« tagasi
ISEGI PIMEDUSES TULEB SOOVIDA TÄHTI NÄHA
09.02.2006 PostimeesAndres Põder hoiatab järjestikku avalikkuse ette paiskunud skandaalide taustal, et riik ei tohi kujuneda avalikkuse meelelahutuseks, reality-show’ks, mida ei võeta tõsiselt.
Per aspera ad astra – läbi raskuste tähtede poole. Kas võib aga raskusi olla nii palju, et tähed hoopis silmist kaovad? Viisteist aastat tagasi, kui riiki õieti veel polnudki ja lubati süüa isegi kartulikoori, kõlasid raadiost lakkamatult sellised laulud nagu «Koit», «Ei ole üksi ükski maa», «Hoia, Jumal, Eestit».
Nüüd aga, kus majanduskasv on nii kiire, et inflatsiooni on raske ohjeldada, toob meedia meieni ühe skandaali teise järel. Vääritud pangatehingud, majaostud, lossipeod, merereostused, sobimatu reklaam, armutu valimisvõitlus ja alla poole jäänud osavõtt viimastest valimistest. Kas meie riik ja meie iseseisvus on tugevam või nõrgem kui viisteist aastat tagasi?
Enesepettuse hapud viljad
Presidendiks peaks olema Õnnistegija või vähemalt ingel, nii on kirjeldanud arvamusliidrid rahva oletatavat soovi. Siis on aga kurvalt nenditud, et see on võimatu. Kas ikka on?
Tõsi, inimene on ekslik. Siiski sõltub väga palju väärtushinnangutest, mis on kõigile kättesaadavad. Rahva terve eluhoiak, nõudlikkus, vastutus, usaldus ja andestus, austus iseseisvuse, oma riigi, selle sümbolite, aadete ja ametite vastu võimaldab leida väärikaid juhte ja toetab nende tegevust. Kas meil on seda kõike piisavalt?
Mind teeb murelikuks, et poliitikute ja tippjuhtide pidevad möödalaskmised ja vaibumatu skandaal nende ümber ei õõnesta usaldust mitte ainult konkreetsete isikute ja ametikohtade, vaid kogu riigi suhtes. See lõhub meie ühiselu. Jeesuski ütleb, et riik, mis isekeskis on riius, ei saa püsida.
Tundub, nagu oleks tegu iseseisvuse enesepõletamisega. Kunagi pani julm türann Nero Rooma linna põlema selleks, et võiks realiseerida oma plaane. Seal, kus on ülekaalus isiklikud huvid, kaob riigimehelikkus ja kodanikutunne.
Äsja ilmunud entsüklikas «Deus est Caritas» («Jumal on armastus») rõhutab paavst Benedictus XVI armastuse olulisust inimsuhetes ja ühiste eesmärkide saavutamises. Kui palju armastame oma iseseisvust ja riiki? Ent ka nõuda ja noomida tuleb armastusega.
Kui skandaalid ja luukered hakkavad elama oma elu, kui neid õhupallidena pidevalt täis puhutakse, kui neist saavad äri, poliitika või lihtsalt oma kibestumise kompenseerimise vahendid, tuleb näha tõsist ohtu ja öelda nagu Vabadussõja ajal: siiamaani ja mitte enam!
Riik ei tohi kujuneda avalikkuse meelelahutusobjektiks, reality-show’ks, mida ei võeta tõsiselt. Milliste tunnetega me pühitseme saabuvat iseseisvuspäeva? Mis sisu anname presidendivalimistele? Kui süveneb hoiak «meie ei vastuta, me oleme vaid pealtnägijad», ei ole kaugel aeg, kus eestlane olla on häbi ja halb. See, kes ise üksnes süüdistab, viriseb ja näpuga näitab, ei ela, vaid vireleb.
Riiklikku iseseisvust ja organisatsiooni ei tohi käsitleda millenagi, mida võõras väline jõud, olgu mineviku derþaava või lääne tsivilisatsioon meile peale surub, vaid mille eest oleme võidelnud, mida tahame ja armastame. Selles peitub kodanikuväärikus. Kui teeme selle selgeks oma südames, oma peredes, oma koolides ja ametkondades, ei ole viinamarjad kättesaamatud.
Tähte ei maksa silmist lasta, kui juba valesti minna, on vaeva ja higi ülearu. Nii on juhtunud valearvestustega narko- ja aidsiennetusel.
Hoolimatus nõrgemate suhtes on paisutanud suureks abivajajate hulga. Ühiskonna jõupingutused hoida koos perekonda ja tõsta iivet ei ole suutnud väärata eelistatavamaid elustiile. NATO ja Euroopa Liidu liikmeks saamise järel on ähmastunud ka Eesti poliitilised visioonid. Jäänud on ehk ainus mäetipp – kõikelubava tarbimisühiskonna ideaal. Aga kas niisugust Eestit me tahtsimegi?
Ühiskonna ja üksikisiku riskid, mis muudavad inimesi õnnetuks, on rahas mõõdetamatud. Neid ei tohi peita eduühiskonna kulisside taha. See puudutab ka moraalikriisi ja poliitilist ignorantsust.
«Mul on unistus!» ütles Martin Luther King, püüdes kirjeldada, millisena ta kujutab ette paremat Ameerikat. Sellele unistusele ta elas ja suri. See polnud asjatu idealism, see kandis vilja.
Usk unistusse on tohutu ressurss. Unistuste teostamine nõuab aga valikuid ja loobumisi. Apostel Paulus kirjutab korintlastele veidi pärast Rooma põlemist, et öeldakse: kõik on lubatud – siiski, kõigest ei ole kasu! Kõik ei ehita kogudust. Kõik ei ehita kogukonda või riiki.
Toetan Margit Sutropi üleskutset (PM 23.01.) hoida palju enam oma lapsi, kui see meie ühiskonnas praegu tavaks on. Kadrioru õppetunni valguses on taas põhjust küsida mitte ainult noorte pidukultuuri, vaid palju enam nende väärtushinnangute, aadete ja unistuste järele.
Usk liigutab mägesid
Kust saab alguse kodanikutunne ja uhkus oma iseseisvuse üle? Kas laulame hümni kaasa täiel häälel ja käsi südamel? Kas lipu heiskamine on oodatud ja pidulik hetk või teeme sedagi tüdinult ja nurinaga? Kas oleme valmis võtma endale ka erakonnas osalemise koorma, vastutades ühtaegu selle tegude eest? Või laseme mõisa köiel lohiseda?
Unistus armastusest, abielust, truudusest, aususest, õiglusest, õnnest on väärtus, mis kuulub sellesse usutunnistusse, mida sageli peame ebapraktiliseks ja metafüüsiliseks ehk täheks taevas. Aga just usk liigutab mägesid. See on rahvuslik kapital.
Ärgem jätkem ennast ja oma lapsi sellest ilma. Vajame võimast visiooni oma elu jaoks, sellist pilti, nagu see on saanud nähtavaks Kristuses. Sinna, kristlikku või meist vähemalt palju kristlikumasse Euroopasse me ju ihkasime.
Vajame kestvat iseseisvust. Seda ei taga ei kõva ega lõtv käsi. Klaverimängija käed pole krambis, vaid vabad – aga nad teavad, mida teevad. Ja nii kõlabki muusika. Õpetada nooti ja näidata tähte tuleb isegi siis, kui meid ümbritseb hauavaikus ja pimedus. Tähed, mis meie üle säravad, on aga kingitus, arm ja ime.
« tagasi ⇑ üles