Ligi 40 aastat EELK teenistuses olnud Andres Põder introdutseeriti peapiiskopi ametisse 2. veebruaril 2005. Täpselt kümme aastat pärast seda, 2. veebruaril 2015 seatakse Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus ametisse uus peapiiskop. Andres Põder jääb emerituuri oma 65. sünnipäeval, 22. novembril.
Intervjuus, mille küsimusi said esitada Eesti Kiriku lugejad, on peapiiskop Andres Põder ametijärglasele mõeldes öelnud, et kui uus kirikujuht mõnes küsimuses tema arvamust peaks vajama, on ta valmis seda avaldama.
Milliseid oma usulisi küsimusi mäletate ajast, kui olite 16aastane?
Suureks küsimuseks oli, miks surub usuvastast hoiakut peale just okupatsioonivõim. Olid ju eestlased seni olnud kristlased. Nii püüdsime õpetajatelt välja uurida, kas nad tõesti ise ka usuvad, et Jumalat ei ole. Suur osa hiilis vastamisest kõrvale. Kui keegi näis Jumala olemasolus tõesti kahtlevat, püüdsime teda ümber veenda, kasutades abivahendina tasapisi ilmuvat moodsat kirjandust, nagu Saint-Exupéry «Väike prints» või Kafka «Aruanne akadeemiale».
Iga kirikupea on alustanud oma teekonda koguduse vaimulikuna. Mida on Teil meenutada vaimulikuna kiriku teenimise aja algusest?
Meenutada on palju, sest tegu oli väga põneva ajaga. Kui pidin oma esimeses töökohas tutvustama end kohalikus täitevkomitees, seletati mulle, et sellal, kui mina kuulutan taevast paradiisi, ehitavad nemad maist. Avaldasin kahtlust, kas see ikka õnnestub. Kirikurahva seas oli üllatavalt palju neid, kes pidasid kuuendikku planeedist haaravat impeeriumi ajutiseks nähtuseks. Nii ka läks.
Sama võib öelda tänapäeva Eesti usuleiguse kohta. Hoolimata väga viletsatest elu- ja töötingimustest tegi kiriku tugevaks koguduseliikmete armastus Jumala ja oma kiriku vastu. Oli neidki, kes lausa südaöösel helistasid ja meid julgustasid, kinnitades, et palvetavad meie eest ega jäta oma õpetajat hätta. Ei jätnudki. Selliste inimeste seltsis olen kogu aeg paradiisirõõmu kogenud.
Kas unistasite peapiiskopiks saamisest juba noore vaimulikuna? Nagu öeldakse, on iga sõduri paunas peidus marssalikepike.
Ei unistanud. Olen pidanud õigeks olla rahul ja õnnelik sellega, mida olen saavutanud, aga olla siiski valmis ka muutusteks.
Kuidas pere, eriti lapsed, suhtusid teatesse, et Teid valiti peapiiskopiks? Üllatusega.
Mil määral on peapiiskopi amet mõjutanud Teie perekonnaelu? Oleme kirikutööd teinud kogu perega. Ka mu mõlemad pojad on vaimulikud ja nende abikaasad teoloogid. Minu abikaasa, kes on jurist, osales omal ajal meie kirikuõiguse väljatöötamisel ja on mind neis küsimustes ka piiskopitöös aidanud.
Milline kogemus 10 aasta pikkusest ajast peapiiskopina kirikut teenides jääb meelde kõige positiivsemana ja milline kõige negatiivsemana? Mis Teid viimati meie kirikus positiivselt üllatas?
Mida võiks kirikus kindlasti olla palju rohkem, on koostöötahe ja küünarnukitunne. Kui on otsustatud midagi ühiselt ette võtta – olgu selleks laulupeod ja kirikupäevad, laste- ja noortelaagrid, konverentsid ja koolitused –, siis peaks igaüks tundma seda ka enda ülesandena.
Samas on mind üllatanud ja rõõmustanud meie vaimulike, kirikumuusikute ja teiste töötegijate ustavus ja ennastsalgavus, hoolimata ka kitsastest oludest. Samal ajal kui mõnes kirikuvälises ja heade palkadega ametkonnas võib kaadri voolavus olla ligi paarkümmend protsenti, siis kirikus see peaaegu puudub. Selle eest tahan meie töötegijaid südamest tänada.
Kirikus on jumalateenistuste ja talituste kõrval mitmeid töövaldkondi. Millise valdkonnaga olete kõige enam rahule jäänud?
Kirikuelu on oma loomupärasel moel tasakaalus. See tasakaal on kujundatud paljude aastate jooksul, püüdes täita meile pühakirjas antud misjoniülesannet. Ühel aastal võib ette tulla rohkem saavutusi ühes, teisel aastal mõnes muus valdkonnas, kuid head tööd tehakse kõikjal.
Erilist tunnustust väärivad kindlasti meie muusikud – üldkiriklikud laulupeod on selle töö ja tänu ilusaks väljenduseks. Suurt tööd on tehtud teoloogilise kõrghariduse vallas, kasvõi tänavu, mil usuteaduse instituut läbis üleminekuhindamise. Häid sõnumeid kuuleme armastustöö vallast – kasvõi tunnustusena diakooniahaiglale. Kõige enam mures oleme ehk oma laste- ja noortetöö pärast. Viimastel aastatel on kasvanud ka need näitajad ja täitsa uue lehekülje on pööranud kristlike erakoolide rajamine. Kõiki kordaminekuid ei jõuagi nimetada.
Mida mäletatakse Teie ametiajast 50 või 100 aasta pärast ja mis kindlasti unustatakse?
Seda saabki öelda vaid 50 või 100 aasta pärast, muu on ennustus. Kümne aastaga on laotud päris paks kiht kirikuloo müüri. Mis kindlasti jääb puudutama kogu kirikurahvast, on sajandi saavutusena valminud uus kiriku käsiraamat, mille järgi suur osa meie kirikust elab oma igapäevast elu.
Nimetada võiks veel mitut taastatud ja valminud pühakoda nagu Tartu Jaani, Peterburi Jaani, Kambja, Viimsi või Salme kirik. Päris paljudel asjadel – olgu selleks eestikeelsed usutunnistuskirjad või kiriku sümboolika – on eeldus olla kasutusel veel aastakümnete pärast.
Millistest oma vigadest soovitaksite oma mantlipärijal õppust võtta, mida teha teisiti, kui tegite Teie? Olen seda meelt, et oma kogemuste üldistamisega peab olema väga ettevaatlik. Mis ühele on nõrkus, võib olla teisele tugevus. Kui uus kirikujuht mõnes küsimuses minu arvamust peaks vajama, olen muidugi valmis seda avaldama.
Piiskoplik ülesanne on vaimulikuameti kandidaatide läbikatsumine. Kuidas või mille järgi olete ära tundnud inimesi, keda läkitada? Misjonimaal, kus meie kirik vajab võimalikult palju töötegijaid (vt Luuka 10:2), sealhulgas vaimulikke, ei ole küsimus niivõrd selles, keda läkitada, vaid selles, keda mitte läkitada. Vaimulikele esitatavad nõuded on EELKs kaunis põhjalikult lahti kirjutatud ja kandidaadi vastavust nendele hindab kirikuvalitsus.
EELK vaimulikkond on lõhenenud konservatiivideks, liberaalideks ja keskteel olijateks. Millised on taolise olukorra plussid ja miinused? Ma ei kasutaks sõna «lõhenenud». See jätab eksliku mulje, nagu oleks kirikus millalgi olnud aeg, kus kõik olid kõiges ühel meelel. Tegelikult peab ütlema, et EELKsse on kuulunud ja kuuluvad alati nii konservatiivid, liberaalid kui keskteel olijad. See pole üksnes luterluse, vaid ka katoliku ja reformeeritud kiriku tunnus. Selle miinuseks võib vahel olla omavahelistele vastuoludele kuluv liigne energia, plussiks aga kiriku avatus ja avarus.
Kas kirik hakkab kasutama Varro Vooglaiu teavikut «Kuidas tunda ära homoliikumise valed ja need ümber lükata?»? Kiriku poolt kasutatavad õpetuskirjad on kirikuseadustes juba ammugi kindlaks määratud. Varro Vooglaiu teavikut võib nagu iga muud kirjandust igaüks kasutada sedavõrd, nagu soovib. Väljaandega tutvununa lisan, et tegu on kokkuvõttega, mida maksab lugeda.
Arvude maagiast kõneldes ja silmas pidades viimase rahvaloenduse andmeid: kas Teid teeb murelikuks see, et Eestimaal on end õigeusklikuks pidavaid inimesi rohkem kui end luterlasteks tunnistavaid kodanikke? Küllap tahaks iga luterlane näha, et just luterlik kirik oleks Eesti suurim, parim ja ilusaim. Siiski tuleb endale aru anda, et liikmeskonna suurus ei saa olla aluseks kiriku usule, sõnumile ja tööle. Selleks on Jumala sõna. Tähelepanu on juhitud ka asjaolule, et Eesti meedias on pikka aega domineerinud pigem kirikukriitilised sõnavõtud, venekeelne meediaruum on aga õigeusku toetanud ja edendanud. Sellel on ka tulemust. Õigeusuliste arvu kasvu üle võib ainult rõõmustada, sest seegi kirik on osa ühest pühast ülemaailmsest kirikust. Õigeusu kirikult kui auväärselt ajalooliselt kirikult on luterlastel ka palju õppida, seda enam et meie üksteisemõistmine ja koostöö on järjest kasvanud.
Mida ütleksite mulle, et ma tuleksin kirikusse? See tähendab: kuidas mind kirikusse kutsuksite?
Just nii kutsuksingi: tule kirikusse! Ja kui ei ole himu, soovitaksin asja niikaua uurida, kuni otsid ise kirikuukse üles. Odavaid lubadusi ei maksa anda, sest inimesi ei tohi alahinnata. Parimal juhul saabki teine olla vaid teenäitaja ja julgustaja. Usu jaoks peab igaüks ise valmis olema.
Taasiseseisvunud Eestis on kerkinud vaid üks luterlik pühakoda – Viimsi. Kui palju on üldse EELK-l pühakodasid ja kas neid ehitatakse ka juurde või piisab neist, mis olemas?
Võime olla tänulikud, et eelmised põlvkonnad on pärandanud meile kogu Eestit katva koguduste ja kirikute võrgustiku. Pühakodade arv ulatub üle kolmesaja. Jah, Viimsi kiriku puhul on tegu esimese algupärase ehitusega pärast taasiseseisvumist, kuid teistest hoonetest ümber ehitatud uusi kirikuid on veel mitu, näiteks Jõgeval, Tamsalus, Sindis või Salmel. Käsil on uute kirikute rajamine Mustamäel ja Sakus. Demograafilised muutused nõuavad koguduste ja kirikute rajamist uutesse, kasvavatesse asundustesse. See on paratamatu osa kiriku tulevikust.
Milliste kõrgete aukandjatega on peapiiskopi amet Teid kokku viinud ja millised kohtumised on olnud meeldejäävamad? Sõna «aukandja» muudab mind veidi nõutuks. Saan aru, et kristlane, olles kuningas Kristuse sulane, esindab alati midagi väga kõrget ja aulist. See au kiirgab iga uskliku elust. Selles mõttes on ametikohal kõrvaline roll, kuigi ka ametit, mille Kristus on seadnud, tuleb näha armuvahendina ja seepärast austada. Oma ametiaja jooksul olen kohtunud mitmete kuningate, kuningannade, presidentide, piiskoppide ja patriarhidega. Kõige meeldejäävamaks on kujunenud pigem siiski üks lahkumine, nimelt paavst Johannes Paulus II matus, millest võisin koos president Arnold Rüütliga osa võtta. On lausa hämmastav, et veel minu ametisoleku ajal sai sellest mehest, kelle elu oli eeskujuks ka paljudele luterlastele, pühak.
Elamuslikuks kujunes ka hiljutine kohtumine luterlikust pastorist Saksamaa presidendi Joachim Gauckiga, inimesega, kes sobiks eeskujuks igale riigipeale.
Milline riik maailmas peale Eesti Teile enim meeldib? Jumala riik.
Kas on midagi sellist, millest peapiiskopi ametis olete pidanud loobuma? Ei millestki sellisest, mis oleks oluline. Kui ehk, siis aeg, mida pole piisavalt jätkunud pereliikmetele. Aga selliseks muutus vaimuliku elu õieti kohe pärast Eesti taasiseseisvumist. Samas kui kirikutöö on pere ühine kutsumus, võib sellega ka leppida.
Kui peapiiskop siirdub emerituuri, kas ta jääb siis kirikutööst kõrvale? Kirikutööst ei ole kristlasel võimalik kunagi kõrvale jääda, kuigi ülesanded ja võimalused muutuvad. Ütleb ju Taaveti 150. laulgi, et kuni kellelgi on eluõhku, tuleb kiita Issandat.
Milline võiks olla sõnum, mida ülemkarjasena oma karjale tahate öelda? Ehk võtab selle kõige paremini kokku pühakirjasõna: «Usu Issandasse Jeesusesse, siis pääsed sina ja su pere» (Ap 16:31). Püüdkem siis elada nõnda, et kui Ülemkarjane ilmub, võiksime temalt vastu võtta «kirkuse närtsimatu pärja» (1Pt 5:4).
« tagasi ⇑ üles