TAEVARIIGI TULEKUST

21.12.2006 Maaleht

Lapsena sattus mu kätte paks, põnevate piltidega raamat „Tierreich nach Brehm“ (ülevaade loomariigist kuulsa saksa loodusteadlase Alfred Brehmi „Loomade elu“ põhjal). Rohkem kui loomad, paelus mind see, et nende kohta kasutati sõna riik. Ma ei arvanud, et seda riiki valitseks lõvikuningas. Sellise riigi juhtimine käiks isegi üle inimmõistuse. Mäletan ka, kuidas lapsena tähistaevast silmitsesin ja seejärel vanaema Piiblist avastasin, et ka taevariik on olemas. Aga eks meiegi kuulu sinna.

Juba Platon unistas ideaalsest riigist. Aristoteles väitis, et inimene on zoon politikón – sotsiaalne olend, kes saab end teostada üksnes kooskõlas teistega. Kogu piibellik sõnum keskendub arusaamale, et kooskõla vajame mitte ainult loodu sees, vaid veel enam Looja endaga. Viienda sajandi alguses koostatud suurteoses Jumala riigist ütleb kirikuisa Augustinus: Kaks armastust on moodustanud kaks riiki: maise riigi enesearmastus, mis toob kaasa Jumala põlguse, ja taevase riigi Jumala-armastus, mis toob kaasa mina põlguse… Ühes riigis valitseb valitsejaid ja neile allutatud rahvaid valitsemisarmastus, teises riigis aga teenivad valitsejad ja alamad üksteist armastuses. See mõttekäik kõlab aktuaalsena tänagi.

Sõnum Kristuse sünnist on sõnum Jumala armastuse uueksloovast, võidukast ligiolust siin maailmas. Sellel on inimnägu, kuid selles avaldub meie kõigi jumalik loomus ja kutsumus – jumalanäolisus. Parandage meelt, sest taevariik on lähedal, kuulutas Ristija Johannes Kristusele osutades (Mt 3:2). Juba sajandeid varem oli prohvet Jesaja kirjutanud: Meile sünnib laps, meile antakse Poeg, kelle õlgadel on valitsus ja kellele pannakse nimeks Imeline Nõuandja, Vägev Jumal, Igavene Isa, Rahuvürst (Js 9:5).

Sellise nõuandja puudumine teeb meist Jeesuse sõnul pimedate pimedad teejuhid. Lonkav religioonialane haridus ainult peegeldab seada olukorda. Pole siis imestada, et ajakirjanduses ilmub lugusid, mille kohaselt taevariik kujutab ohtu Eesti Vabariigi julgeolekule ja palvesõnadega Sinu riik tulgu nõutavat riigikorra kohest muutust. Jah, muutuma see peakski - inimestest hoolivamaks, õiglasemaks ja aatelisemaks. Inspiratsioon, ilmutus, inimväärikuse äratundmine Kristuses loob selleks võimaluse. Siiski vaid läbi riigikodanike.

Pilatuse, sarnaseid poliitilisi hirme ja maiseid huvisid esindava mehe ees kinnitas Jeesus: Minu kuningriik ei ole sellest maailmast (Jh 18:36). See on ülevalt ja ometi meie seas ja meis enestes. Siin kehtivad Jumala seadused, millest suurim käsk on armastus. Armastust ei saa kehtestada riigikorra väljavahetamisega. See peab sündima südames. Nagu jõululaps. Seadused kujundavad riigi, loovad turvalisuse ja rahu, aga ka ruumi vabadusele. Vabadus Kristuses purustab patu, enesearmastuse ja aja ahelad, on värskeks hingesõõmuks vabadust ihkavale inimesele, ühiskonnale ja riigile.

Kui kirik peaks olema riigikirik, siis ainult jumalariigi kirik. Ajad, mil ilmalik riik allutas kiriku, pole aidanud kaasa tema kuulutuse puhtusele. Uuel aastal täitub 90 aastat Eesti luterliku kiriku iseseisvumisest. Ühe esimesena Euroopas öeldi I Kirikukongressil Tartus lahti riigikiriku staatusest ja määratleti ennast kui vaba rahvakirikut. Seda aktsepteeris hiljem ka Eesti Vabariigi põhiseadus. On kurvastav, kui asjatundmatusest kõneldakse riigikiriku olemasolust tänapäeva Eestis. Ilmselt ei teata selle sõna tähendust. Õigusliku mõistena tähistab riigikirik olukorda, kus kirik on riigiaparaadi osa ning nii seadusandja kui juht on ühine. See ei ole kuidagi võrdsustatav rahva õigusega kujundada demokraatia raames oma usulisi eelistusi ja traditsioone. Jõulude aspektist oleme ehk tänagi kristlik rahvas.

Eelmisel pühapäeval võisin viibida paigas, kus taevariik samuti väga nähtavalt Maarjamaad on puudutanud - Halliste kirikus. Tähistasime 15 aasta möödumist Halliste kiriku taaspühitsemisest. Üle saja tuhande eesti perekonna andsid kiriku taastamisse oma panuse. Veel rohkem oli kaasapalvetajaid ja -rõõmustajaid. Jaak Allik on nimetanud seda uuema aja kõige võimsamaks taoliseks ürituseks, võrreldavaks kunagiste Aleksandri-kooli ja Estonia teatrimaja korjandustega. Kas ületulevad jõulud Halliste kirikus? küsis peale nurgakivi panekut ajaleht Sakala. Tollal näis see taevase eesmärgina. Samuti rahva seas leviv legend, et kui ehitatakse üles Halliste kirik, saab Eesti vabaks. Jõuluimed siiski sünnivad ja jätkuvad.

Usk on elukanga kudumine Jumala armastuse kangaspuudel, taevavägede tegutsemine keset maist ja kaduvat. Vaadakem imetledes taevalaotusse, hämmastugem Issanda loomaaiast, nähkem ligimeses Jumala enda ligiolu. Laps teab, et vaja on kasvada, saada suureks vaimult. Jeesus on öelnud, et kes iganes Jumala riiki vastu ei võta nagu laps, ei saa sinna sisse (Mk 10:15). Jõululaps annab meile lapseõiguse, laseb taeva meisse ja meid taevasse.

« tagasi ⇑ üles