Käesoleva nädala teemaks on usk ja uskmatus. Tänavusel usuaastal on põhjust ikka ja taas süveneda usu olemusse. Avastada selles iseennast, saada selles vägevaks ja viljakaks. Just nii, nagu kõneleb kirikukalendri tänane juhtsõna: «Aabraham uskus, kui lootus näis lootusetu, et ta saab paljude rahvaste isaks, selle ütluse järgi: nõnda peab olema sinu sugu.» (Rm 4:18). See oli viide tähtede arvule taevalaotuses, pealegi Jumala tõotus.
Hiljutisel reisil Türgimaale külastasime Aabrahami sünnikodu Uuri (praegune Urfa) linnas muistseks eluasemeks olnud koobast, kus Aabraham umbes nelja aastatuhande eest olevat ilmale tulnud. Sellises paigas viibimine tekitab erilise tunde, iseäranis kui meenutada, et Aabrahami peavad oma esiisaks kolme suure monoteistliku usundi – judaismi, islami ja kristluse – järgijad, kokku enamik maailma rahvastikust.
Mida siis Aabraham õigupoolest tegi? Miks on ta nii tähtis? Piibel ja Koraan rõhutavad ühiselt, et ta uskus Jumalat. Seda usku iseloomustavad veendumus Ainujumalas, kuuletumine talle ja toetumine tema armule – eluhoiak, mis on osutunud alustrajavaks ja ülesehitavaks igal ajastul. Seda usku leida ja teoks teha on aga sageli sama raske kui Aabrahami päevil.
Tollases, valdavalt animistlikus ja polüteistlikus maailmas oli ainsa, isikulise Jumala tundmine üpris haruldane. Aabraham julges vastanduda avalikule arvamusele, oma maa ja kogukonna tavadele, heita kõrvale kogu müütilise maailmapildi, inimeste loodud ebajumalateenistuse. Ta mõistis, et Jumal on Jumal, ja siin ei saa tingida. Tänapäeval, mil tavamõtlemises vohavad taas esoteerika, maagia ja materialism – iidolikultuse erinevad vormid, seisame sama väljakutse ees.
Usk andis Aabrahamile ka selge väärtusorientatsiooni. Ta mõistis, et Jumala loodud olendina leiab inimene iseenda, oma olemuse ja kodumaa üksnes Jumalat usaldades, talle kuuletudes. Või nagu palvetas Jeesus: «Ometi ärgu sündigu nõnda, nagu mina tahan, vaid nii nagu sina!”(Mt 26:39). Individualistlik humanism pöörab inimloomuse pahupidi, sisendades väsimatult soovi: «Minu tahtmine sündigu!». Paraku on see tahtmine sageli lapsik või lausa hukutav.
Kolmas aspekt, mis seob Aabrahami usu evangeeliumiga, on äratundmine inimlike tegude puudulikkusest. Apostel Paulus kinnitab, et Aabrahamil oli küllalt tegusid, millega kiidelda, kuid mitte Jumala ees. Ta juhib tähelepanu Moosese esimese raamatu sõnadele, et Aabraham «uskus Issandat ning see arvati temale õiguseks» (15:6). Usk tähendab avatust Jumala armule ja halastusele, mis on ilmunud Jeesuses Kristuses. Tema on loovutatud meie üleastumiste pärast ja üles äratatud meie õigekssaamiseks.
Usk tunnistab imet, teeb imet ja on ise ime! Kuulekana asus Aabraham teele maale, mida Jumal tõotas talle näidata. Tänapäeval on tema teemärke täis kogu maailm. Hoolimata lootusetust olukorrast – koos abikaasaga lastetuna raugaeas – usaldas Aabraham Jumala tõotust saada paljude rahvaste isaks. Seegi tõotus täitus – nii ihulikult kui vaimselt. Ustavana oli Aabraham valmis ohverdama isegi oma poega – ja ta koges Jumala pääste ja armu eluandvat ülemvõimu. Seistes ajaloo lättel, Uuri linna iidse lastetoa lävel, millest piidlevad üle paljude palverändurite pilgud, saab paluda vaid üht: Aabrahami usku! Ja näha vaid üht: Jumala juhtimist ja imet! Uskliku inimese jaoks ei ole halbu aegu ega lootusetuid olukordi. Usus asutakse teele ja ehitatakse altareid – nii, nagu seda tegi Aabraham. Usus luuakse pere ja sünnitatakse lapsed, rajatakse kogudused ja püstitatakse pühakojad.
Jumala rahvas on tegus, tema päralt on tulevik. Usu kaotanut võrdleb Jeesus aga viinapuu küljest rebitud kuivava oksaga. «Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha», ütleb ta usuosadust silmas pidades. Eeloleval lõikustänupühal on meil tuhat põhjust tänada Jumalat tema armuandide eest, aga ka paluda usku, mis vilja kannab – Aabrahami usku!
« tagasi ⇑ üles