Käesoleva aasta Suure Nädala kolmapäeval ületab taasiseseisvuse aeg Eesti Vabariigi sõjaeelse kestvuse. Eelseisvaid ülestõusmispühi peame juba meie rahva pikima riikliiku iseseisvuse tingimustes. Loodetavasti osutub see tähtpäev, mida on nimetatud ka priiuse põlistamise päevaks, ainukordseks. Meil on põhjust nii rõõmustada, kui ka mõelda tähtpäevade ja tunnusmärkide sügavamale tähendusele. Kogu kultuur on teatud mõttes sümbolite keel. Isegi igapäevased tarbeesemed kõnelevad palju enamat kui nende loomise otstarve.
Sõjajärgse lapsena mäletan põnevaid hetki, kui võisin kirstust võtta paki kinniköidetud postkaarte, peal Pätsu portreega või kolme kutsikaga margid. Kõige sagedamini hakkasid silma punapõskse jõuluvanaga ja kirikusse sõitvate saanidega ning värviliste pühademunadega ja Jeesuse avatud hauaga pildid – märgid ühest teisest maailmast. Selliseks märgiks olid ka kusagil plekkkarbis kõlisevad Eesti rahad, paksu kangasse keeratud koguteos „Eesti Vabadussõda” ja kirstu põhja peidetud rahvuslipp. Täiskasvanute juttudest jäi mulje, nagu oleks kuldne iseseisvusaeg kestnud terve igaviku.
Ometi lasus sel ajal suur saladuse pitser. Keegi ei teadnud või ei tahtnud sellest palju kõnelda. Seda aega armastati ja häbeneti ühtaegu. Oli hetki, mil tundus, et usk sellesse ongi kogu täiskasvanute elu sisu, ja hetki, mil kinnitati, et sellist aega ei tule enam kunagi. Aastad läksid, presidendi pilk postmargil, kroonide kõlin karbis ja värvitriibud trikolooril aga ei vananenud. Nad elasid oma elu. Uued põlvkonnad ei pääsenud nende painest ega ka väljakutsest ja väest. Ajalugu teeb elulugu. See, et on, mida meenutada, et on märke ja sümboleid, mis kõnelevad ja kõnetavad, viib elu edasi.
On mitmekordselt tähendusrikas, et priiuse põlistamise päev on sattunud Suurele Nädalale, mil mõtleme Kristuse kannatustele, ristisurmale ja ülestõusmisele – sündmused, mis kõnelevad ühest teisest riigist, mida nagu ei tohiks olemas olla. Taevariigi unistus paneb ühtaegu häbenema aga ka südame põksuma. Kogeme sageli, et hauakaldal seistes ollakse valmis otsekui alla vanduma: ei enam midagi muud! Ja ometi näib, et ka viimne hingetõmme tehakse lootuses, et taas ärkab elu, mis on peidetud südame salasoppi, skepsise ja kahtluste mitmekordsesse kangasse.
Isegi Jumala surmast kõnelev Nietzsche ei vabane sellest igatsusest, öeldes ühe oma tegelase suu läbi: „Mu viimane südametuli leegitseb sulle, mu tundmatu Jumal! Mu valu. Mu viimane õnn.” Sõnum Kristuse ristist ja tühjast hauast, äraveeretatud kivist ja kohtumisest Ülestõusnuga on elanud läbi aastatuhandete, hoolimata saladusest, mis seda varjutab. Ülestõusmispüha ööl süüdatakse üle maailma miljonid küünlad, et need kõneleksid valgusest, mis võidab ära surma, süü ja pimeduse võimu. Majakovski sõnadega: „Kui tähti süüdatakse, ju siis on kellelgi seda vaja!” Inimestel on.
Kristuse võit surma üle ja seda aina meenutav ülestõusmispüha kõneleb nii inimese olemuslikust igatsusest vabaduse järele, mis ulatub üle maise ja ajaliku, kui ka selle leidmise võimalikkusest. Kuigi sõnum ülestõusmisest ja igavesest elust peitub saladusse – nagu inimelu tervikuna – annab see inimesele tema suuruse ja tähenduse ning laseb osa saada riigist, mis püsib üle iga riigi. Asjata ei kujutata Kristust vahel tallena, kes kannab ristilippu. Priiust põlistades peaksime lehvitama ka seda.
« tagasi ⇑ üles