Postimehe arvamusportaal küsib ekspertidelt arvamusi, miks on Eestis nii vähe usklikke ja kas kirik peaks midagi muutma, et inimesed taas usule lähemale tuua.
Inimesed eelistavad alalhoidlikku, ehedat usku, seetõttu pole võimatu, et luterluse populaarsust ja usaldatavust on kahandanud katsed kirikut «moderniseerida», kirjutab Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop Andres Põder Postimehe arvamusportaalis, arutledes rahvaloendusel selgunud usklike arvu üle Eestis.
Rahvaloendusega on tehtud ära suur ja tänuväärne töö, mida alles asutakse analüüsima. Seejuures tuleb arvesse võtta kõiki küsitlusega seotud subjektiivseid ja hinnangulisi aspekte. Vastus küsimusele sõltub sellest, kuidas on usk defineeritud ja lahti mõtestatud.
Kõige levinuma käsitluse kohaselt on inimene nii või teisiti homo religiosus. Selles kontekstis pole Eestis kindlasti vähem usklikke kui mõnel teisel maal. Küsimus on ainult, mida usutakse, kuidas oma usku väljendatakse ja mil moel see mõjutab ühiskonda. Seda peaksid analüüsima eelkõige sotsioloogid. Näiteks, mida tähendab rahva väärtushinnangutele inimeste vähene seotus traditsioonilisi kõlblusnorme kandvate uskkondadega? Kas asjaolul, et end luterlaseks nimetavate vastanute arv on vähenenud, on mingi seos ka paljude poolt täheldatud rahvuslike väärtuste ja Eesti riigi köitvuse kadumisega? Kuigi kirik kuulutab evangeeliumi kõigile inimestele, pole eesmärgiks statistika, vaid sisuline elumuutus.
Rahvaloenduse tulemused on kindlasti mõtlemapanevad, kuid nad ei anna vastust küsimusele, milline usutunnistus on Eestis kõige levinum. Küsitlus jättis legaalse võimaluse oma usu kohta mitte vastata ning selle kasutajaid oli 14 protsenti. Need inimesed võivad olla tublid luterlased, õigeusklikud või kes iganes.
Tuleks uurida põhjusi, miks oluline osa vastamisest loobus või miks ühe usutunnistuse esindajad tegid seda meelsamini kui teised. Kas ja kuivõrd sundis teatud poliitiline surve venekeelse elanikkonna ja Lasnamäe õigeusu kiriku suhtes andma õigeusklikke nii-öelda «protestihääli»? Kuivõrd võisid luterlased loobuda riigiametile oma usust aru andmast olukorras, kus avalikkuses on pidevalt rõhutatud, et riigikirikut ei ole ja usk on vaid igaühe südametunnistuse asi. Küsimusi on rohkem kui vastuseid. Veelgi raskem on siit järeldada, kas EELK on midagi valesti teinud või ei. See küsimus on aga alati aktuaalne.
Mis puudutab ühe või teise kiriku juhtrolli, siis kirikute hea koostöö ja võrdväärsuse vaatevinklist pole selline lähenemine asjakohane. Samas on jätkuvalt tõsiasi, et õigeusk on levinum venekeelse elanikkonna ja luterlus eestlaste seas.
Eeldades, et õigeusku omaks tunnistavate inimeste arv on kasvanud mitte rahvuslikel või poliitilistel põhjustel, vaid tulenevalt kiriku eripärast, peaksime küsima, mis seda iseloomustab. Vastus on lihtne: konservatiivsus, truudus õpetuslikule ja liturgilisele traditsioonile. Pole võimatu, et luterluse populaarsust ja usaldatavust on kahandanud katsed kirikut «moderniseerida». Inimesed eelistavad alalhoidlikku, ehedat usku. Seda kinnitas ka suur toetus 2011. aastal avaldatud «Traditsioonilise kristluse manifestile» ja samal ajal läbi viidud ajakirjanduslik küsitlus.
EELK on püüdnud suurendada oma õpetuslikku selgust ja sidet rahvaga. Äsja kirjutasime koos ortodoksidega alla jumalateenistust puudutavale ühisavaldusele, rõhutades jumalateenistuse kui lepitusvahendi olulisust ühiskonnale. Ka noore põlvkonna huvi kiriku vastu hoogustub. Eelmisel aastal kasvas pühapäevakoolist osavõtjate arv 12,5%, olles suurem kui kümnel varasemal aastal. Loodan, et ka rahvaloenduse materjalid innustavad süüvima kiriku olemusse ja rolli.
« tagasi ⇑ üles