Eesti Kiriku juhtkiri
Aastavahetusel jagunes Eesti otsekui kaheks. Ühed väitsid, et möödunud aasta oli igati edukas, et meil on põhjust uhked olla. Teiste meelest kriis aina süvenes ja välismaale mindavat just seetõttu, et isamaa ilu mujalt ei paista. Poleemikat sünnitas seegi, kummad on paremad ja ausamad eestlased – kas optimistid või pessimistid. Ilmselt saab sarnast lähenemist laiendada ka kirikule. Siingi peitub permanentne vastuolu soovitu ja saavutatu vahel.
Hea siiski, et avalikkuses kõlasid mõlemad seisukohad. Oleks hirmutav, kui domineeriksid vaid eduapostlite või hädaprohvetite hääled. Ilmselt on elu nõnda korraldatud, et vajame ühtaegu (või vaheldumisi) nii piitsa kui präänikut, nii kriitikat kui tunnustust. Mida enam üksikisik või ühiskond ühele küljele kaldub, seda enam tuleb teda tõugata vastassuunda. Muidu võib juhtuda, et elataksegi oma hirmudes või unistustes, kaotanuna reaalsustaju.
Konkreetne näide. Detsembri algul avaldatud Pisa testi tulemustest selgus, et Eesti koolinoorte teadmised on tõusnud maailma parimate tasemele. See uudis leidis laialdast kajastamist nii pedagoogide, poliitikute kui ajakirjanike poolt. Ja õige ka! Tegu on saavutusega, mis näitab Eesti kooli head taset ning mille üle võib rõõmustada kogu rahvas. Tundub, nagu oleks noore põlvkonna eluks ettevalmistamisega kõik korras ja laste tulevik tagatud.
Kahjuks on see vaid medali üks pool. Kümmekond päeva hiljem võisime lugeda, et suur osa meie noori ei pea elu elamisväärseks. 2% teismelisi õpilasi on teinud suitsiidikatse, 10% on seda tõsiselt kaalunud, 20% lastest on depressioonitunnustega, 33% on end tahtlikult vigastanud ning 40% kogenud pohmelli (Airi Värnik, Laps kui meie endi tehtud toode, Eesti Päevaleht, 11.12.2013). Arvasin, et see on skandaalne sõnum, et nüüd puhkeb ühiskonnas tõsine arutelu.
Midagi taolist ei juhtunud. Tegu oleks otsekui enesestmõistetava olukorraga. Või on põhjused sügavamal? On tõsi, et leidub ebameeldivaid asju, mille puhul näib parem pea liiva alla peita. Iseäranis siis, kui nendega tegelemine ei näi toovat poliitilist profiiti ja nõuab oma maailmavaate või ajavaimu ümberhindamist. Siia ritta kuulub kindlasti ka perekondade lagunemine ja iga kolmas abordi teel hukatud laps.
Möödunud aastal algatatud kampaania „Üks meie seast”, millega nõuti abortide riikliku rahastamise lõpetamist, näis paljudele kauge ja veidi piinlikust valmistav. Kas tasub olla nii väiklane? Vanema vabadus olevat kõrgem väärtus kui lapse elu, rahustavad juristid. Muidugi mitte kõik. Eelmine õiguskantsler Allar Jõks on öelnud, et „kuna loote eluõigus on põhiseaduses kaitstud, on raseduse katkestamine põhimõtteliselt keelatud.”
See on vaid üks näide meie ühiskonna tabuteemadest. Optimistid ei taha rikkuda tuju. Pessimistid ei oska aga rõõmustada ja tänulikud olla - isegi elu üle, mis meile kingitud. Kas jäid laste mured seekord lihtsalt ülevoolava pühaderõõmu varju? Kas on midagi, mis neid vastandeid ühendaks? Kas ei paku just jõulusõnum kainestavat tasakaalu? Jumal on õndsusloo kaudu sinna otsekui sihilikult tõrvatilku poetanud.
"Kiriklikus pühade kalendris on ka tavainimesele ehmatusi, sest rõõmupühade keskel on tabanipäev ja süütalastepäev, millal tuletatakse meelde märtreid ja kannatajaid," meenutas õpetaja Gustav Piir jõulude eel antud intervjuus. Ehk peaksime neile päevadele rohkem tähelepanu pühendama, et tuua esile ühiskonna valupunkte ja uut eluhoiakut, mida kingib Jumal omas Pojas Jeesuses Kristuses.
Nagu poolik klaas on ühtaegu pooltühi ja pooltäis, teeb kristlik usk meist korraga nii pessimistid kui optimistid. Simul justus et peccator - ühtaegu õige ja patune, ütleb luterlik arusaam ristiinimesest. Me vajame igapäevast meeleparandust, aga meil on põhjust ka hõisata ja tänada Jumalat tema armu eest. Ristiusk ongi realism, nagu mõned teoloogid on sõnastanud. Soovin kõigile alanud aastaks – jätkuvaks usuaastaks! – võidukat usku ja Issanda õnnistust!
« tagasi ⇑ üles