« tagasi
TESTITUD KRISTLUS
23.05.2006 Pärnu PostimeesPärnu Postimehe palvel kirjutab Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop Andres Põder, kuidas mõjutavad usumaalilma kevadel avalikustatud Juuda evangeeliumi tõlge ja Dan Browni menupõnevik ”Da Vinci kood“.
Põrgupõhja Jürka on hädas küsimusega, kust ta pärit on. “Ei mäleta, eit mäletas, aga tema suri ära,” ütleb ta. Nõnda on ka tänapäeva õhtumaa hädas oma minevikuga.
Usk ajaloo tõeväärtusesse on surnud. Seda ei taju üksnes eestlased. Seda illustreerib mitmel pool Euroopas kehtiv seadus, mille kohaselt ajaloo võltsijad pannakse vangi.
Tõde ilma kohtukullita on jõuetu. Jääb mulje, nagu peegeldaks ajalugu pigem poliitilist kokkulepet kui reaalset maailma. Euroopa Liidu põhiseaduslikus lepingus ei räägita kristlikest juurtest – see on ju tolliliit ja me teeme äri.
Ehitus vaiadel
Pole siis imestada, et kristlus, mis kogu oma kuulutuse ja tõepretensiooniga toetub ajaloole, tundub veidrana. Kristluse ajaloolised tekstid seati juba varakult kahtluse alla, nende usutalade ümbertõukamine näis imelihtne. Suur Prantsuse revolutsioon kuulutas piibli preestrite pettuseks. Voltaire ennustas, et saja aasta pärast ei tea enam keegi piiblist midagi. Ajaloo ninanipsuna on nüüd ometi tema elupaigas suur piibliladu.
19. sajand tõi teravasilmsete filoloogide tekstikriitika. Võrreldi käsikirju. Labidad löödi maasse. Päevavalgele toodi jälgi veeuputusest Paabelimaal, leiti üles kuulsad piibli linnad Uur ja Niinive. Arvukad arheoloogilised avastused piibliloolistes paikades pigem kinnitasid kui lükkasid ümber piiblis kõneldut.
Samal ajal asuti otsima ajaloolist Jeesust ning üritati teda puhastada n-ö religioossetest müütidest. Leidus neid, kes pidasid seda võimatuks ja keskendusid üksnes Jeesuse usulisele tähendusele.
20. sajandi nimekaim piibliteadlane Rudolf Bultmann leidis, et moodne ajaloolane ei saa uskuda Jumalat, kes otseselt ajaloos tegutseb. Tema meelest on ajalugu katkematu põhjuste ja tagajärgede ahel, kuhu Jumal ei mahu. Jumal võib tegutseda vaid meie isiklikus eksistentsis. Piibel tuleb demütologiseerida, et see kaasajale kõneleks. On see nii?
Tundub, et tänapäeva müügitöö nõuab otse vastupidist: mitte ainult piibel, vaid kogu maailm tuleb remütologiseerida!
Ikka ja jälle on uued avastused pannud inimeste südameid põksuma: vahest nüüd ilmub peidetud saladus, tõuseb tõde ja vajub vale. Kui 1947. aastal leidsid karjapoisid Surnumere ääres Kumranis seni teada olnud 10. sajandist pärinevatest tekstidest tuhat aastat vanemad vana testamendi käsikirjad, ootas maailm põnevusega, kas need kinnitavad või lükkavad ümber piibli senist versiooni. Piibel jäi paika.
Müstifitseeruv maailm
Aprillis avalikkusele tutvustatud Juuda evangeelium on kütnud taas kirgi. Tegu on 1970. aastal Egiptusest leitud 4. sajandist pärineva koptikeelse käsikirjaga, millel gnostitsistlik taust.
Gnostitsism oli esimestel sajanditel levinud liikumine, mis Kreeka-Rooma müstiliste õpetuste jälgedes otsis salateadmisi ka kristlusest.
Siin on kaasajaga sarnaseid jooni. Kui varasemad avastused piiblist pakkusid huvi esmajoones teadusliku tõe seisukohalt, on tänapäevaks maailm muutunud - oma osa ootab ka müstikanäljas massikultuur.
Religiooni tagasitulek on toimunud suure kaarega, peljates traditsioonilist kristlust, millest valgustusaeg uskus end üle olevat. New age’i nime all tuntud sünkretistlikud uskumused on avanud tagaukse.
Panteism ja romantism avastasid haldjateriigi ja võluväed. Koloniaalajastu imporditud eksootilised idareligioonid leidsid koha keskklassi mõttemaailmas, nagu vürtsid ja elevandiluu riiuleil. Eelmine sajand lisas science fiction’i kosmilised ulmemaailmad ja ufo-kultuse.
Praeguseks on taas laskutud alla inimhinge ja inimajaloo põhjatusse salapärasusse. “Harry Potter”, “Sõrmuste Isand” või “Da Vinci kood” on kirjanduslikud hilisnäited sellest neoreligioossusest.
Aseainet ei vaja üksnes Jumal. Ka kuradi kadumist on märgatud. “Küllap on tänapäevaste vandenõuteooriate rohkus tingitud asjaolust, et inimesed otsivad taga seda, kes jätkab kuradi tähtsat tööd,” tõdes filosoof Enn Kasak aasta algul Tallinna ülikoolis toimunud konverentsil “Jumal teaduses”.
Postmodernistlikule kirjeldusele maailmast ei ole tähtis, “kuidas asjad tegelikult on” või mida ütlevad ajaloolased. Lubatav on iga tõlgendus, mis annab teravaid elamusi või hingerahu.
Lugejale nauditava “Da Vinci koodi” oht ja häda ongi asjaolus, et see kirjanduslik fantaasiateos kujundab ebatõest pilti maailmast. Nagu Carl Robert Jakobsoni kolme isamaakõne metafoorid või Bornhöhe “Tasuja” on raskendanud meie rahval mõista oma tegelikku ajalugu, nii usub hiljuti brittide seas tehtud küsitluse põhjal 60 protsenti Dan Browni raamatu lugejaist, et Jeesusel ja Maarja Magdaleenal oli lapsi.
Sellises (eba)usualtis õhkkonnas saab erilise tähenduse ka Juuda evangeelium. Kui seda ei oleks leitud, tulnuks see kirjutada. Nii on ka korduvalt tehtud.
Vajatakse Juudast
Juudas imponeeris juba gnostikutele. Kristluse pealetungi tingimustes nägid nad temas ristiususisest opositsionääri. Juuda evangeelium on mingis mõttes protestipiibel. Ka Kain leidis gnostikute keskel austamist.
On tõsi, et Juuda isik on väga vastuoluline. Temast on saanud reetmise, alatuse ja omakasu sümbol. Samal ajal on ta meile kõigile väga lähedane. Ain Kalmus ütleb oma 1969. aastal ilmunud romaani “Juudas” eessõnas: “Ent võib-olla mõistame me teda siiski, sest meis kõigis leidub midagi temast.”
Kas tähendab see ka juudalikku ühiskonda? Raske on loobuda kõlisevatest juudaseeklitest “pehmete väärtuste” – perekonna, armastuse, eetika – nimel. Olles ise vääritute mõtete meelevallas, kipume ikka küsima: kas nii labane ongi? Kas ei ole sellel kõigel siiski õilsam eesmärk? Võimalik, et lohutame end mefistoliku mõttega “ma olen jõud, mis kõikjal tõstab pead, mis kurja kavatseb, kuid korda saadab head!”
Rokkooperis “Jesus Christ Superstar” ahastab Juudas: “Ma tegutsesin meie heaks, meie heaks.” Ja Jumala poole: “Ma tegin ainult seda, mida Sa tahtsid, et ma teeksin!“ Umbes sama mõtet väljendab ka Juuda evangeelium. Juudas on seal hea mees, kes mõistab sügavamalt kui teised, mida Jeesus tahab. Temale ütleb Jeesus: “ Sina oled kõigist üle. Sa tood ohvriks mehe, kes on minu nahas.” Niisiis aitab Juudas Jeesusel tema missiooni täita ja inimkonna lunastamiseks ristil surra.
Kirjanduslik müstifikatsioon on seda head eesmärki veelgi täiendanud. Novellis “Kolm versiooni Juudast” (1944) kujutab Jorge Luis Borges Juudast mehena, kes Jeesust ära andes ja selle eest põrgusse minnes võtab enda kanda kõige suurema mõeldava alanduse ja ohvri. Selle ohvri toomiseks sai Jumal ise Juudaks ja Juudas messiaks.
Mida see tähendab? Kas tuleb meil järgida Juudast ja minna põrgusse?
Mõistagi on see viljatu ekstrapolatsioon. Meid ei teeks grammigi targemaks väide, et Jumal on kurat ja kurat on Jumal. Vajame hoopis suutlikkust mõista oma tegude olemust, head või kurja. Traditsiooniline Juuda kuju on siin teenäitaja.
Piibel ja ajalooline kirik ei ole andnud otsest vastust, milline on Juuda igavikuline saatus - viimne kohus on Jumala käes. On paiku ja tavasid, kus teda loetakse jätkuvalt üheks apostlite seast. Oli ju ka Peetrusel nõrkusehetki.
Küll ütleb Matteuse evangeelium, et Juudas kahetses ja andis hinnangu oma teole: “Ma olen teinud pattu, olen süütu vere ära andnud.” Tema lootusetu enesetapp näib küll eemaldumisena Jumalast, kuid me ei tea tema viimset hingetõmmet.
Juuda evangeelium koos kõikvõimaliku piiblivälise interpretatsiooniga annab piibli hermeneutikas täiendava sügavuse Juuda isiku avamisel.
See paneb meid küsima, miks on saanud pühakirja just niisugune käsitlus Juudast. Mida meile sellega öeldakse? Võib-olla on vastus selles, et piibli Juuda juurest pole minna õigupoolest kuhugi mujale kui tagasi Jeesuse juurde.
Kaanon kui mälu
Juuda evangeeliumi olemasolu pole uudis, sellest kirjutas juba 180. aasta paiku Lyoni piiskop Eirenaios oma teoses “Hereesiate vastu”.
Kristliku temaatikaga apogrüüfilist kirjandust, sealhulgas evangeeliume, on piiblikaanoni kujunemise eel ja järel olnud liikvel hulganisti. Mitu neist on ka tänapäeval tuntud ja kättesaadavad, näiteks Tooma ja Filippuse evangeelium, kaheteistkümne apostli õpetus jne.
Uue testamendi kaanoni piiritlemine saavutati alles pikaajalise protsessi tulemusena. See toimus koguduseelu praktika, piiskopiameti ja kirikukogude otsuste najal. On mõistetav, et seejuures keskenduti selle väljaselgitamisele, mis võimalikult ehedana annaks edasi Jeesuse sõnumit ja isikut.
Esimestel sajanditel olid niisuguse ülesande täitmiseks kindlasti suuremad eeldused kui tänapäeval. Seepärast ei ole põhjust mõnd taasleitud apogrüüfi pidada kaalukuselt võrdväärseks, et lasta sel konkureerida kanoonilise evangeeliumi väidetega.
Iseloomustavaks võiks seejuures pidada Martin Lutheri mõtteavaldust: “Mis Kristust ei õpeta, see ei ole apostellik, kuigi seda teeks Peetrus või Paulus; ning mis kuulutab Kristust, see on apostellik, kuigi seda teeks Juudas, Hannas, Pilaatus või Heroodes”.
Paraku tähtsustab Juuda evangeelium pigem Juudast ennast ning kannab ka Jeesusele üle tema vaatenurga: Jeesus on seal pilkav ja ironiseeriv teadjamees, kes tõstab end esile nõrgemate arvel.
Tõeline Jeesus, nagu selle leiame uuest testamendist, oli alati nõrkade ja patuste poolel, julgustas ja väärtustas neid, ohverdas end nende eest. Tema sõnum polnud salateadus, vaid eluprogramm, jumalike vooruste ja püsiväärtuste järgimine. See jäi meelde, pandi kirja, sai kaanoni teljeks ja usutunnistuseks.
Püsiväärtused ei ole ajaloolised sundmõtted. Küll on neist loobumine mäluauk. Piibellikud põhitõed kannavad seda inimlikult olulist, mis jäänud ajaloomällu. Nad on suurimaks pärimuskultuuriks. Kas oskame seda pärandit kasutada?
Ühes hiljutises artiklis, rääkides Juuda evangeeliumist, ütleb anglikaani kiriku pea Cantebury peapiiskop Rowan Williams: “Aeg-ajalt peaksime küsima, miks inimestele meeldib see küüniline versioon. Kas meil on tõesti sellega kergem hakkama saada? Kas me oleme liiga laisad, et ära tunda midagi tõsisemat?”
Meelelahutusmaailm, mis ei ürita lahendada inimese sisemisi probleeme, vaid sunnib neid unustama, muudab tööriistaks ka religiooni. Järjest uued tõlgendused ja versioonid, järjest uus kaup.
Sõnumeisse Juuda evangeeliumist või pühast graalist tuleks suhtuda rahulikult. Enamasti ei erine need 50. aastatel Ameerika Ühendriikides ette kantud raadiokuuldemängust “Invasioon Marsilt”, mis tundus kuulajaile nii ehtne, et vallandas ülemaalise paanika.
Pühakirja sõnul on Jeesus Kristus “seesama eile, täna ja igavesti”. Ajalugu on talle sobiv mõõdupuu.
« tagasi ⇑ üles