageli pöördub ühiskond tagasi asjade juurde, mis alles hiljuti tundusid vananenutena. Kirik ei tohi kogu tähelepanu keskendada vajadusele muutuda, et mitte segi ajada vormi ja sisu ning seeläbi viimast kaotada.
Kas näete, et kiriku kohanematus võiks olla üheks põhjuseks, miks kirikutes on pühapäeviti pigem vaid vanad inimesed?
See pole nii ühene. Olen olnud ka jumalateenistustel, kus on pigem noored. Kindlasti võivad mingid hoiakud, põhjendamatu takerdumine teatud vormidesse, kasvõi muusika vallas, vähendada kontaktivõimelisust. Samas ei saa, vähemalt Eestis, jätta arvestamata asjaolu, et noori on teadlikult - ideoloogilistel või lausa ärilistel kaalutlustel – hoitud eemal usuküsimustest, asjast, millest nad lihtsalt pole teadlikud.
Kuidas Teile tundub, kas peapiiskoppi Eestis kuulatakse? Et kas Teie poolt juhitud teemadele ja probleemidele on saabunud ka lahendusi või kas on toimunud muutusi... Teie arvates?
Peapiiskop räägib esmajoones kiriku juhina. Kirikus kuulatakse teda kindlasti. Eks see kujundab ka kogu ühiskonda. On asju, millele on positiivselt reageeritud ka riiklikul tasemal. Näiteks peapiiskop Jaan Kiiviti ajal said vaimulikud riikliku abielude registreerimise õiguse – taotlus, milles teda toetasid ka teised Eestis tegutsevad kirikud. Mulle tundub, et eelmisel aastal algatatud kristlike väärtuste alane konverents on intensiivistanud avalikku arutelu eetika ja perekonna teemadel.
Millise hinnangu Te annaksite vaenulikkusele ja eelarvamustele kristluse ja kristlaste suhtes Eestis?
Arvan, et avalikku vaenulikkust on meie ühiskonnas äärmiselt vähe. Üksikuid artikleid ja internetiportaalide anonüümseid arvamusi ei tohi kuidagi üldistada. Pigem olen, isegi juba nõukogude ajal, tajunud rahva enamuse poolehoidu kirikule. Seda ka nende poolt, kes ise kirikusse ei kuulu. Eelarvamused on paratamatud, neid on pool sajandit usinalt külvatud, ja ega umbrohi nii kergelt kao.
Millisena Te mõistate Kiriku ja kristlaste rolli Eesti ühiskonnas ning kuidas hindate nende efektiivsust oma rollide täitmisel?
Kirikul on meie rahva ajaloos väga oluline roll. Kasvõi eesti kirjakeele, rahvusliku eneseteadvuse ja lõpuks ka iseseisva Eesti Vabariigi tekkel ja taastamisel. Kaasajal on kirik Euroopa kristlike väärtuste ja traditsioonide kandjaks Eesti ühiskonnas. Ta vahendab sõnumit, mis annab inimestele hingejõudu elada kaasinimesi teenides ja rahus surra. Kristuse sõnul peaksid tema järgijad olema maa sool ja maailma valgus. Kui hästi see õnnestub, on iseküsimus. Vähemalt on kristlastel ülesanne sinna poole püüelda. Tegelikult laieneb see üleskutse kõigile ja maa soolaks on pürginud küll kooliõpetajad, kultuuritegelased aga ka lihtsalt tublid tööinimesed. See on väga kristlik mõtteviis.
Kas inimene, kes ei tapa, varasta ega peta, on hea perekonnainimene, säästab keskkonda ning aitab oma naabreid, aga ei usu jumalat, läheb põrgusse?
Miks selline inimene ei peaks Jumalat uskuma? Usk on rikkus, elu koos Jumalaga. Headuse üheks komponendiks, isiklikust usust hoolimata, on vähemalt loota ja paluda oma lähedastele Jumala õnnistust, s.t. enamat, kui ise suudetakse anda - olgu see kasvõi igavene elu. Kelle tee kuhugi viib, selle otsustab muidugi Jumal. Küll ei peaks me teadlikult andma põhjust, et jääme temast eemale.
Kuidas oleks õige käsitleda maausku? Et miks seda ei loeta võrdväärseks juudi, islami, ristiusuga Eestis? Kas arvate et võiks olla võrdväärne?
Apostel Paulus räägib kirjas Roomlastele, et Jumala loomust ja tegusid on võimalik märgata tema loomingu kaudu meie ümber. Selles mõttes on igas usundis midagi väärtuslikku. Eesti usundi nimetust on hakatud kasutama folkloristliku materjali selle osa kohta, mis on seotud usundlike (ka kristlikku tausta omavate) tavadega ja arusaamadega ja mille kogumisega tegid algust 19. sajandi kirikuõpetajad. Eelmise sajandi esimesel ja teisel poolel selle alusel kujundatud taara- ja maausk on siiski päris uued, sünkretistlikud nähtused. Aga nad rikastavad meie folkloori tõlgendusvõimalusi ja sisaldavad, nagu öeldud, ka häid ideid.
Kui palju on EELK-s liikmeid tänasel päeval? Kui paljud neist on aktiivsed? Kes on annetajaliikmed? Kuidas on need arvud muutunud võrreldes 1986. ja 1996. aastaga?
EELK loeb oma liikmeteks kõik tema poolt ristitud või siia mujalt vastu võetud ristitud isikud, kes pole isikliku avalduse alusel välja astunuid. Viimaseid tuleb ette väga harva. Täpne register liikmete kohta kahjuks puudub, kuid ligilähedaselt on liikmeid kakssada tuhat. Neid, kes teevad nimelisi liikmeannetusi, on nelikümmend tuhat. Lisaks umbes samapalju neid, kes muul moel kirikut oma annetuste ja abiga toetavad. Varasema ajaga võrreldes on liikmete arv veidi langenud, kuid arvestades seda, et sõjaeelsel ajal korraliku usuõpetuse või leeriõpetuse saanute põlvkond on suures osas välja vahetunud ja kirik täienenud nõukogude või taasiseseisvuse ajal kirikusse tulnutega, on olukord siiski päris rõõmustav ja julgustav.
Millal muutub kontroll kirikute rahade üle ja millal pannakse kirikuõpetajateks jumalainimesed mitte omasaamahimulised saatanad,sest ka Põlva rahvas tahaks kirikus käia ja tunda rahu ,kuid kahjuks praegune õpetaja ei remondi kirikut ja kasutab metsa ja maade müügist saadud raha ainult oma otstarbeks.Põlva rahvas tahaks näha ikka ausat ja kombekat kirikuõpetajat,kes ei peta vanurite käest raha ja teeniks ausalt ega laaberdaks mööda kõrtse ja laiaks.
Ei ole teadlik mingitest kaebustest. Koguduse majanduselu eest vastutab juhatus ja nõukogu. Probleemide olemasolul saab pöörduda kohaliku praosti poole.
Mille poolest on piiblis kirjas olev muinasjutt ja selle jutustajad erinevad või paremad, kui näiteks vennad Grimmid ja nende muinaslood või siis 1001 ööd muinasjutud? (Ja kas miljon kärbest võib eksida?)
Peaks küsima kelleltki, kes arvab Piibli olevat muinasjutu.
Miks teie arust muutus Andres Krõõda vastu kurjaks peale seda kui piiblisse süvenes?
See on omaaegne kirjandusõpetajate küsimus. Tegelikult peaks seda küsima Tammsaarelt, sest tegu on tema tegelaskujudega. Muidugi pole välistatud, et mõni kurjaks muutuv inimene tõepoolest üritab endale Piiblist õigustust leida – sealt, kus just kõige enam inimese halba käitumist kritiseeritakse.
Nii mõneski Euroopa riigis on paljud endised kristlased läinud üle islamile (tihti islami radikaalsele vormile), mida teie arust annaks ära teha, et Eestis ei toimuks usugruppide radikaliiseerumist? Ja mida teha juba riigis asuvate radikaalsete usurühmitustega?
Ei julge väita, et üleminejaid just palju on, aga see protsess võib suureneda. Mida eetika- ja usuvaesemaks ühiskond muutub, seda radikaalsemaid religioonivorme osa inimestest otsib. Selleläbi loodetakse radikaalseid muutusi. Tõenäoliselt on radikaalsele islamile Eestis isegi rohkem pinnast kui Lääne-Euroopas. Oma usulise identiteedi teadvustamine on parim vahend stabiilsusele. Radikaliseerumist aitab ära hoida ka usukogukondade hea koostöö ja kommunikatsioon ülejäänud ühiskonnaga.
Mida teha? Minu naine on kange iseloomuga ja õigeusku ning soovib lapsi ristida vene kirikus. Ise aga soovin lasta lapsi ristida seal kirikus, kus mind ristiti.
Ristimine on ristimine. Kui te enne abiellumist selles kokku ei leppinud, siis tehke seda nüüd.
Kuidas kommenteerite kõikvõimsuse paradoksi - Jumala kõikvõimsus välistab tema olemasolu?
See paradoks ei näita kindlasti Jumala kõikvõisuse piire või tema mitteolemist vaid meie mõistete piire – neil on alati konkreetne sisu. Kirik kasutab seda mõistet seoses Jumalaga tema armastuse ja loovuse iseloomustamiseks.
Kas eestlaste ja roomlaste usklikkusel on võrreldavaid jooni? Siin kommentaarides kumab välja samasugune ristilöömise mentaliteet, kuigi ajad on toonaste karistusmeetodite jaoks teised.
Inimestes on alati midagi sarnast.
Millest on tingitud, et pastorid/kirikuõpetajad sageli noori poisse ahistavad? Kas ei osata valida pädevaid inimesi tööle (kelle asjatundmatus) või on nad silmakirjalikud (mida on suur osa kristlasi, sest teie usk eirab inimese põhiloomuse omadusi) või teie süsteem lihtsalt tingib selliseid hälvikuid?
Ei tea EELK vaimulike puhul ühestki sellisest juhtumist. Küsimus sisaldab meelevaldseid väiteid, mis oma laadilt on süüdistustele ligilähedase kaaluga. Muidugi on inimeste puhul alati tegemist riskiga ja peame palvetama, et Jumala hoiaks õigel teel iga inimest.
Olen õppinud 3. Moosese raamatust (3. Moos. 11:6-8), et surnud sea puudutamine teeb minust saastase. Kas tohin mängida ameerika jalgpalli, kui kasutan kindaid?
Ei oska seda küsimust isegi kellelegi suunata.
Millised on seosed Darvinistliku evolutsiooniteooria ning inimeseloomise vahel? Ühtede piibli aja-analüüsi allikate kohaselt on inimese loomine aset leidnud 6000 tagasi. Samas on tektooniliste liikumiste tulemusena Austraalia manner etniliselt muutumatult inimasustatud 40 000 aastat tagasi.
Igal juhul ei ole tegu vastuoluga. Lähem selgitamine kuulub religiooniõpetuse valda.
Miks piiblis kasse ei mainita? Olen kuulnud, et põhjendus on see, et kass on saatanasigitis! Aga saatan ise on üsna populaarne piiblis, kui esinemissageduse järgi vaadata. Kuidas seda nüüd siis mõista?
Kassist on juttu Baaruki 6:21.
Kirjutasite hiljuti: Esmaabiellumiste arvu kiire langus, perekondade lagunemine ning enamiku laste sünd väljaspool abielu kõneleb pigem pettumusest ja traagikast kui harmooniast ja ennastohverdavast armastusest. Perekondade lagunemise negatiivsusele vastuväiteid ei ole. Küll aga tahaks küsida: * Miks arvate, et ametlikult sõlmitud abieluta ei saa olla harmoonilist perekonda? * Miks on traagiline, kui laps sünnib väljaspool abielu, juhul, kui lapse vanemad on elukaaslased ja/või abielluvad peale lapse sündi? Mõlemad variandid on praegu väga tavalised.
Abielu ametlik sõlmimine tähendab sotsiaalse ja õigusliku vastutuse võtmist perekonna, oma abikaasa ja laste eest. Abielu registreerimisest loobumine on märk sellest, et niisugust vastutust ei olda valmis võtma. Ilmselt tähendab see ka vähest hoolimist. Kui vähegi võimalik, peaksid lapsed sündima perre, kus armastus on leidnud nii kindla vormi nagu seda on legitiimne abielu.
Pauluse koguduse õpetaja Joel Luhamets on öelnud: „Surma jõud on murtud ja läbi selle läheme uude ja paremasse ellu. Kui me teame, et meie maailm ei piirdu ainult lühikese elueaga, siis see annab inimese käitumisele, moraalile ja mõtlemisele hoopis teistsuguse dimensiooni” Küsimus: Kuna kristlasi ootab definiitselt uus ja parem elu peale surma, kas on õigustatud, et see käitumise, moraali ja mõtlemise teine dimensioon tähendab kümne käsu (mis on ju elementaarne ja üldinimlik sõltumata religioonist) rikkumist?
Seegi on üks paljudest küsimustest, millele peaks vastatama religiooniõpetuse- või leeritunnis. Ütleksin vaid niipalju, et just teadmine, et peale meid ei tarvitse tulla veeuputus ja peale meie surma olematus, paneb mõtlema, kuidas praegu õigemini olla ja elada.
Kirik on pidanud teaduse avastuste valguses nii paljudest Piibli väidetest taganema ja need sümboolseteks-piltlikeks tunnistama - kuidas me teame, et see kõik pole üks inimese teadmatusest, hirmust ja fantaasiast sündinud müüt?
Paljud taolised tõsised küsimused näitavad, kui suur on vajadus üldise religiooniõpetuse järele. Tarvis on selgitada Piibli ja teiste pühakirjade eripära, nende tõlgitsemise meetodeid, müüdi mõistet ja religioossete küsimuste eripära. Õnneks on ka koguduste juures kursusi, kus neile küsimustele selgitusi saab. Siinne ruum seda kahjuks ei võimalda.
Milleks on vaja kummardada, karta, armastada ja kiita jumalat, kelle/mille kohta me ei saa midagi teada, kes/mis ennast inimestele otseselt ei ilmuta, kelle/mille teod on meile täiesti arusaamatud ja tunduvad kohati väga ebaõiglased? Kas ainult selleks, et vältida põrgusse sattumist? Kas see ei ole võrreldav nõudega kuuletuda julmale ja ebaõiglasele türannile, et vältida tema pahameelt?
Küsimus kuulub otseselt religiooniõpetuse valda ja näitab selle aine hädavajalikkust.
Kui Jeesus oli tõesti jumala poeg, siis mille pärast me peaksime järgima hoopis vastandliku meelelaadiga Pauluse täiendusi tema õpetusele? Kas Te ei leia, et kristlik kirik on Jeesuse algsest õpetusest äratundmatuseni kaugenenud?
Ei leia. Kirik on kõiki andmeid ja allikaid Jeesuse isiku kohta alati vaadelnud kogumis. See, mis neist on kristalliseerunud ühtsena ja kesksena, on saanud tuntuks kristliku usutunnistusena.
Kas mul on õigus, kui ma arvan, et psühholoog suudab teadusliku lähenemisega aidata probleemide küüsis vaevlevat inimest paremini kui preester, isegi kui patsient on religioosne inimene?
Oleneb probleemist. Kui tegu on mingi tavakäitumise aspektiga, võib see kindlasti olla nii. Samas ei saa psühholoog anda vastuseid eksistentsiaalsetes küsimustes, mis on religioosse iseloomuga – siis võtaks ta endale juba preestri rolli. Näiteks ei saa psühholoog Jumala nimel kellelegi pattusid andeks anda, küll aga preester.
Mille poolest erineb luterlus Eestis luterlusest teistes traditsiooniliselt luterlikes maades?
Ega sisuliselt eriti ei erinegi, küll vormiselt. Sest nagu vanakiriklik tava oli ehitada kirikuid kohaliku maa materjalist, nii ka kiriku organisatoorne vorm võib vastata kohaliku maa tavadele. Eesti kirik peab kindlasti kõnelema siin elavale rahvale ja see on tema eripära.
Miks meil on kirikuseadus, mille kohaselt ristitu, kes pole mingil põhjusel leeritatud, ei saa olla oma ristimiskoguduse liige?
Ta on oma koguduse liige, kuigi talle ei laiene kõik õigused.
Hiljaaegu küsisite peaministrilt lisaraha pühakodade remondiks. Ridala kiriku kõrvale kerkis hiljuti uus ja uhke pastoraat, samas kui 13. sajandist pärit kiriku katus laseb vihmavett läbi. Kas lisaraha küsima ajendas asjaolu, et praegu eraldatavast remondirahast jätkub ainult pastoraatide ehituseks ja remondiks ning kirikute kui riiklike kultuurimälestiste hoolduseks ei jää midagi üle? Euroopas on levinud praktika, et kokkukuivanud kogudustega kirikud müüvad või üürivad liiga suureks jäänud hoone välja ja see kohandatakse täitma mingit muud otstarvet. Miks hoiavad Eesti tillukesed kogudused kiivalt kinni kirikuhoonetest, mille hooldus ja küte käib neile juba ammu üle jõu ja mille puhul alternatiivne funktsioon tooks hoonesse rohkem elu ning tagaks ehk riiklike kultuurimälestiste hoopis parema säilimise?
Riikliku raha pühakodade restaureerimiseks jagatakse valitsuse poolt kinnitatud programmi alusel vastava komisjoni poolt. Kahjuks eraldatav summa ei vasta sellele programmile. Väikesed kogudused on oma kirikuhoonete õigusjärgsed omanikud. Riiklikud erinõuded pühakodade korrasolekule on palju suuremad, kui seda tingiksid koguduse enda vajadused ja võimalused. See osa ühiskonnast, kellel on sellised erisoovid, peab leidma ka vahendid nende elluviimiseks. Kirikud on ehitatud sihtotstarbega pühakodadeks ja sellisena tuleb neid käsitleda nii kaua kui võimalik.
Millal saab nelja evangeeliumit lugeda normaalses ja kaasaegses eesti keeles, et neid ka mittekristlastele sobiks soovitada?
Üteldakse, et piiblit tuleb igale põlvkonnale uuesti tõlkida. See on aga suur ja mahukas töö. Siiski on Eesti Piibli Seltsis juba liikunud mõtteid uue tõlke tegemiseks. Kindlasti ei peaks keelelised raskused takistama inimesel lugeda ka varasemaid eestikeelseid tõlkeid, sest ollakse ju suutelised isegi õppima kõnelema võõrkeeli.
Miks kirik suhtub vaenulikult nõidadesse ja loodusravitsejatesse, kes tõesti inimesi oma nõu ja jõuga ravida püiavad?
Loodusravitsejatesse vaenulikku suhtumist ma täheldanud ei ole, pigem toetavalt. Tauniv ollakse nende suhtes, kes mitmesuguseid tundmatuid jõude appi kutsuvad. Üldiselt toetab kirik traditsioonilist akadeemilist meditsiini.
Kuidas kommenteerite, lgp peapiiskop kirikuõpetaja sõnu, kes pühapäeval kantslisse astudes ja ringi vaadates olevat öelnud: jälle vaid kari vanamutte ja vaid üks INIMENE(loe: meesterahvas) nende hulka kogemata ära eksinud.. See kirikuõpetaja on tänaseks küll juba pensionil. Seda omapärase huumorisoonega(?? ) kirikuõpetajat meenutas aga see ainus tol päeval kirikusse eksinud(?) INIMENE.
Kohatu nali ei sobi kiriku kantslisse.
Kas tänapäeva inimesed vajavad kirikut rohkem või vähem kui varasematel aegade?
Nii ja naa. Kujutlus, et ollakse ise kõikvõimsad ja oma elu peremehed, loob uusi ja hullemaid riske. Selles mõttes vajatakse usku ja kirikuid tänapäeval võib-olla isegi rohkem kui varasematel aegadel.
Kas ja kes taasiseseisvunud Eesti riigijuhtidest on teilt kui kirikupealt nõu küsinud ja mis asjus ning mis nõu te talle andsite?
Olen suhelnud kõigi taasiseseisvumisaegsete riigipeadega, olemata kellelegi nõunikuks. Oleme arutanud kiriku ja terve Eesti ühiskonna probleeme. Usun, et need kõnelused on olnud viljakad ja kasulikud mõlemale poolele.
Kelleks tahtsite saada lapsena ja miks valisite vaimuliku elukutse?
Olin väga huvitatud loodusest. Tahtsin saada loodusuurijaks. Enne aga jõudis see huvi juhtida mind Looja enda juurde, usuteadus ning vaimuliku elukutse tundus veel paeluvama ja olulisemana.
Kas luteri kirik Eestis tegeleb aktiivselt liikmete värbamisega või ootab, millal inimesed ise kirikuni jõuvada?
Evangeeliumi kuulutamine on alati ka kutse järelemõtlemiseks ja järgimiseks. Ometi vajab inimene aega endas selguselejõudmiseks ja otsuse langetamiseks. Luterlik kirik pole tahtnud olla agressiivne.
Algamas on jõuluaeg. Usun, et koos paljude teistegi eestimaalastega tahaksin teada, kas meie usuisa kodu on kunagi külastanud paganlik jõuluvana või päkapikud ja kas Teie pidulauda ehib paganate kombel seapraad? Ja kas vaene usklik peaks käima pigem teie sõnade või tegude järgi?
Ma ei ole küll usuisa, vaid lihtsalt peapiiskop. Minu kodu on külastanud väga kristlik jõuluvana, kes oskab ka mängudest ja päkapikkudest lugu pidada. Ning meie jõululaual on olnud seapraad, aga mitte paganate, vaid ristiinimeste kombel. Ka ei ole ükski usklik vaene, vaid usus rikkas, sedavõrd kui ta on jõululaps Jeesuse järelkäija.
Kätt südamele pannes ja Jumala silme ees, kui tuleb valida, kas olete lojaalne (Eesti) riigile või kirikule?
Usun, et olles ustav Jumalale, olen kõige paremal viisil lojaalne Eesti riigile.
Millised raamatud ja muusika Teile endale kindlust ja jõudu annavad?
Kindlust ja jõudu annavad sellised raamatud, mis aitavad argipäeva näha suuremas perspektiivis. Muusikast on südamelähedane erinevate maade rahvamuusika ja selle põhjal loodud vaimulik muusika. Nimetada võiks Edmund Pascha loomingut.
Mida arvate takkajärgi-skandaalist ülevärvitud altariga? Kas kogudus võib oma kirikut oma äranägemise järgi kaunistada?
Tahaks loota, et see on õppetund paljudele. Küsimus ei ole oma õiguses, vaid parimas lahenduses, mis kõigile rõõmu valmistab. Kogudusel, kelle oma pühakoda on ja kes seda kasutab, on siin nii eriline eesõigus kui vastutus.
Kes on Teie eeskujud ja õpetajad olnud?
Põhilised õpetajad ja teenäitajad on olnud õppejõud EELK Usuteaduse Instituudis, esmajoones professorid Elmar Salumaa, Evald Saag, Ago Viljari.
Kas toetaksite initsiatiivi asutada kogudused nn magalatesse, et tuua kirik sõna otseses mõttes inimestele lähemale? Need elupaigad oleks suur tööpõld nii teenimise, misjoni kui ka diakoonia/noortetöö mõttes. Kas Teie arvates vajaks Tallinn vajaks uusi kirikuid Mustamäel,Lasnamäel jm.?
Minu meelest vajaks. Euroopa linnade uutes linnaosades on enamasti ehitatud ka kirikud. See hingestab linnaosa ja võimaldab paremini korralda kohalikku vaimulikku elu. Samas vajab see idee küpsemist ja rahva aktiivsuse kasvu.
Miks EELK saadab misjonäre maailma otsa, kuid ei misjoneeri meie venekeelse vähemuse hulgas? Kas luteri- ja õigeusu kirikute vahel kehtib mingi vaikiv või sõlmitud kokkulepe võimupiirkondade ja inimeste jagamiseks?
Sellist kokkulepet ei ole. Venekeelse töö osas on EELK tõepoolest olnud liialt tagasihoidlik. Nüüd on siiski alustatud venekeelsete jumalateenistuste pidamisega Narvas, Tallinnas ja mõnel pool mujal Eestis. Misjonärid lähevad teistesse maadesse esmajoones oma missioonitundest, mida kirik jõudumööda toetab. See on üks viis, kuidas saab nähtavaks kiriku universaalne ülesanne.
Mind häirib ühe EELK koguduse küünilisus liikmemaksu küsimuses. Koguduse kantseleis on öeldud inimestele, et alla 500 krooni ei tohi aastas liikmemaksu maksta. Pöördusin selle probleemiga ka praosti poole. Tema küll kummutas selle ja rahustas, et siiski on annetus vabatahtlik ja tema teada selliseid miinimumtakse ei ole tema praostkonnas kehtestatud. Kuigi, kunagi oli sellesama praostkonna kodulehel liikmemaksu kalkulaator, mis väljendas, et peaks maksma 1 % aastasest sissetulekust. Nüüdseks on see kalkulaator juba mõnda aega kodulehelt eemaldatud. See silmakirjalikkus on mind ja minu peret distantseerunud kirikust. Kui on ette kirjutatud summad, siis ei ole sünnis rääkida vabatahtlikkusest. Soovin teada saada, milline on teie seisukoht liikmemaksu küsimuses. Kas mind on kellegil koguduse tsinovnikul õigus hukka mõista, kui ma ei leia põhjendatud olevat kehtestatud määral liikmemaksu maksta ? Hetkel olen juba paar-kolm aastat võlgu. Kas ma pean nüüd mingil hetkel ka möödunud aastate eest tasuma ? Kas tõesti peab raha küsimus tõrjuma kellegi kogudusest eemale ? Vasturääkivused ideoloogias ja praktikas on Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus masendavad. Selles küsimuses saate teie väga palju olukorda paremaks muuta.
Küsimusest ei nähtu, millise ajaga Teie poolt viidatud juhtum on seotud. Praegu kehtiva kirikuseadustiku § 329 lõik 1 alusel kehtestab koguduseliikme maksud, nende määrad ja tasumise tähtpäevad koguduse nõukogu. Kogudus võib mõistagi jätta liikmemaksu summa suuruse inimese enda määrata. Minu kogemus on, et väga paljudes kogudustes see nii ongi. Ja isiklikult olen seisukohal, et raha küsimus ei tohiks kedagi tõrjuda kogudusest eemale.
Millega tõestate jumala olemasolu?
See, mil moel inimesele saab osaks kogeda Jumala tegelikkust ja jaatada tema olemasolu, s.t uskuda, võib toimuda väga erinevalt. Selle vahendajaks võivad olla loodu meie ümber, kaasinimesed, kirik. Jumala ära tõestamine ei ole meie meelevallas.
Millise raamatu te viimati läbi lugesite?
Ilukirjanduseks oli selleks M. Kundera „Nali”. Nädalavahetusel lugesin veel kord läbi Kalev Raave mälestuste raamatud.
Kuidas hindate kristlaste koostööd Eestis, kes kuuluvad eri konfessioonidesse? Kas see võiks süveneda?
Loen seda päris heaks, isegi väga heaks. Eesti Kirikute Nõukogu on üle aastakümne ühendanud kirikuid rahva ühises vaimulikus teenimises. See koostöö jätkub ja süveneb. Küllap on võimalik arendada kontakte ka väljaspool EKN-i asuvate uskkondadega. Tähtis on vastastikkune lugupidamine, üksteise tundmine ja mõistmine.
Kui palju jälgite igapäevast elu ja poliitikat ning millise partei vaated teie omadega kõige rohkem sarnanevad?
Jälgin küllalt põhjalikult nii kodu- kui välismaa poliitikat ja igapäevast elu. Ma ei kuulu ühtegi erakonda. Poliitilises elus pean tähtsaks ausust, läbipaistvust, põhimõttekindlust, kaasinimestest hoolimist, ühiskonna kui terviku arvestamist. Demokraatias on parteipõhine vastandumine möödapääsmatu, sellele vaatamata tuleks silmas pidada ühiseid eesmärke.
Miks on naisterahvastest kirikuõpetajaid nii vähe ja suhtumine nendesse nii halb? Tekib tunne nagu kirik loeks naisterahvad vähemväärtuslikemateks kui meesterahvaid.
Kiriku seisukoht naisvaimulike suhtes on positiivne. Traditsiooniliselt on vaimulik amet on olnud meeste amet. Võib mõista, et naiste tulek sellele alale tekitab mõnikord võõristust.
Tänud, et leidsite aega Postimees Online´i lugejate küsimustele vastamiseks!
Tänan küsimuste eest! Mitmed küsimused näitavad tõsist vajadust religiooni alaste teadmiste süvendamise järele. Usku, kirikut ja teoloogiat puudutavaid küsimusi saab esitada ka EELK kodulehel: http://www.eelk.ee/vastused.php. Samuti võib pöörduda vaimulike ja teoloogide poole. Soovin jõulurahu kõigile!
« tagasi ⇑ üles