« tagasi
KIUSATUS TEADA, MIDA ÜTLEB JUMAL HOMOABIELU KOHTA
21.01.2006 Postimees - Enno Tammeri intervjuu peapiiskopigaEi suuda vastu seista kiusatusele, et öelda, kuidas on nii k...i – ja nüüd üks tavaline k-tähega algav vandesõna – külm, et ununevad kõik hingestatud vaimlised mõtted jutu alustamiseks. On nii k...likult külm, et patuse inimesena mõtlen vaid, kuidas praegu kuluks vähemalt 100 grammi konjakit enese ülessoojendamiseks. Samas on aga seegi algus sümboolne, näidates kui sõltuv ja mõjutatav on inimene ümbritsevast argisusest.
Ei tea, kas lugu ongi nii hull. Eestlane suhtub külma ja talve kaheti. Kindlasti on neid, kellele see külm on vastukarva. Kuid samas on kindlasti neidki, kes valmis hirmsasti kiruma ja pahandama, kui talve üldse ei ole ega tule. Ning kui tuleb korralik külm, 20-30 kraadi, siis olen küll pannud tähele, kuidas mõnigi inimene on nagu sisemiselt ülendatud.
Ta on olude eriskummalisusest kaasa kistud, tundes ülevust, et vaat kus meil on ikka külma ka ja kuidas oleme korralik põhjamaa; et meil ei ole tavaline leige elu, vaid jätkub kontraste.
Nii et minu meelest on külmas talves ka midagi ergastavat.
Kuid vaadake, kuidas see va patune inimene sõltub ümbritsevast argisusest niivõrd, et keelele ronivad vandesõnad ja hea mõte võibki hajuda.
Vandesõnad on harjumuse küsimus.
Aga eks ole apostel Pauluski sügavmõtteliselt ja psühhoanalüütiliselt öelnud, et seda, mida ma tahan, ma kahjuks ei tee; ning seda, mida ei taha, kahjuks-kahjuks, seda ma teen. Inimene on kord selline, lõhki kistud juba enda seeski; mis siis ühiskonnast rääkida.
Kui seda k...likku külma poleks, oleksin alustanud kuidagi ilusamini. Näiteks: kuidas on, kas elu Eestis kulgeb kõlbelise-vaimse mõõtkava järgi Jumalale n-ö meelepärasel rajal või oleme sellelt rajalt maas, kusagil hukule viival rajal?
Ühiskond on väga mitmepalgeline nähtus. Igal ajajärgul on olnud neid inimesi, kelle suhtes võib-olla kriitilisem ka Jumala pilguga vaadates ning neid inimesi, kes püüdnud pingutada rohkem, üritanud Jumala tahet oma elus arvestada.
Millised need proportsioonid parasjagu ühes või teises ühiskonnas on, see oleks rohkem juba sotsioloogia ja statistika valdkond.
Vahelduva eduga on Eesti ühiskonnas viimasel ajal kobrutavalt lainetanud teemad, mille puhul ilmalik maailm ja teie maailm kokku puutuvad ning kus ilmalik maailm võiks teemade arutamisel, oma sihtide säädmisel õppida teie maailma kõlbelisest selgroost.
Kui ühiskonnas tõsimeeli hakatakse arutama, kas seadustada homode abielu, siis vist ikka ollakse Jumalale meelepäraselt rajalt küll kuhugi väga kõrvale eksinud. Jumalale meelepärasel rajal on selle kohta kõik ju ammuilma kirjas.
Vabas maailmas – aga me ju tahame, et meil oleks vaba ühiskond – toimivad väga mitmesugused jõud.
Piibel ja kirik kuulutavad selgelt, kuidas inimese valikud peaksid olema vabad, et need üldse saaksid olla eetilised valikud.
Eetiliselt ega usuliselt pole korrektne inimese muutmine näiteks riigi jõustruktuuride sunnil või suurte karistuste ähvardusel mingiks ühiskonna kruvikeseks, kellest ei sõltu midagi ning kellelt on võetud õigus oma vabale arvamusele ja valikule.
Inimene ei pea valima head mitte sellepärast, et kui ta seda ei vali, siis juhtub temaga kohe midagi hirmsat ja riik karistab teda. Hea tuleb valida ikka hea enda pärast.
Muidugi, kui inimene teeb valesid valikuid, võivad sel olla halvad tagajärjed. Inimene peab arvestama valede valikute puhul kaasnevate tagajärgedega. Valik ei ole kunagi päris neutraalne valija enda suhtes.
Suuresti on inimliku käitumise eelduseks talle vabaduseks võimaluse loomine. Seda saab luua demokraatlik ühiskond.
On mõistetav, et kõik inimese vabas demokraatlikus ühiskonnas tehtavad valikud ja otsustused ei pea kaugeltki kattuma nende ideaalide ja nõuetega, mida näiteks Jumala sõna ja kirik inimestele asetab. Selles on paratamatult käärid.
Teie juhitud kirik sõnastas eelmise aasta lõpus dokumendi nimetusega sotsiaalne sõnum. Muide, täiesti korralik lugemismaterjal. Justkui mõne partei programm enne valimisi. Puudu on küll täpsustavad märked iga punkti taga – palju kulub raha, kes vastutavad teostamise eest ja millised on tähtajad.
Sotsiaalse sõnumi perepoliitika peatüki alguses on kiriku seisukohad väga selgelt välja öeldud. Tsiteerin.
Jumal lõi inimese meheks ja naiseks. Kirik peab abielu ja perekonda Jumala poolt rajatud institutsiooniks, ühiskonna ja inimsuhete nurgakiviks. Piibel mõistab kirikut – Jumala rahvast – Jumala perekonnana ja võrdleb kiriku ja Jumala suhet mehe ja naise suhtega. Kristlikus traditsioonis on perekond mehe ja naise monogaamne ühendus, mis põhineb armastusel, vastastikusel teenimisel ning soovil saada ja kasvatada lapsi.
Stabiilne perekond loob ka stabiilse ja turvalise ühiskonna. Riigi ülesanne on kõigi vahenditega soodustada tugeva perekonna arengut ja püsimist.
Abielu ja perekonna mõistet ei tohi seadusandluse kaudu laiendada muudele inimeste kooselu, vastastikuse abistamise, toetamise ja kooperatsiooni vormidele. Kõik sellised ühendused võivad tegutseda lepingulisel alusel või mingit laadi ühingu või seltsina. Neile ei saa laiendada üksnes perekonnaga seotud õigusi ja kohustusi.
Ometigi ei ole justkui tähele pannud, kuidas kiriku hääl ja mõju selle selgelt sõnastatud hoiakuga löögile pääseks. Kuivõrd nüüd on küsimus selles, et kirikul ei olegi mõju? Miks te rohkem häält ei tee?
Näen kiriku mõju meie ühiskonnas sedapidi, et rahvas on omandanud paljud väärtushinnangud, mida kirik aastasadu on õpetanud.
Kiriku ja rahva hoiakud on nii mõneski suhtumises väga kattuvad, mistõttu kirikul ei olegi vaja vahel väga valju häält teha või eestvõitleja olla.
Kas või suhtumine homoabieludesse.
Eesti avalikkuse enamuse suhtumine on väga tugevalt seda meelt, et homoabielu ei kuulu tavapärasesse ja normaalsesse ühiskonnaellu. See on nii selge hoiak, et pigem näen, kuidas mõnedki ülima vabaduse propageerijad lääne ühiskonnas võivad tõlgendada praeguse Eesti avalikku arvamust homoabielu kohta lausa homofoobiana.
Mitte et ma eriline homofoob oleks, ent ei salga, kuidas vahel tekivad ketserlikud mõtted täiendada kümmet käsku – sina ei pea mitte abielluma pede ja lesbiga.
Paraku näeme, et end tugevalt vabade ühiskondadena defineerida tahtnud lääne ühiskonnad seisavad palju tõsisemalt nende probleemide ees.
On reaalsus, et vaba inimene annab kergemini järele kõikvõimalikele kiusatustele ja väärkalletele. Vabal ühiskonnal on alati palju suuremad riskid.
Kirik on kaugel sellest, et tahta totalitarismi, inimeste vaba tahet alistavat võimu, kus karmi käe ja n-ö vali-kord-moodusega pannakse maksma ristiusu ideedega kattuvad arusaamad.
Ühelt poolt oleks ju kena näha küll, kui ühiskonnas inimesed juhinduvad vaid kristlikest väärtustest. Kuid ei ole õige valju korraga kehtestada väärtuseid. Kirik on alati seda meelt, et väärtuste valikud peaksid olema inimeste vabad valikud.
Ehk: me peaksime suutma inimesi veenda, et rahvas oma demokraatlikes hääletusprotsessides võtaks hoiaku, et abielu on mehe ja naise ühendus ning selleks ei saa ega tohi mingil juhul nimetada homosuhteid.
Ei saa jätta kasutamata irriteerivat torkimise võimalust, meenutades et teie maailm rõhub ka mõistmisele, sallivusele ja leppimisele. Mistõttu vähemalt sõnades tõuseb vastuolu, sest suhtumises homoabiellu ei ole näha sallivust ja leplikkust. Sallivus tähendaks ju seda, et öelge neilegi patustele, miks mitte, abielluge.
Vastan nii, et see ei ole ainult kiriku küsimus, vaid üldinimlik. Igas peres seisab lapsevanem, ema või isa, täpselt sama küsimuse ees. Kas ta on oma armastuses lapse vastu nii leplik, et lubab kõike jäägitult?
Kas ta on nii leplik, et pigistab lapse halva käitumise puhul silma kinni lootuses, et küll valesid valikuid tegev laps ühel heal päeval ise elukoolis kogenenumana näeb oma vigu ning küll siis laps pöördub, parandab meelt, saab tubliks kodanikuks?
Või tuleb emal ja isal lapse kasvatamise eest ka vastutada? Leplikkuse juures olla ka nõudlik? Vastates «jah», jõuame laiemaltki vastutuseni ligimese eest. Vastutuseni kiriku ja ühiskonna käekäigu eest.
Kirik loomulikult peab olema nõudlik väärtuste puhul, millesse ta usub, et see on õige, et see on tõde. Aga samas ei saa seda oma tõde teostada repressiivse meetodiga. Vaid ikka armastuse, meelitamisega, eeskujudega.
Vits on lapsest inimese kasvatamisel see viimane vahend. Nagu sõda on poliitika teostamise kõige viimane vahend.
Et on riike, kus homod suurima mõnu, rahulolu ja skandaaliga abielluvad, siis ei saa kunagi välistada, kuidas Eesti riik varem või hiljem võib kuuluda samasuguste hulka. See omakorda aga tähendaks, kuidas ärkavad järgmised kõrvalekaldega inimkihid. Sest palun väga, sama hästi peaks ju seadustama võimaluse mitmenaisepidamiseks, abieluks loomaga jne.
Kui lähtepunktiks võetakse vabadus ainult selles tähenduses, et see on üksikisiku täiesti sõltumatu tegevuse meelevald või siis isikute grupi kokkuleppelise tegevuse meelevald, sõltumata ühiskonna enamuse arvamusest, sõltumata Looja, Jumala antud väärtuselistest põhimõtetest....
Siis selline demokraatia iseenesest võiks veel mõndagi üllatavat meile lubada. Tõsi ta on, et täpselt sama hästi, kui keegi võitleb homode õiguste eest abielluda, võib kellelgi kerkida tungiv soov seadustada mitmenaisepidamine.
Kõikelubava demokraatia mallidega oleks see soov justkui põhjendatud. Kui kolm-neli-viis inimest leiavad, et üheskoos on väga kena seksuaalseid vajadusi rahuldada ja elada, siis miks peaks demokraatial midagi selle vastu olema.
Meie kultuuriruum ei lähtu aga ainult kõikelubava demokraatia mallidest, vabadusest vabaduse pärast, vaid igipõlistest põhiväärtustest ja sellele vastavast väärtuspõhisest käitumisest....
Paraku meie argine maailm ei tarvitse tunnistada teie maailma põhiväärtusi, sest käegakatsutavas tähenduses neid ei olegi justkui olemas.
Ongi, et kui sügavamalt hakata analüüsima nn põhiväärtuste olemust, siis ega nad nüüd nii utilitaristlikult väga tõestatavad ole. (Võõrsõna «utilitarism» nendes seostes võib ilmselt lugeda kui ainult käegakatsutavatel asjadel põhinevat maailmavaadet. E.T.)
Põhiväärtused on kaunikesti metafüüsilise ehk kogemusvälise loomuga ja põhinevad sellistel sisemistel hoiakutel, mida võiks ka usuks nimetada.
Olles ainult utilitarist ja ainult demokraat, jääb väga vähe argumente, et öelda, kuidas mitmenaisepidamine ei tohiks olla seaduslik.
« tagasi ⇑ üles